moosiriiul

2012-02-04T17:51:00.004+02:00

Ilmaennustajana on Mii küll täiesti läbi kukkunud. Nimelt otsustas ta umbes nädal enne suurte külmade saabumist ulatusliku (kevadise?) karvavahetusega alustada ja võttis saabunud talve vastu talvekarvavabana. Talvine aluskarv on nõrkadele!!!!

2011-12-19T00:09:00.012+02:00

Killuke tööpäevast. Minu kabinet. Diivan, diivanikoer ja töökaaslane. Teema oli tõsine, tõesõna ja see, et ma samal ajal telefoniga pilte tegin, täiesti ebapedagoogiline.

lapsesuu ja tõsiasi

2011-11-19T22:46:00.007+02:00

Mii satub päris tihti laste seltskonda - nimelt on mu töö lastega seotud ja mul on võimalik koer tööle kaasa võtta. Muidugi kasutan ma seda võimalust hoolega ära. Oluline on antud loo juures ka tõsiasi, et Mii pea on nurgeline ja kogu seda nurgelisust kroonib selgesti nähtav ja tuntav kühm pealael kõrvade vahel. Oh, teate neid müüte, et musta suulae ja/või peakühmuga koerad on kurjad? Ons võimalik, et musta värvi koeral oleks mingit muud värv suulagi, kui must? On kõik mustad koerad kurjad? Jajah ... Aga sellest ei tahtnud ma mitte rääkida. Hoopis sellest, et täna puutus üks laps õrnalt Mii peakühmu ja ütles äärmiselt kurvalt ja kaastundlikult: "Kutsu aiai." Sedasi siis - koeral on peas muhk, järelikult on valus.

R.I.P.

2011-08-01T10:12:00.006+03:00

Juhan

30. aprill 2004 - 1. august 2011

Hei teie seal, teil on selg valge!

2011-01-27T14:21:00.016+02:00

See tuleneb sellest, et Miile meeldib hirmsal kombel püherdada. Ei, see pole see püherdan-sest-see-haiseb-rõvedalt püherdamine, vaid selline suurest heameelest mõnupüherdamine. Jookseb ja viskab ühel heal hetkel selili. Või siis sõidab selja peal lumehangedest alla, ja oi hanged on me õuel kõrged. Niisiis näeb Mii pidevalt välja nagu sajaks parajast lund - selg puha lumine.

Püherdan-sest-see-haiseb-rõvedalt püherdamine on Mii puhul kah täiesti asjakohane - hetkel ilmastikuolud seda varianti ei soosi. Perenaise suureks rahuloluks muidugimõista.

2010-11-13T23:08:00.003+02:00

Sügise saabumisega naases ka Mii suurepärane isu. Jällekord oleme me olukorras, kus kausitäis toitu koera ila jooksma paneb. Aga mida tegi Perenaine ajal, mil koeral isu polnud? Seesama Perenaine, kes kõigile viletsa isuga koerte omanikele seletab, et ega koer toidukausi kõrvale nälga sure ja kui koer ikka hea välja näeb, pole põhjust muretseda ... Perenaine istus oma rõõmsa heatujulise heas vormis koera ees maas ja seletas: Kiisukene, no palun võta veel üks ... ja oli siis lapsikult õnnelik, kui koer päeva jooksul 2 krõbinat nõustus sööma.

2010-10-21T20:32:00.004+03:00

Lambapää ... Traditsioone jätkates pani perenaine ka sel aastal looma sünnipäevakuupäevaga mööda. Seekord ei olnud põhjus mitte valesti meeles kuupäevas, vaid selles, et perenaine elas kuupäevaliselt ühe päeva võrra tagapool kui ülejäänud maailm.

sünnipäevalaps...

2010-10-20T22:46:00.006+03:00

Niisiis on aasta jälle mööda läinud ja Mii sai täna 3 aastat vanaks. Tundub justkui juba üsna väärikas iga ühele koerale, aga Mii pole sellest asjast põrmugi aru saanud ja kepsutab endiselt nagu kutsikas ringi. Vahel on ikka on tore meenutada, kuidas kõik varem oli, seepärast panin siia kaks pilti - ühel on Mii umbes 3 kuud vana (Natalia teab täpsemalt, tema selle pildi tegi) ja pole tegelikult isegi mitte Mii veel, ning teisel on Mii käesoleva aasta augustis.

Nagu kaks tilka vett või kuidas?

mida Mii külas teeb ...

2010-10-11T19:50:00.003+03:00

Mii, telekas ja diivan ...

Täna sööme saia...

2010-10-09T20:42:00.005+03:00

... või siis mitte. Igatahes läks minu plaan Pärnu rannas pimeduse varjus kusagil põõsas väljaheiteid söönud koera hingeõhku saia söötmisega autokõlbulikuks muuta, vett vedama. Neiule nimelt ei sobi sai. Kui nüüd asja positiivset külge vaatada ... hea, et sees ei püherdanud.

Aga sitasöömisele eelnes kena jalutuskäik Pärnu kesklinnas ja kohvikukülastus. Nimelt on Pärnus üks ütlemata armas kohvik nimega Supelsaksad, mis ootuspäraselt (no sellised ütlemata armsad kohvikud on reeglina koerasõbralikud) oli nõus koerakesega külastaja vastu võtma. Mii käitus nagu ühele ütlemata väärikale koerale kohane - lesis suurema osa ajast lihtsalt laua all. Vahepeal tahtis ta küll väheke ringi vaadata ja kõrvallauda saabunud külastajaid uurida, aga reageeris Perenaise vastavasisulisele keelule kohaselt. Üldiselt kipub ikka olema nii, et vaatamata Mii suurele kasvule, ei märka enamik külastajaid, et sekka on ka üks koer sattunud.

Mii aga oli jätkuvalt väärikas ka siis, kui meiega ühinesid Triin ja koer Murra ning viimane üritas Miiga mängu alustada. Väärikas kohvikukülastaja Mii lihtsalt andis kerge urinaga teada, et selliste labasustega me kohvikus ei tegele ja lesis vaikselt edasi. Perenaisel tekkis hetkeks petlik mulje, et äkki on Mii vahepeal ootamatult üleöö väga täiskasvanuks saanud ja enam üldse mängida ei taha, kuid selle pettekujutelma purustas Mii kohe, kui me kohviku uksest välja saime. Nimelt üritas ta Murrat kohe mängule kutsuda ja liikus kogu tee autoni väga miilikult kepsutades.

Triinu nunnu dobermann naeratas uksel vastu...

2010-09-29T09:34:00.006+03:00

Naerukurdusid näete, jah? Aga pealkirjafraas öeldi ühel päeval, kui Mii tööl käiv koer oli ja maja uudistas ning pildi tegi Leelet ühel aastatagusel tunnelite võistlusel.

väisavad, näe...

2010-02-27T18:59:00.005+02:00

Eile hommikuhämaruses pilku aknast välja heites jäin kohe pikemalt vaatama, nimelt oli aias 5 põtra. Põdrad on hämmastavalt ilusad loomad ja hämmastavalt suured, aga praegu oli lumi neile peaaegu kõhuni. Nii ma siis seisin ja vaatasin, kuidas nad mu õunapuude oksi söövad. Esiti sõid nad igivanade õunapuude oksi ja see mind suurt ei häirinud, aga kui üks vaikselt ühe värskema õunapuuni kõmpis ja hea maitsta lasi, tegin akna lahti ja küsisin: mis teed seal? Ta küll ei vastanud mulle, aga jättis oksad rahule ja pööras pea hoopis minu suunas. Vaatasime mõne hetke tõtt, no nii palju kui see veel üsna hämaras võimalik oli, siis pöörasid põdrad rahulikult minekule, võtsid veel teepeal mõne ampsu puudelt.

Õuele sattuvad loomad on üks põhjus paljudest, miks mulle meeldib maal elada. See on ka põhjus miks mu majal aeda ümber pole. Värsked loomajäljed on meie jaoks nii tavaline asi, et Mii pöörab neile tavaliselt vähem tähelepanu, kui mu kojusaabumisel minu käekotile, mis otseloomulikult tuleb läbi nuusutada... Aga kitsesid peab Mii vist mingiteks ohtlikeks elukateks, sest mõne päeva eest urises ta kohe väga tõsiselt ühe aknast umbes 3 m kaugusel oleva isendi peale.

Kas teate, et linnud juba laulavad hommikuti? Läheneva kevade märk? Aga talv on ikka veel täies hoos, vaatamata viimase paari päeva sulale. Ja milline talv... nagu päris. Ma tean, et enamik inimesi kirub seda lõputut valget jama mis veel ja veel taevast juurde sajab, aga mulle meeldib. Las ta olla, ma arvan, et tuleb jälle aastaid kui kirutakse lumevaesust. Jah, ka mina olen selle talve tõttu mitu korda ikka täitsa jamas olnud. Paaril korral otsustas mu auto, et tema peab külmapühasid ja mina jällegi sain teada, et normaalne on autol iga 4-5 aasta tagant akut vahetada. No aga kust mina seda teadma pidin??? Kogu mu 15 aastase autoomamise aja jooksul pole kordagi juhtunud, et mu auto streigib külma tõttu.

Rääkides veel talverõõmudest, siis möödunud teisipäeva õhtul jäin ma koju sõites lumme kinni... ja vantsisin kolme kotiga kolmveerad kilomeetrit koduni. Tegelikult pole see tee teab mis pikk aga oli peaaegu kesköö ning seega väljas kottpime, lumi oli kohati peaaegu põlvini ja tuiskas mis hirmus, lisaks olin ma äärmiselt häiritud ideest, et panin ka naabrite väljasõidutee kinni. Hilisem analüüs muidugi ütles, et ega need naabrid kah kuhugi pääse enne, kui traktor tuleb ja tee lahti lükkab.Õnneks olid mul seljas korralikud talvekindlad riided, sest tulin Miiga trennist - muidu oleks võinud juhtuda, et läbi metsa rühib daam seeliku ja kotikesega...rääkimata koerakesest. Mii muidugi arvas, et tegu on mingi eriti vahva üritusega ja oli rõõmus nagu alati. Järgmisel hommikult tuli traktor, lükkas mu auto ümbert lume ära, liikus mõned head meetrid veel edasi ja läks katki. Minu ja naabrite koduautoteest oli vahepeal saanud jalgrada. Mis seal siis ikka... vabariigi aastapäeval käisin ja kaevasin oma auto lõplikult välja ja panin ootama kas traktori naasmist või siis järgmist hommikut. Järgmisel hommikul õnnestus mu rakendada ka "daam käekotikesega mööda lumist metsa jalutmas" varianti. Aga traktor oli parasjagu just jälle tööd alustanud ja neljapäeva õhtul pääsesin juba autoga õuele.

Pildil on näsiniin, eelmisel aastal õitses juba veebruaris. Just selline põõsas ongi, mis õitseb kui lumi veel maas ja enne kui lehed puhkevad. Justkui oleks kevad...

2010-02-07T21:36:00.006+02:00

Hetkel on minu kui koeraomaniku jaoks absoluutselt ideaalne aeg. Mõelge ise - Mii karv on täiesti kinni, väljas on puhas ja valge, ei mingit käpapesu, kõikvõimalike metsloomade väljaheited külmuvad päris kiiresti - tulemus on puhas koer ja puhas kodu. Päris tõsiselt, olukord on rohkem kui ideaalne. Ma pole juba 3 päeva tolmuimejat kasutanud aga põrand on puhas!!!!!! Sihuke pisike rõõm pisiasjadest.

Mõne päeva eest käisime Horteses nutsu ostmas. Pakutav nuts ei olnud päris selline nagu mina tahtsin ja seega jäime me nutsuta, aga ostsime ühe kesise patuka. Järgmisel päeval avastasin ma juhuslikult, et pööningul olevas koerakastis (mis sisaldab igasugu veel kasutuskõlbulikku kuid kasutusest väljas koerakraami nagu rihmad, mänguasjad...) on üks punutud tugevast materjalist patukalaadne, mis pisut nagu ootamatult, erinevalt kesisest patukast, Miile väga meeldib. Aga tegelikult tahtsin ma seoses Horteses käiguga rääkida hoopis sellest, et Mii on üks ütlemata viisakas koer. Nimelt oli meiega ühel ajal poes üks beagle, kes Miid nähes üsna endast välja läks ja seda ka eriti valjuhäälselt kuulutas. Miis seevastu vaatas teda lihtsalt pisut nagu üllatunult - ei üritanud ei beagle suunas liikuda ega kurjemat häält teha. Jajah... vaatamata sellele, et mul koer kaasas oli, suutsin ma ikkagi osta tema lõugade jaoks kesise patuka, aga no koerakast pööningl vajab kah täiendamist.

Ja Juhan? Juhanil läheb suurepäraselt, tänan küsimast. Juhan on leidnud kellegi, kes on süüdi kõigis maailma jamades. Süüdi selles, et süüa ei anta. Süüdi selles, et väike inimene vastukarva pai teeb. Süüd selles, et perenaine laual käimise eest välja viskab. Juhan on leidnud Mii. Näiteks üritab Juhan valjuhäälselt toitu välja nõuda ja mina ei reageeri, samal ajal aga möödub täiesti juhuslikult pahaaimamatu Mii ja pahameel valataksegi mööduva Mii peale.Või võib juhtuda nii, et üks väike inimene teeb Juhanile pai ja kuna väike inimene veel päris õigesti ei oska, kukub pai välja vastukarva ja lisandina pakutakse paari kerget patsutust. Vastukarvapai on aga Juhanile vastukarva ja nii otsustab ta, et lähedal lamaval Miile võiks selgeks teha, et olukord on ebameeldiv. Oma pahameele väljendamiseks läheb Juhan puhevile ja üritab Miile käppadega vastu vahtimist panna. Jah, te saite täiesti õigesti aru, väike inimene jääb Juhani poolt täiesti puutumata, ta pole asjaga absoluutselt seotud. Süüdi on Mii.

detsembrikuine õhtuidüll

2009-12-09T18:47:00.004+02:00

Hiline sügisõhtu. Väljas on väga pime, aga soe. Liiga soe detsembri alguse kohta. Koer istub ukse taga ja ootab. Perenaine plaanib üljäänud õhtut - kõigepealt välja ja koeraga paar harjutust, siis tuppa lugema. Tee, mesi ja küünlad sinna juurde - kõlab liiga hästi. Perenaine läheb välja, paneb käe oma rõõmsalt tervitava koera turjale ja .... tunneb käe all midagi vastikut ja ligast ja haisvat. Perenaine pöörab otsa ümber ja läheb tuppa tagasi, istub laua taha ja mõtleb sügavalt järele...paneks koera ööseks ja järgmiseks päevaks ja kogu ülejäänud ajaks esikusse elama ning väldiks ühtlasi esikut aegade lõpuni.... Ei tundu erit teostatav plaan? Ega jah.

2009-12-04T12:28:00.005+02:00

Ükskord ammu, 7. märtsil palju aastaid tagasi, ostsin ma turuväravast kutsika. Mu ema oli imearmas ja lasi mul kutsika endale jätta, vaatamata sellele, et meil juba üks suurem koer oli. Järgmise päeva, naistepäeva hommikul üritas üks pisut vindine meesterahvas poe ees mu kutsikat ära osta, oma naisele naistepäevaks - vaheltkasu oleks olnud kümnekordne. See tal muidugi ei õnnestunud ja sellest kutsikast sai järgnevaks 13ks aastaks minu jaoks väga oluline loom. Belles oli ilmselt tubli annus terjerit, igatahes oli tal korralik habe ja karmipoolne karv - aluskarvata. Tol ajal ma seda viimast fakti nii ei teadvustanud, aga nüüd tagantjärele küll. Kuna ta juhtumisi oli emane, on mu koerad ka edaspidi emased olnud - täiesti teadlikult temaga seotult. Tänu temale alustasin ma kunagi Evitaga agilitytreeninguid - kui Belle oli umbes 10 aastane, nägin televiisoris agilityt ja mulle tundus, et see oleks Bellele väga hästi sobinud. Ta oli kiire, osav ja tegi enamvähem kõike mida ma tahtsin - näiteks ronis üle turnimisredelite. Järgmist koera võttes teadsin, et alustan agilityga... kusjuures ma ei analüüsinud üleüldse seda, kas mu väljavalitud tõug selleks ka sobib. Juhuslikult sobis.

Umbes 14 aastat ja 5 kuud hiljem jõudis minu koju Evita - kräsukarvaline ja aluskarvata, veel 4 ja pool aastat hiljem Mii - aluskarvaga. Kujutage siis ette minu ehmatust ja häiritust, kui ma pärast peaaegu 19 aastat aluskarvata koeri avastasin ühel õhtul koju jõudes, et mu tuba on kaetud pehme hõljuva aluskarvavaibaga ...

Pildil on Belle - see must habemik, tema kutsikakarv oli suisa hõbedane; ja Benjamin, Belle peaks olema 8 aastane. Praeguseks pole ka Benjamini enam.

toidusedel

2009-11-23T12:50:00.006+02:00

Ma pole Miile küll päris kõike pakkunud, aga siiani on ainuke asi, mille puhul ta midagi järele jättis, merekivikese komm. Üksainus. Ja sellest jäid kah tükid järgi. Tundub, et Mii hambad on suuremad, kui see kompvek, seega on uskumatu, et ta sellega hakkama sai. Aga nõudis ta seda merekivikest küll järjepidevalt ja pärast üritas veel teist kah saada... Muidu Mii toiduga ei pirtsuta ... seapea, kuivtoit, kaalikas, kapsas, porgand... õunad, pirnid, banaan... igasugu marjad - kusjuures eelistus on ilmselgelt mustsõstar, tikrid läksid juba toorestpeast. Koer ise korjab. Kapsa eest on Mii nõus isegi käsklusi täitma. Viimati kooris ta ise kreeka pähkli ära, kooretükid jättis ilusti alles ja sisu sõi ära.

Muidugi pole see mingi üllatus, et koerad kõike söövad - mu isiklikud koerad on siiani kõigesööjad olnud ja kunagi oli meil kass, kes sõi kartulikoori... Siiski olin ma väga üllatunud kui Mii otsustas korvist toored seened ära süüa. Ma jätsin metsast tulles korvi vastkorjatud seentega õue, et neid hiljem väljas puhastama hakata. Kui ma välja tagasi läksin, sõi Mii parajasti viimast soomustindikut. Sain veel osa kätte. Soomustindikud on ühed mu lemmikseentest ja ma olin ikka päris pahane. Muidugi oskas Mii välja valida just need seened, mis on värskelt tarvitatavad - soomustindikud ja puravikud, kokku5 suurt seent. Kupatamist vajavad riisikad jättis Mii kenasti korvi alles. Neile, kes ei tea millised soomustindikud välja näevad: juuresoleval pildil on soomustindikud. Tumedad enam süüa ei kõlba, aga heledad on see-eest väga maitsvad söögiseened, mis isegi kupatamist ei vaja.

haugi mälu

2009-11-09T11:11:00.004+02:00

Perenaisel on haugi aju - ilma naljata. Haugi mälu saavat mõõta sekundites, ma võin kuidagi päevadeni venitada, aga no ma olen suurem kah.
Igatahes pean ma parandama seda postitust - Miil oli sünnipäev just postituse tegemise päeval, mitte eelneval. Avastasin selle nädala eest, kui näitusele registreerusin. Jah, tõesti... me oleme kirjas!
Loomulikult ei suutnud ma meelde jätta, et pidin laupäeval minema loomaaeda putukaid kaema. Õnneks lükkus käik edasi, aga kui mulle sellest telefoni teel teatati küsisin ma täiesti siiralt: "mis üritus???" sest omateada polnud mul midagi sellist ees ja olin juba muid kokkuleppeid teinud.
Ja see kontsert kevadel... kui mulle helistati, et võiks saada Hellas Hundis enne kontserti kokku, viibisin ma õndsas teadmatuses õhtusest kontsertist hoopis Tartus ja ei suutnud esimese hooga aru saada millest täpselt jutt on. Kontsert jäigi külastamata. Olla suurepärane olnud.

P

jooksmisest ja jalutamisest

2009-11-02T08:45:00.009+02:00

Ma olen praeguseks täiesti kindel, et Miile lihtsalt meeldibki ringi lehvida. Sõna otseses mõttes. Ta teeb seda igal võimalikul juhul ... näiteks keset agilityrada autiir ümber paari takistuse ... Teine asi, mis talle tundub meeldivat, on sihilik närvidele käimine. Just selline tunne jäi mul, kui vaatasin pühapäevasel jalutuskäigul Mii käitumist Poppyga. Poppy nimelt pelgab Miid tiba ja väljendab seda pideva kileda klähvimisega. Mõnel segasel hetkel ta küll nuusutas Mii nina ja lehvitas saba või üritas Mii eest vorsti ära rabada, aga siis meenus talle kohe, et selle koleda loomaga on mingi jama ja üritas Miid jälle vähe hirmutada. Vahel jäi mulle tunne, et Mii omamoodi naudib seda ja kõnnib sihilikult just Poppy ees, justkui see meeleheitlik klähvimine teeks talle nalja. Ma saan temast täiesti aru, eriti kuna Poppyl on suurust just nii palju, et ta vabalt Mii kõhu alt läbi jalutama mahub ja ruumi veel ülegi jääb. Paaril korral üritas Mii end ka suureks teha ja paar kurjemat sõna öelda, aga selle lõpetasin ma kiirelt ära. Olgem parem sõbralikud, isegi omal kiusakal moel.

Tegelikult pole Poppy üldse miski õrnake ninnu-nännukoer, austraalia karjakoerad on üsna käredad. Käisime nimelt pühapäeval peale mäkkejooksuvõistlust karja karjakoertega jalutamas. Õnneks on karjakoerte omanikud külma kõhuga igasugu urinate peale, no teistmoodi ei saagi olla acd omanik, sest sel tõul on pidevalt midagi öelda. Pidevalt. Igatahes arvas Gretsi perenaine meie kohta, et tore on jalutada koeraga, kes ei ole ninnu-nännu. No see "ei ole ninnu-nännu" on küll vaieldav, aga mina arvan tegelikult sama moodi. Iga urin ei ole veel kaklus ja ägedama mängu peale minestavad omanikud ei ole minu seltskonnaeelistus. Sama moodi arvan ma, et kui mu elukas ikka teisel seljas elab, on sel teisel täielik õigus öelda, et ta seda ei soovi.

Pärast jalutuskäiku ei läinud ma kohe tuppa vaid jäin välja toimetama. Praegu läheb ju nii ruttu pimedaks, et püüan valget aega ära kasutada - vähemalt neil päevil, kui kodus olen. Kui ma siis lõpuks jõudsin selleni, et maja äärest ära õitsenud taimede rootsusid hakkasin koristama, otsustas Mii, et temal on kõrini. Tema tahab nüüd midagi muud. Näiteks sülle ... Olin kükakil ja lõikasin rootsusid ning Mii istus ta mulle põhimõtteliselt ette, nii et ma midagi teha ei saanud. Ja ärasaatmise peale kah ei reageerinud, pigem ronis siis veel lähemale ja veel lähemale... no selline hulk koera varjab nägemise kah ära ju. Mii võib olla vahel täiesti uskumatult ja lootusetult rumalalt kangekaelne. Ta lihtsalt hakkab trügima, pea ees ... tavaliselt sülle. Kes ütles, et Mii ei ole ninnu-nännu?

Aga päev algas mäkkejooksuvõistlusega. Teate kui ilusad on jooksvad koerad? Ja kui ilusaid pilte neist saab? Liisa Zjabrikova vahendusel saab sellest aimu SIIT

palju õnne Miile

2009-10-19T09:06:00.003+03:00

Minu suur sülekoer Mii sai eile 2 aastaseks. Palju õnne Miile. Muidugimõista tähendab määraltus 'sülekoer' seda, et koer mahub sülle. Järgnev pilt on tõestus sellest, et Mii mahub.
Pildi tegi Marge, kui me Nõmme Loodumajas karjakoerte kooskäigul käisime.

enesele meeldetuletuseks

2009-07-20T10:45:00.011+03:00

Mii on natuke katki praegu, sest Perenaine on sõna otses mõttes loll. Juhtub. Aga ma pean meelde jätma 2 asja:
: peab usaldama oma sisetunnet ja mitte laskma end provotseerida, isegi kui keegi üritab selgeks teha, kui rumalad sina ja su loom olete. Tegelikult tasub sellised inimesed oma elust üldse eemal hoida, sest selline suhtumine on lihtsalt närvesööv.
: ära kunagi usalda oma katkist looma jääma koju ilma kraeta - nimelt arvas minu tubli Mii, kes mitte kunagi pole ära kakkunud katkise käpapadja kaitseks pandud sidet ja kuulab kenasti, kui keelatakse sidemele tähelepanu pööramine ja on üleüldse üsna rahumeelne loom, et 7s päev on paras aeg niitide väljanokkimiseks. Kui koju jõudsin istus Mii väga õnnetu moega endal käpp värisemas, lisaks oli ta haava väga koledaks lakkunud. Nüüd saab Mii krae kaela isegi siis, kui tunniks välja niitma lähen.

Mii ise üritab muidugi ignoreerida kogu seda jama ja on imerõõmus nagu alati, seega pean ma olema pidevalt valvel, et koer ei hüppaks, jookseks, ujuks... oi see on keeruline, sest ühel hetkel mu kõrval rahulikult vantsiv loom võib järgmisel hetkel tiigi suunas tuisata...

Ah jaaaa... parmud... nad on sel aastal eriti tigedad. Mulle on meelde jäänud, et parmud olla aktiivsed vaid 3 nädalat - see 3 nädalat algas möödunud nädalal ja tundub nii tüütult pikk olevat.

Aga muidu on suvi mõnus...

ilusad pildid ilusast koerast

2009-07-10T08:22:00.011+03:00

See juhtus päris talvel, paksu lume aegu ja puha - me käisime fotograafi juures. No kui nüüd päris täpne olla, siis käisime fotograafiga Tartus Tähtvere pargis. Selle päeva tulemused on üleval siin ja paljud on viidatud postitust ilmselt ka juba näinud, aga ma arvan, et see talvine käik väärib eraldi postitust.

Minu meelest on see nii iseloomulik poos. Mii istub väga sageli lõug niimoodi tagasi tõmmatud, või ma täpselt ei teagi kuidas seda nimetada.
Ja veel üks...

Lõpetuseks üks pilt pisut tuulestviidud Perenaisega kah.
P.

üks vana lugu uuendusega

2009-06-02T23:05:00.004+03:00

Kunagi kirjutasin ühe postituse, nüüd täiendan ... ARTIKKEL. Pilte on paberväljaandes rohkem, aga Mii on neil kõigil no nii graatsiline, et kohe naerma ajab, ise veel tütarlaps.

dalmaatsia koer!!!???

2009-05-16T12:05:00.005+03:00

Eile kõndisime parajasti Tartu kesklinnas, kui meist möödus üks pisike poiss oma emaga: "Emme, vaata, dalmaatsia koer... nii kihvt!!!"

kuus kilo puhast ilu

2009-02-03T12:04:00.004+02:00

2009-02-02T17:49:00.004+02:00

Eile varahommikul istusin läpakaga tugitooli. Miil oli vist ninnunännutuju, igatahes pani ta oma pea mulle sülle ja jäi niiviisi seisma. Siis ühel hetkel kukkus Mii taguots pikali. Minul oli nalja nabani, Mii oli natuke ehmunud. Tundub, et ta jäi lihtsalt magama. Juuresoleval pildil on Mii viis kuud vana.

ilmselgelt ülekasvanud

2009-01-21T18:52:00.002+02:00

Tegelikult on Mii pisike sülekoer. Kõik, kes te arvate, et Mii on suur koer... te eksite! Mii on pisike sülekoer, kes mahub oma pisikese Perenaise pisikestele põlvedele täiesti vabalt ära. Mii muudkui sätib ja sätib ja otsib mugavamat asendit süles olemiseks. Mõnikord võtab palli kah sülle kaasa ja piiksutab seda siis. Kui pall maha kukub vaatab Mii pallile järgi, aga järgi minna ei raatsi. Vahepeal topib Mii pea Perenaise kaenlasse ja jääb hästi, hästi tasa. Mõnikord tüdib Mii ise ära, mõnikord saadab Perenaine Mii minema - ja oi kui palju jõudu on vaja, et Miid lükata, kui Mii parajasti kuulata ei taha. Mõnikord on Mii oma sülle ronimisega nii tobetüütu, ta kohe mitte ei taha aru saada, et Perenaisel on parajati kiire kirja- või lugemistöö käsil. Mii lihtsalt üritab oma sülekoerakere Perenaisele sülle trügida. Kui see siis mõnikord õnnestub, on Mii kole rahul.

Mii on ikkagi pisike sülekoer, mis sest, et suurem osa koerast jääb sülest lihtsalt üle.

need vastupandamatud asjad

2009-01-19T21:09:00.003+02:00

Küttepuud. Kui ma kodus olen, pole probleemi. Õigemini - vahepeal üritatakse pika hambaga natuke näksida aga keelamise peale lõpetatakse see tegevus ära. Aga kui mind kodus pole - siis on põrand puupinde täis. Kuna mul on kodus puuküte, on ikka korvitäis pliidipuid pliidi ees, et oleks hea vajadusel kuivad puud ahju pista. Ahjupuud on suures puukorvis, neid Mii ei puutu. Ju on piisavalt eraldatud. Aga pliidipuid küll. Kui meelde jääb, tõstan puud puukorviga pliidile, seal on puud siiani puutumata jäänud. Mitte, et puute närimisest märkimisväärset kahju tekiks, aga pärast on koristamine tüütu. Evital oli küttepuudega sama asi, lisaks oli tal mingi värk nõudepesunuustikuga. Alati, absoluutselt iga kord, kui unustasin nuustiku kappi panna, oli põrand pisikesi nuustikutükke täis. Ja ei olnud mingit vahet, kas nuustik oli kasutatud või tuliuus.

õnnetuse jäävuse seadus

2009-01-19T12:10:00.001+02:00

Kui õnnetu toakoer saata välja õnnelikku õuekoera õueelu nautima, käib ta akna juurest akna juure, vastavalt sellele, millises toas Perenaine parajasti viibib.

Laske koeral ometi õnnetu olla!!!

kassilugu

2009-01-18T14:18:00.003+02:00

Kui ma siia kolisin, külastasid minu õue järjekindlalt 3 võõrast kassi, praegu ma neid suurt enam ei näe. Ma ei tea, kuidas teistel läheb, aga üks neis on praeguseks lahkunud - ja ta otsustas teha seda keset minu isiklikku õue. See lugu tuli mulle meelde, kui sellenädalaseks fotojahiks pilte otsisin... jah, ma pean mõningase piinlikkusega tõdema, et ma olen olnud natuke liiga hõivatud või laisk, et teha seda nii nagu peab - käies päevajagu ringi fotokas kaelas.

Ma ei tea, kas nad oma kodus üldse käisid tol esimesel talvel, sest minu arust olid nad pidevalt kohal. Õigemini - tol hetkel tundus mulle, et vaid üks Kass. Ta istus andnult väljas akna all ka 25 külmakraadiga, Tegelikult oli neid 3, kaks kirjut ja üks süsimust ja kirjud olid nii sarnased, et ma tõesti ei teinud esiti vahet. Must oli selline omaette loom - ma nägin teda ainult kusagilt metsa äärest heinatuti või põõsa varjust vargsi jälgimas. Ja seda alles siis, kui taipasin vaadata. Hiljem selgus, et nad on pärit ühest talust, mis on ligikaudu 700 m kaugusel. Omanik olla ikka mõelnud, et kuhu tema kassid kadunud on. Siis oskasin ma juba teha vahet kahel kirjul kassil - üks oli pisut suurem ja tokerjam, teine peenema kondi ja siidisema karvaga. Ma küll fotojahil märkisin, et ta oli poisinimega tüdruk, aga kui ma nüüd järgi mõtlen, oli vist vastupidi - tüdrukunimega poiss. See kolmas, must, olla ka omas kodus nö heidik - teised kassid temaga ei seltsi ja üleüldse hoidvat ta omaette. Nii rääkis mulle üks teine naaber.

Esimesel talvel ja suvel olid nad pidevalt kohal, eriti hästi oli see näha suvel.. kui ise aias ringi askeldasin lamas võõras Kass mu lähedal ja Juhan käis ja urises vahelduva eduga ta peale. Ligi nad küll ei lasnud ja ega ma proovinudki, lihtsalt kui liiga lähedalt möödusin, kõndis Kass eest.

Nüüd tahaks jõuda selleni, miks ma seda üldse kirjutan - kuidas ma avastasin, et neid on 2. See oli ühel hiliskevadisel päeval aias. Nägin kuidas Kass metsast välja tuli ja aeda jalutas, vaatasin talle hetke järgi ja astusin edasi...järgmisel hetkel nägin, kuida Kass metsast välja jalutas.... Mu esimene reaktsioon oli mõte, et kas ma tõesti ajasin oma kalli siiamisegase Juhani selle Kassiga segamini ja pöörasin pea esimese Kassi suunas... ja seal ta istuski... Kass. Pöörasin pilgu kähku tagasi... ja seal ta istuski... Kass. Järgmisel hetkel tundus idee sellest, et nüüd tuleb metsas järjest ühesuguseid kasse, kes kõik istuvad teatud korrapärase vahega mu õuel, täiesti arukas ja mõistlik - meeletus koguses ühenäolisi istuvaid kasse.

Suvel teisel poolel oleksin aias peaaegu surnud kassile peale astuma - see tokerjam oli surnud, nähtavaid vigastusi tal küll polnud.

Praegu juhtub vahel harva, et Kass siia satub ja siis ajab Juhan teda mööd õue suure sõjaga taga.

Vot selline kassilugu.

2009-01-17T22:28:00.007+02:00

Ei mina mõista, mis värk selle haukumisega on. Täna saatsin Mii põrandapesu ajaks õue, seal ta siis tegi paar tiiru ümber õue - või nii ma vähemalt arvan, väljas oli nimelt kottpime, ja laekus siis kiirelt trepile istuma. Istus seal ja lasi iga poole minuti tagant kuuldavale ühe haguatuse... üheainsa... ja siis uue... ja siis veel ühe... ja veel...Põhjus teadmata. Muidugi ma tean, et ta pole ainuke koer, kes nii käitub. Veel enam - kui olla õhtul õues hästi tasa, on kuulda kuidas küla pealt samasuguseid üksildasi haugatusi kostab. Kord kaugemalt, kord lähemalt. Evita näiteks tavatses seista keset õue ja haugatada.

Ju siis on selliselt käitumiselt mingi sügavam ainult filosoofia taga - lihtsalt mina, piiratud inimloom, ei mõista seda ;)

ükskord ammu

2009-01-16T00:00:00.008+02:00

Ükskord ammu, nii umbes kaks aastat ja kaks kuud tagasi, istusin ma põrandal ja sasisin ühe lokkis koera karva. Olin äsja kolinud sisse oma pisikesse metsamajja ja mul ei olnud ühtegi tooli, tegelikult polnud mul üldse mööblit peale voodi ja kolme lisamadratsi. Need lisamadratsid olid elutoas laua eest ja ma ise istusin põrandal. Veel oli mul muusikakeskus, läpakas ja ilus punane teekann. Tegelikult oli mul veel umbes tuhat asja, aga nad olid kõik esikus kastitesse pakitult mööblit ootamas. Niisiis, istusin ma seal põrandal ja sasisin koera karva ise mõeldes, et nii kole oleks, kui ma enam seda mõnusat uneleva koera karva sasida ei saa. Just täpselt nii mõtlesingi, see on kuidagi eriti selgelt mu mälus. Kaks kuud hiljem mul seda võimalust enam polnud.

Tegelikult jäi pooleli või tegemata nii palju asju - ma võin kihla vedada, et agility võistlused polnud enam pooltki nii naljakad. Me olime ometi võistluste klounid. Tegelikult olime me ikka väga tublid kah, nii vahepeal, kui liiga kiire polnud ;) Ma arvan, et me oleksime olnud igavesed A2-s olijad, ausõna. Need kontaktpinnad olid ikka nii võimatud, ja loomulikult koeraga sammu pidamine...

Ma plaanisin minna fotosalongi pildistama, Evitaga. Kui ma ei eksi, rääkisime sellest Veronika ja Piretiga - aga äkki eksin kah. See jäi tegemata. Imelik, sest ma olen ju edev.

Tegelikult tahtsin öelda, et kõik asjad, mis pähe tulevad tuleb kohe teoks teha, mitte lükata edasi mõnel eriti tobedal põhjusel - nagu näiteks jama juuksepikkus antud hetkel (no keda peale su enda see huvitab??), vilets näonahk (no hallloooo, milleks siis photoshop ja make up on????), liigne kehakaal (mis põhimõtteliselt on nähtav sinule ja ainult sinule)... Ja seda mitte põhjusel, et "äkki hiljem enam pole võimalust" (kuigi ka nii võib juhtuda), vaid seepärast, et kui miskit hakata edasi lükkama, siis seda lihtsalt ei juhtugi kunagi. Päris ausalt - kui ma kahe aasta eest poleks näiteks Tartusse sõitnud vaid kodus toas istunud ja sasiksin siiani seda krussis koerakarva, oleks mul tõenäoliselt fotosalgongis ikka käimata.

P.

Pildi tegi Kai, märksõnad: väga palavad ilmad ja Juha Oreniuse trennid 2006 suvi

mõnikord juhtub täiesti ootamatult

2009-01-15T12:32:00.008+02:00

... olukorras kus sa üldse seda ei oota, et antud käsklus täidetakse täiesti automaatselt.

Ja palun ärge küsige, miks ma annan käskluse, kui ma ei eelda, et seda täidetakse. Kui ma hästi mõtlen, siis ma ilmselt ei annagi aga ma taban kohe pärast käskluse andmist, et tõenäoliselt on aeg antud käskluse jaoks natuke liiga varane või siis on tegu käsklusega, mida ma kasutasin ühe teise koera puhul, aga pole mitte kunagi kasutanud Mii puhul. Näiteks ütlesin ma Miile ükskord "pane maha" ja ei suutnud esimese hooga aru saada, miks tema pilgus ei tekkinud mitte mingit äratundmist. Lisaks oli ka mul endal tunne, et midagi sai natuke valesti... võttis mitu head hetke, enne kui ma ära tabasin mis täpselt.

Tegelikult polnud midagi ületamatult keerulist. Nimelt oli hommikult siin üks võõras inimene ja hakkasime uksest välja minema ja Mii loomulikult tahtis kah tulla. Põhimõtteliselt pidigi ta õue kaasa tulema, aga tahtsin teda natuke kauem toas hoida, et mitte tekitada esikus ülerahvastatust. Igatahes hakkas Mii toa teisest otsast liikuma ja mina, ilmselt soovides tegelikult tema liikumist aeglustada, et ta ei tormaks otse esikusse, hõikasin üle õla "istu". Järgmisel hetkel nägin silmanurgast kuidas Mii tagumik maha potsatas ja sinna jäigi. Ausalt, esimesel hetkel võttis see mu täiesti nõutuks - mul polnud üldse vaja, et ta seal istuks. No eks ma siis kiitsin ja lubasin tal edasi liikuda :)

Või ehk on nii, et seda imelikku hetke, kui su püsimatu kutsikas muutub ootamatult arukaks koeraks, on nii raske tähele panna?

Ja istumisest veel - käisime vaktsineerimas. Unustasin muidugi vaktsineerimispassi autosse ja pidin järele minema. Andsin Mii rihmapidi arsti kätte. Pärast arst ütles, et palus Miil istuda., Mii, tubli tüdruk, muidugi istuski aga kohe, kui arst "tubli" ütles, hüppas Mii jälle püsti :)

Mii kaalub 35 kg ja ma tõsiselt kardan, et ta kosub veel. Või ma võin loota, et ei kosu? On ta piisavalt lai juba? Aga vanuse järgi ju kosub?Muidugi mulle meeldivad suured koerad, aga ma pean teda tõstma ju...

Aga meil on sellised lahedad toidukausid :) No teistsugused ei sobikski minu imelikku metsamajja, mida valvab kass.

valvekass

2009-01-15T12:13:00.004+02:00

Teil kõigil on vaprad valvekoerad? Minu nunnu kutsa magab öösiti voodi kõrval õndsat und aga see-eest istub minu sinisilmne kiisu öösiti ukse ees trepil. Esiti ma arvasin, et äkki tahab sisse... tahab jah, aga kohe kui saab selgeks, et süüa "nüüd, praegu ja kohe" ei anta, nõuab ta valjuhäälselt jälle õue. Tegelikult, kui Juhan tuppa tahab, siis ta kraabib üsna kõvasti ukse kõrvalt seina. Päeval magab vapper valvekass Perenaise padjal õnnist und.

P.

jõulud tulid ja läksid, aastavahetus ka

2009-01-10T20:16:00.010+02:00

habemetu koera härmahabe
ehk
valget vuntsi pole kellelgi :)

küsimus: "Miks just Kupi?"
vastus: "Aga on ju Miki koera moodi?!!!"

täitsa ise tegin, taigna kah, kole head olid... kõik söödi ära :)
isegi need, mis pidi jääma hilisemaks
järgmisel aastal jälle...

ausalt, pole aimugi, mida täpselt ma nendega tegema hakkan...
aga nii ilusat värvi :)

nüüd on see siis käes...

2009-01-10T19:33:00.006+02:00

... tibin arvab, et haukumine on viis kuidas midaiganes kätte saada. Õnneks ta niisama haukuma ei kipu, aga kontaktiharjutus, kus üritan koeraga silmsidet saada, on küll praeguseks kuidagi võimatu. Tibinal hakkab kohe saba käima ja hakkab ohjeldamatult haukuma ja mina üritan kurja nägu teha, sest toidu või mänguasja haukumine on lubatud ja nõutud ainult siis, kui vest seljas. Aga tegelikult on naljakas - no vähemalt praegu, sest siiani on vaid kord nii läinud.

Hea, et ma ei kuulanud selle tuttava nõuannet, kes soovitas igale koerapoolsele häälealgatusele hästi soosivalt reageerida. See tundus kuidagi ohtlikult kärarikast tulevikku ennustavalt. Ma üritasin siduda omavahel haukumise ja vesti - eks Mii praegu katsetab, millises olukorras mis toimib.

lõkketulede valgel...

2008-12-27T16:10:00.004+02:00

Miile meeldib tuli ja soojus. Päris naljakas oli vaadata, kuidas Mii täna istus ja ahjusuust sisse vahtis, kohe päris pikalt. Ei seganud teda seegi, et ma vahepeal fotokat võtma läksin. Ahjus oli tuli ja olin kogemata ahjuukse pärani jätnud. Ja seal ta siis istus ja vaatas üksisilmi... ei tea, kas kujutas ennast karjaselõkke äärde.

Kui ma pliidi alla tule teen, läheb Mii pliidi kõrvale magama. Kui tuld enam pole, lahkub ka Mii mõne aja pärast. Ahju soemüüri ääres ta ei maga, võibolla sellepärast, et seal pole piisavalt ruumi, aga pliidi kõrvale jääv nurk tundub mõnus.

Et mitte segadust tekitada... see pliit on väga pisike, Mii päris ponimõõtu veel pole... kõigest pisikese poni mõõtu ;

Perenaine

mõnda ...

2008-12-26T23:28:00.014+02:00

Miks tal selline nimi on? Mii on ju väikese koera nimi, ütles mulle üks tuttav. Huvitav. Kuidas teile tundub? Minule tundub Mii tugev ja jonnakas nimi, sellepärast Mii sellise nime saigi.

Kui Kati tütre nimi poleks Mia, oleks ehk Mii nimeks saanud Mia, sest see nimi on minu ammune lemmik :) Ma pean tunnistama, et Mia on sellisele hakkajale piigale, nagu Mia seda on, väga vääriline nimi.

Tegelikult oli Mii jaoks ka teine nimevariant. Selle mõtlesin valmis enne, kui Mii koju jõudis, aluseks ühekordne kohtumine, kutsikapildid ja ettekujutus sellest, milline ta olla võiks - Mona. Paraku sai esimese tunni jooksul selgeks, et Mii nimi pole mitte Mona. See, et Mii nimi on Mii, selgus nädalake hiljem.

Ah jah... septembris sündis ühel mu väga heal sõbral tütar, kes sai nimeks Mona :) Järelikult pidi nimi Mona jääma sellele imearmsale tüdrukutirtsule.

Kuigi Gretsi perenaine hõikas välja, et läheme Tartusse tunnelite jooksule, jääb see kahjuks ära. Nimelt algas Miil kauaoodatud jooksuaeg. Lugu ise muidugi oli selline, et Perenaine otsustas lõpuks osavõtutasu ülekande ära teha, seda pool kaksteist öösel. Muidugimõista saab tulemus olla ainult see, et järgmisel hommikul algab jooksuaeg.

Kui juba Gretsi mainitud sai siis ... Gretsile pikk pai ilusa esinemise eest sõnakuulelikkuse mitteametlikul võistlusel.

Õpime haukumist. Aga mitte niisama, vaid vest seljas ja nutsu või maiuse saamiseks. Põhimõtteliselt õnnestub.

Seoses jooksuajaga on Mii palju rohkem üksi kodus. Mul ei ole ju mõtet koera lihtsalt autosse toppida, parem elame vaikselt metsa sees ja loodame, et ükski juhuslik koer mööda ei lähe, muidu võib juhtuda, et see juhuslik mööduja otsustab paariks nädalaks meile elama jääda. Igatahes on Mii olnud üksi kodus puurita, eelkõige kuna ma lihtsalt ei viitsi puuri üles panna ja muidugi arvan ma, et mu koer siiski peaks suutma olla üksi ka ilma puurita. Suvel jätsin Mii kah mõned korrad üks koju ilma puurita, aga siis ta ükskord otsustas natuke raamatuid sirvida, mispeale ta jälle puurielule suunasin. Lihtsalt selleks, et selline halb harjumus ei süveneks. Eks vaatame, kuidas seekord läheb. Kahjuks pole mul ikka veel raamaturiiulit ja raamatud on põrandal kenas hunnikus, aga see on Miile ilmselt kergeks ahvatluseks. Samas, siis kui ma kodus olen, tal mingit keelatud asjade närimise kommet ei ole.

Mii on lihtsalt tore.

Pilt tehtud 6. oktoobril kodumetsas.

hommikvõimlemist alga

2008-12-23T09:44:00.009+02:00

Mii vaatab läbi ukse välja ja venitab samal ajal tagakäppasid... käpad on pikalt sirgelt taga. Siis läheb hüppega venitusest istuvasse asendisse, esikäpad on samal ajal kindlalt ühe koha peal maas. Täiesti segane kirjeldus, aga naljakas oli :)

Mul on nüüd veidrad punased kingad. Et kuidas see mu lemmikloomade teemaga kokku läheb? Et mida nad arvavad? Noh... Miil on suva, Juhanil kah.

Pilt eelmise aasta märtsi lõpust.

koerad ja inimesed

2008-12-13T14:42:00.008+02:00

Turovski olla öelnud, et ärge olge oma koertele karja juhid, olge neile inimesed. Mulle tundub see kuidagi eriti hea mõte. Tean, et paljud lapsevanemad, eriti mittekoeraomanikud, tahaksid mu peale karjuda, aga ma siiski arvan, et koerte ja laste kasvatamine on suuresti sarnane. Jah, liigne paralleelide tõmbamine ja samastamine ei ole hea... aga kas me kunagi üritame olla oma laste jaoks karja juhid? Jah, me otsustame, sest me oleme üldiselt ratsionaalsemad, kui meie lapsed ja me ehk suudame paremini argumenteerida. Kuigi kui päris aus olla, siis enamik vanemaid ei selgita ega argumenteeri, nad lihtsalt kehtestavad ennast räigelt. Eksole kummaline mõelda, et ühe tõu kirjelduses on idee, et koer täidab koduse elu reegleid, kui need talle loogilised tunduvad... selles kontekstis on täiesti loogiline, et omanik ja koer elavadki koos, üks koera ja teine inimesena, ühine elu on korraldatud nii, et kõigil - nii koeral, inimesel, kui ka kõigil ülejäänutel, kes kokku puutuvad, on mugav. Ela ise ja lase teistel elada.

Kusjuures nii oligi - nõudmised pidid olema loogilised. Ühes asjas me kokkuleppele ei jõudnudki... nimelt ma mitte ei arva, et teiste koerte üle jäikade jalgadega seismine on kuidagi vahva käitumine ja seda pidi küll iga kord uuesti meelde tuletama.

Seda et... minul lapsi pole ja mingile absoluutsele tõele ma kah ei pretendeeri. Kui nüüd keegi seda viimast usub muidugi, aga tegelt kah... ;)

Tegelikult peab lähenema igale koerale individuaalset, vastavalt koera loomusele ja omadustele ja loomulikult on kogu lähenemine seotud omaniku isiksusega ja tema enda suhtevormide ja suutlikkusega. See nüüd oli ilmselt kogu selle loo kõige arukam mõte.

Ei... tegelikult oli ikka esimeses lauses väljendatud idee kõige arukam.

Et miks ma sellist segast juttu ajan? Õpin parajasti kohvikus 2 tunni pärast algavaks suhtemispsühholoogia eksamiks... teooria keeb üle, tahaks oma luua ;)

Pilt on Kati tehtud, Tabasalus 14. märtsil 2006, väga külmad ja lumised ilmad olid. Palju toredaid koeri :)

vaadake Lemmikut, vaadake Lemmikut...

2008-12-10T22:27:00.010+02:00

juttu on beauceronidest ja piltidel on Mii ja Rei. Mis muud öelda, kui et Mii on totaka näoga lontu... aga päris minu oma lontu :)

ajakiri Lemmik detsembrikuu numbri sisututvustus

aga kus teie mänguasju hoiate?

2008-12-04T22:38:00.009+02:00

Meie hoiame üldiselt korvis, aga täna avatasin ma ühe karvase piiksuva palli ... praeahjust. Muidugimõista avastasin ma selle palli siis, kui ahi oli 200 kraadi juures umbes pool tundi töötanud.
Palju palle selle jutut juurde...

Üks täpsustus eelmise postituse kohta - pildid on tehtud 2006 aasta juulikuus.

2008-12-03T21:13:00.011+02:00

Ma ei tohi lugeda Sveta blogi, sest ta kirjutab kogu aeg agility trennidest ja paneb sinna üles erinevaid harjutusi, mida nad sooritanud on... ja see kõik ajab mu kõhu kihevile ja näpud sügelema. Lihtsalt see tunne, mis järgneb heale sooritusele suurepärase tööd nautiva koeraga, ja mida ma veel nii hästi mäletan ...

Oi, ja tänases metsatrennis oli Mii nii innukas. Tegime 2 lõhnaharjutust ja ühe kolliharjutuse. Vaatamata sellele, et Mii ehk inimestega aktiivselt suhtelmisest väga huvitatud pole, on ta ometi väga huvitatud inimestest. Selline väga uudishimulik piiga. Tegelikult on ta kõrvade peal ka metsatrennidest, mis mõnikord on ka koledate hoonete trennid. Mii lihtsalt kiunub ja niutsub puuris - ainult laske mind välja ja ma näitan, mida ma suudan... Hetkel ei suuda ta veel suurt midagi, aga ma loodan, et tulevikus suudab. Kui meil mõlemal ja koos ainult indu jätkub.

Ah jah ... tänasest metsatrennist ... esimene kord võttis Mii juba kaugelt lõhna ja ka mina sain väga selgelt aru, et nüüd on õige aeg koer lahti lasta. Mii jooksis kaugelt ja sirgelt otse f juurde ja jäi sinna innukalt viinereid õgima. Pean ütlema, et juba esimese trenniga sai Mii pihta, et midagi väga lahedat toimub neis trennides. Ja isegi, kui ta ei soovi mõnikord ei mängida ega ka viinerit maitsta, on ta siiski innukas inimesele järgnema - tundub, et uudishimust. Vesti selga tõmbamiseks pean ma Miid pidevalt korrale kutsuma, sest ta ei malda üldse paigal istuda, aina üritab otsima minna. Lisaks tundus mulle, et ma nägin kuidas mu koer kohe, kui olime vesti selga tõmmanud ja liikuma asusime, kasutas nina ... st tegi ninaga tööd, õhus. Ma olen kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et nende koer teebki pidevalt ninaga tööd, isegi jalutuskäigu ajal. See on üldiselt metsatrennide tulemus. Koer on harjunud otsima õhust inimese lõhna. Ja ma nägin täna, kuidas mu koer seda tegi. See oli küll ainult korraks, selline teadlik selge ninatöö ...

Teise lõhnaharjutuse puhul käitus Mii väga naljakalt, kuigi tulemus oli jälle selle harjutuse kohta väga hea - ta liikus selgelt ja kohe f juurde. Ma ei saa öelda, et otse ... kohe seletan miks. F liikus mööda metsavaheteed ja siis pööras vasakule puude vahele. Meie liikusime kõigepealt paremale puude vahele, tegime seal tagasipöörde ja läksime risti üle metsatee vastakule - nö üritasime algeliselt metsa kammida. Teel tõmbas Mii korraks (mitte, et ta kogu aeg ei tiriks metsatrennides, aga on teatud teistmoodi tõmbamine, kui ta lõhna saab), aga see oli nii korraks ning läksime edasi puude vahele. Pisut liikunud, tõmbas Mii ennast (nagu pärast selgus) õiges suunas suisa kahele jalale püsti ja ma lasin ta lahti. Järgnev oli naljakas - nimelt jooksis ta 10kond meetrit selles suunas, kuhu ta tõmmanud oli, tegi siis täispöörde tee suunas ja jooksis teele... tänu tihedale võsale mina tema edasist liikumist ei näinud. Teed mööda jooksis Mii juba otse f juurde. Ma jõudsin juba mõelda, et tore, kuidas ma küll nii mööda panin ... kui märkasin puude vahel liikumist - Mii oli minu rõõmuks f juures.

Ega ei teagi, kas Miile tundus, et mööda teed on mõnusam minna - pole igasuguseid puid-põõsaid ees, või mis. Igatahes pidi ta mäletama seda, et teel oli mingi lõhn, sest f ütles, et Mii tuli mööda jälgi... Tundus, et Mii viis kuidagi loogiliselt kokku 2 lõhna - selle mis tuli õhust ja selle, mida ta oli ilmselt tundnud teel... Kuidagi uskumatu tundub...

Minnes hooga tagasi agility juurde ... Gretsi perenaine kutsus meid eile Tartusse Jõulutunnelile ... ajab näpud sügelema, mu ju ikka nii hästi mäletan... ja tundub, et Miile meeldib.

Et mul Miist ja agilityst pilte pole, veel... siis panen siia mõned pildid Nataljast ja Rejst, sest Rej on Mii tõugu ja Natalja üks Mii lemmikinimestest. Loodetavasti pole neil midagi selle vastu. Pildid tegi vist Kai, kuigi minu fotokaga... aga kuna ma ka ise paljudel pildidel figureerin, ei saanud ma ilmselgelt ise neid teha. Kai on kah agilityinimene, Kai jookseb oma tervu Bronnuga. Ilmad oli tookord väga palavad, 30 soojakraadi ja päike paistis lagipähe ... aga mälestused on head ja pildid vahvad. Pildid on Juha Oreniuse trennidest - minule ja E.-le sobis tema meetod suurepäraselt.

P.

poom

2008-11-26T14:58:00.011+02:00

Alates pühapäevast sooritab Mii kõiki agilitytakistusi suure lõbuga - esialgu küll ühekaupa ja mõnda ehk mitte nii täiuslikult, aga kõik on ju harjutamise küsimus. No jah... tegelikult pole slaalomi sooritamises veel mingit märkimisväärset lusti, aga põhimõtteliselt pole tal midagi slaalomi vastu. Ja ma kindlasti pööraks tähelepanu faktile, et eelmises lauses kasutati sõna "veel" ;)

Niisiis, laupäeval saime Natalja abiga selgeks viimase takistuse - poomi. Mitte, et Mii poomi väga kartnud oleks, ta pigem ei saanud aru, miks on vaja seda kõikuvat kitsast asja mööda joosta, kui kõrval on täiesti korralik maapind... A seevastu on palju lahedam, kui täiesti korralik maapind. Tegelikult on Mii korduvalt metsas mööda palki üle oja jalutanud, seega ei tohiks poomis midagi ületamatut olla ja ega ei olnudki. Kui juba mööda kaldpinda üles sai, oli ülejäänud juba käkitegu ja peale teist katsetust kappas koer mööda poomi, nagu ta oleks seda elu aeg teinud. No tegelikult kappas ta juba esimene kord, aga paar korda oli vaja üles minekut harjutada.

Asja juures on mõned pisikesed puudused: 1. Perenaine, kellel hakkab jube, kui Mii "kolinal" mööda poomi kappab; ja 2. fakt, et Mii kipub poolel teel alla maha hüppama.

Alljärgnev on kirjeldus meie tänasest agilitytrennist:

Kõigepealt panin poomi "lõppu" kausi maiusega, nagu Natalja soovitas. Muidugi näitasin Miile kah, et viinerid on kausis ja keelasin tal neid võtta, kui ta seda üritas. Kutsusin Mii endaga kaasa ja läksime poomi "algusesse".

katse 1
Mii jooksis kenasti mööda poomi, poolel teel alla hüppas aga maha pöörates ennast õhus ümber ja jooksis mulle vastu. Ma naiivitar olin arvanud, et ta kappab otse maiusekausi juurde.

katse 2
Siirdusime tagasi poomi algusesse, Mii kappas (ei, ta ei jookse, ta kappab) poomile, mina võtsin kogu oma jõu kokku ja üritasin tal kõrval püsida. Järgmisel hetkel põrkasime kokku, kui Mii langusel maha hüpata otsustas. Pole aega või mis?

katse 3
Näitasin Miile uuesti kaussi poomi lõpus. Läksime poomi algusesse ja saatsin Mii poomile, Mii kappas mööda poomi, läbis peaaegu kogu languse, hüppas vahetult enne kontaktpinda maha, pööras ennast poomiga risti ja jäi maiusekaussi jõllitama. Keegi julgev väita, et Mii pole piisavalt sõnakuulelik? Julgustasin Miid maiust võtma ja tõstsin kausi poomi otsast natuke kaugemale.

katse 4
Tagasi poomi alguses - Mii kappab mööda poomi, vahetult enne kontaktpinda hüppab külg ees maha ja läheb maiusekausi juurde maiuse järele...

mis edasi sai
Otsustasin tunneliga tagantlõikamist harjutada. Loomulikult on see koerale algul nagukene keeruline, sest on ju natuke imelik, kui koerajuht, kes muidu üritab kõrval olla, jääb äkki taha ja seal mingi imeliku manöövri teeb. Nii juhtus ka Miiga, ta sattus natuke segadusse - näiteks pööras tunnelis ringi ja tuli sisenemise otsast jälle välja. Pärast paari katsetus, kui Perenaine saatis koera järjekordselt tunnelisse, vaatas Mii Perenaisele otsa, nagu Perenaine oleks natuke napakas, võttis kena kaare, jooksis poomile, sooritas peaaegu täiuslikult kontaktpinnad, pööras pisikese kaarega üle juhuslikult ees olnud tõkke Perenaise juurde tagasi ja suundus sujuvalt tunnelisse ...

Loo moraal? Kes ikka võistlustel nalja teeb, kui mitte meie :)

koera treenimine on ohtlik teie tervisele...

2008-11-20T18:57:00.005+02:00

Agility soojendusharjutused võivad päris kindlasti suuri sinikaid jalgedele tekitada. Ja juurde tulemine, hooga ... mina igatahes tahaks eest hüpata, kui Mii minu suunas jookseb. Õnneks suudab ta praegu juba ennast pisut pidurdada. Tean kohe mitut inimest, kes ennast agility trennis või võistluse nii ära nihestasid, et hiljem nädalaid lonkasid (soojendusharjutused ka koerajuhtidele!!!!! - võin isiklikust kogemusest lähtudes kinnitada, et see on väga hea mõte ka muus ósas, kui vigastuste vältimiseks).

Ah jah... kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsingi - täna oleksin peaaegu võtmekimbuga piki pead saanud. Klikkisime Miiga võtmekimbu maast võtmis, mina istusin põrandal ja Mii visks võtmekimbu õhku - napilt läks mööda.

kõnnime kõrval

2008-11-20T09:50:00.005+02:00

Mii oskab imeilusasti kõrval kõndida, vaatab isegi pingsalt otsa, kuigi mina talle seda eraldi õpetanud pole. Ju on siis KK-kombed emapiimaga kaasa saanud :) Kui me koos elama hakkasime, ei osanud ma esimese hooga Miiga midagi peale hakata. No mida teha koeraga, kes midagi ei oska... no ütled koerale "istu", ta paneb tagumiku korraks maha, siis hüppab püsti, vaatab sulle särasilmi otsa ja ongi kogu lugu... ei mingit püsivust ega midagi. Kõrval käimisega oli asi üldse hull. Ma ei suutnud aru saada, kuidas ma üleüldse sellise asja õpetamisega kunagi hakkama sain ja suisa kahe koera puhul. Nüüd läks rihm kogu aeg sassi, ei suutnud ma korralikult maiust anda ega midagi. Hea veel, et kutsikas nii kõrge oli, et käpuli laskuma ei pidanud. Ma ikka alati mõtlen, et kui raske füüsilises mõttes on ühele taksile kõrvalkõndi õpetada - nii võib ju suisa küüru jääda. Otsustasin siis Svetalt abi küsida ja läksin kutsikakoolitundi. Huvitaval kombel ei läinud rihm seal üldse sassi, kuigi ma omast arust tegin kõike täpselt sama moodi nagu kodus.

No igal juhul oleme me nüüd peale täiesti ebakorrapärast ja suvalist kõrvalkõnni õpetamist nii kaugel, et avastasin täitsa kogemata, et Mii oskab täiesti suurepäraselt ilma rihmata kõrval kõndida... seda siis ainult koduõuel. Metsas, rääkimata linnast või muust põnevast kohast, peab talle siiski pidevalt meelde tuletama, mida täpselt me parajasti teeme.

P.

sihuke siis... kikkiskõrvu

2008-11-19T17:50:00.006+02:00

kui koer valvab kodu...

2008-11-19T17:04:00.009+02:00

Mii on väga agar valvekoer. Eriti õhtuti, kui väljas pime. Nii kui mingi kahtlane, või siis mitte nii kahtlane krõps käib, on Mii kohe jalul ja teeb kurja häält. Ise vahel piilub minu poole. Õnneks öösiti me magame ja ei valva - vähemalt mitte aktiivselt. Kuigi Perenaine on absoluutselt veendunud, et kui tõesti üks tõeline valvesituatsioon tekiks ...

Aga jah, päeval, kui tuli suur traktor paak taga settekaevu tühjendama ja keset õue nii umbestäpselt 7 m kaugusel majast manööverdas ja juht välja ronis ning settekaevu tühjendamiseks vajalikke protseduure teostas, magas väga agar valvekoer toas veranda ukse ees õnnist und :)

Tõdemused ja vahepala

2008-11-16T21:53:00.005+02:00

Esimene. Ma olin küll omast arust jube kaval, kui panin agility trennide ajad nii, et ühildada need linna minekuga... ent see ei täida tegelikult oma eesmärki. Ilmekas näide selles on see, et ma käisin jälle trennis seeliku ja kingadega. See pole üldse efektiivne. Ma olin piisavalt naiivne arvamaks, et võtan riided kaasa ja vahetan autos... liiga naiivne, tõesti. Lisaks on käed ligased maiusest ja muud taolised pisiasjad. Edaspidi läheme trenni - päris tõsiselt trenni, spetsiaalselt trenni. Juba homme palume ajad ära muuta :)

Kuidas ma Miile poomi õpetasin. Perenaine seisab poomi kõrval, laob poomile maiuseid ja ütleb Miile: poom. Mii uurib kas saab maiusele muud moodi ligi. Ei saa. Siis seisab Mii poomi ette ja vaatab Perenaist altkulmu. Järgmisel hetkel pöörab Mii ümber ja tuiskab eemal olevasse tunnelisse...

Teine. See läheb nüüd küll kategooriasse 'südamelt ära' aga .... jah, ma tean, et Mii pole just kõige sõnakuulelikum koer. Ma ei kurda selle üle, esiteks seetõttu, et ma pole ka tegutsenud selles suunas, et ta oleks (kõige) sõnakuulelikum. Muidugimõista pole see mittetegutsemine taotluslik vaid pigem tingitud asjaoludest, millest ükski pole tegelikult piisav vabandus. Aga nii on. Ja ma tean ja tunnistan seda.

Teiseks, mulle meeldib kui mul on koer, mitte robot. Koer, kes suudab ka ise analüüsida ja kelle isetegutsemistahe pole surutud käskude laitmatu täitmise kammitsasse. Ehk olen praegu natuke ülekohtune kõigi suurpäraselt koolitatud koerte ja nende juhtide vastu, aga eks igalühel on oma nägemus meeldivast kooselust.

Kolmandaks, mu koer on aastane - ta on tegelikult veel kutsikas ja minu jaoks ei ole probleem see, kui ta ei täida mu käsku sekundi jooksul peale käsu andmist. Minu jaoks on oluline, et ta siiski täidab selle, vaatamata sellele, et see käsklus on tema jaoks natuke ebameeldiv - talle ei meelid autosõit, see on tema jaoks ebamugav, tal on autosõiduga seoses pahad mälestused. Minu jaoks on tähtis see, et pärast seda, kui ta teeb väikese äreva ringi sealsamas... ta siiski läheb autosse.

P.

võti ja muud loomad...

2008-11-11T19:55:00.008+02:00

Tänasest alates on Perenaisel agility halli võti ja juba eilsest mõned ajad halli kasutamise graafikus. Esimene aeg oli tegelikult täna hommikul, aga et võtit veel polnud, ei saanud me hommikul minna, seega otsustasin, et kasutan oma aja ära täna õhtu poole, kui võti käes on ja kodu poole suundume - nimelt jääb selleaastane agility hall poolele teele kodu suunal. Trennipõnevus oli piisavalt suur ignoreerimaks tõsiasja, et Perenaisel polnud mitte agilitytrenniks sobilikke riideid seljas või vähemasti kaasas. Noh... mõni võib-olla teeb trenni seeliku ja lakk-kingadega, aga meie igatahes mitte - vähemalt mitte regulaarselt.

Nõnda siis suundusime me linnast välja eesmärgiga möödaminnes ka esimene agilityhalli trenn teha.. ja ootamatult märkasin natuke eespool üht kutsikaohtu koera üle tee minemas... kui lähemale jõudsin puges kuts juba ühele nähtavalt suvalisele tädile korraks külje alla... ja möödas ma olingi...

Koer jäi mulle kuidagi hingele ja helistasin varjukasse ... seal võeti asi põhimõtteliselt teatavaks ja lubati teade edasi anda. Miskipärast tundsin tungivat vajadust tagasi pöörata, muidugi oli kuts selle ajaga juba mööda Hiiu tänavat edasi liikunud. Kui teda nägin, jätsin auto pargi äärde, võtsin Mii rihma ja peotäie krõbinaid ning ruttasin kutsile, kes parajasti kõige sõbralikumal moel üht last ahistas, järele. Üks tädi teiselt poolt teed teadis rääkida, et kuts on neile juba päris pikalt mööda Hiiu tänavat järgenud. Tegemist oli imekena mõistlikult sõbraliku kutsikalikult ümara piigaga... kergelt porine küll, aga muidu igati ontlik. Oskas rihmas kõndida ja no minu "kogenud" pilk ütleb, et temast saaks imesobiva kohvikukoera, meie 40 minutilise tutvuse jooksul hakkas ta juba kergelt tirimagi ning tõmbas varem longus saba kenasti seljale looka :) Arvestades tema "kadunud"olekut ja noort iga ju igati korralik käitumine.

Muidugi helistasin uuesti varjukasse, et no nii... see kuts on mul nüüd käes... mispeale lubati, et nii tunni-pooleteise pärast jõuab auto talle järele... Mis mõttes tunni-poolteise?????? No tegelikult tõele au andes igati mõistlik aeg Tallinna linna ja seda, et ilmselt pole see punane piiga ainuke, kes täna varjupaiga autot transpordina kasutas, arvestades. Aga minule oli see aeg paras katastroof: 1. väljas sadas vihma; 2. ma olin kingades-seelikus õhukese villasest riidest jakiga; 3. mu oma lemmikloom oli päev otsa autos istunud ja 4. meil oli vähe kiire trenni minemisega - hallil on ju ka teisi kasutajaid.

Igatahes sain ma teada, et ise ma teda kohale viia ei või - tegelikult polnud see mulle uus teadmine, aga antud olukorras oli see häiriv teadmine. Ja muidugimõista seda, et see on minu isiklik probleem (just täpselt nii väljendutigi), et ma ta üleüldse kinni võtsin. No muidugi on. Aga ma ei saanud teda ju niisama jätta ega enam lahti lasta. Esimese hooga, tige hoiupaiga peale ja märgade jalgadega mööda parki jalutades, mõtlesin, et never ever ei püüa ma ühtki looma kinni enam ... Esimene hoog läks mööda.

Lõpuks käisime me tegelikult ka agilityhallis ära ja tegime kõva 10 minutit trenni - seelikus ja lakk-kingades...

Aga see on meie tänane leid-piiga

(pilt pärit Tallinna Loomade Hoiupaiga kodulehelt)

Kuidas me voodit teeme...

2008-11-03T23:47:00.006+02:00

Jah, justnimelt "meie", sest Mii ilmselgelt arvab, et tema osaks on koonu voodile toetamine ja Perenaise piidlemine. Kui Perenaine arvab, et Mii võiks lahkuda, jalutab Mii teisele poole voodit (Perenaise voodi paikneb toas nii, et lähenda on võimalik mõlemalt poolt) ja toetab oma koonu jälle voodile. Mii koon jääb alailma millegi alla või peale - olgu see siis lina või tekk või padi. Siis Mii ohkab ja vaatab Perenaisele altkulmu kergelt etteheitva pilguga otsa. Võib-olla see ongi see pilk, mille kohta üks sõber-labraomanik ütles, et Mii pilk on hullem kui labradoril. Ilmselt on labrador etteheitva-haleda pilgu võrdkuju. No jah, tõele au andes on Mii altkulmu hale pilk tõesti mõjus... Perenaisele mõjub see igatahes naerma ajavalt.

P.

Nimi

2008-11-02T22:42:00.005+02:00

Mii. Huvitav, et see nimi tekitab inimestes hetkeks nõutust. Täiesti tüüpiline on, et mult küsitakse koera nime ja siis, kuuldes nime, jäädakse hetkes täiesti arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. Mõni küsib veel üle, et kas nii lihtne ongi... ja siis järgneb naeratus :) ja mõnikord lisaks kommentaar selle kohta, et ilus nimi on. Vot selline tore inimesi naeratama panev nimi on Miil.

Lisaks on Miil muidugi hunnik hüüdnimesid, nagu näiteks Tibi, Tips, Tibin, Mimm, Mimii, Loom, Lemmikloom ... Kui hiljuti Väike-Maarjas käisime, kutsus üks tuttav teda Mimmuks.

Heal lapsel mitu nime. Paraku on Mii natuke segane kah, aga see see teeb teda minu arvates lihtsalt veel võluvamaks ;)

Tips on tõbine...

2008-11-02T22:11:00.007+02:00

... ja Perenaine istub koeraga kodus ... Tegelikult on küll nii, et Mii ei saa eriti õue, va mõned vajalikud toimingud, aga Perenaine muidugimõista käib ikka kodunt ära - ilma koerata. Ja Tubli suur jalutuskäik jäi kah ära. Viimasest on muidugi kole kahju, sest Miile oleks kindlasti meeldinud Gretsi ja teiste koertega (muidugi lootuses, et nad mingid hellakesed pole) mängida ja poris ja jões supelda. Kahju, kahju... plaanis see jalutuskäik meil oli.

Koer kipub aevastama ja hingab öösel lurinal, arst arvas, et võiks võimalikult vähe välja minna. Rohtu sööme kah. Muidu on Mii igati rõõmsameelne ja viks, nagu alati. Vast ehk selle vahega, et tavaliselt Mii ei näksi Perenaise kandasid ja ei ürita toas Perenaist iga hinna eest mängima saada ... hammastega muidugi. Sülle ronib kah natukene rohkem kui tavaliselt. Noh aga mis siis sellest ... selline pisema poni mõõtu koer mahub ju kenasti sülle ära. Ja kui tavaliselt Mii ikka magab nii kaua, kui Perenainegi, no vähemalt ei näita mingeid erilisi aktiivsusemärke hommikuti enne kui Perenaine ärkab, siis täna hommikul käis Mii ümber voodi, nagu midagi jube tähtsat oleks lahti. Üritas küll ühelt, küll teiselt poolt Perenaise tähelepanu saada. Perenaine magas küll vähe kauem, kui tavaliselt, aga kaldub siiski arvama, et kogu see jube aktiivsus toas on tingitud sellest, et Mii pole päris mitu päeva väljas korralikult joosta saanud.

Näitusel...

2008-07-21T14:01:00.003+03:00

... käisime. Mina kukkusin täiesti läbi, Miil läks vähe paremini.

Diivanivajadus

2008-06-25T15:10:00.007+03:00

No ei mahu koer mugavalt tugitooli ära (mitte et minul sellest just kahju oleks :)). Ja kui koer ei mahu tugitooli üleni ära, siis pool keha ikka mahub. Ja kui koer on liiga kõrge, siis tuleb poolkükkis olla ning seejuures on väga mugav tagumik teisele tugitoolile toetada... sest tugitoolis on ju palju mõnusam mänguasja närida.

julge kuts

2008-06-25T12:34:00.008+03:00

Sellele pole Mii veel pihta saanud, et inimeste saabumisest oma koduõuele annab üks vapper valvekoer haukumisega märku. Einoh, Mii haugub küll, aga pigem siis, kui mõni kahtlane hääl kostub, samas kui keegi õuele kõnnib, vaatab Mii teda vaikides ohutust kaugusest. Seevastu metsloomade osas on Mii kangust täis. Näiteks eile hilisõhtul, kui karjamaaringi tegime ja hakkasime nö aia territooriumile tagasi jõudma, hakkas Mii, kes oli must pistu eespool äkki kurjalt haukuma, ja üldse mitte niimoodi aralt, ise võimalusel minu poole tagasi joostes, nagu ta 4 kuu eest tegi, kui mingi kahtlane ragin metsast kostis, vaid täitsa kohe julgelt ja kurjalt.

Kuna mina olin veel nö metsasalgu nurga taga, jäi mul nägemata, kes täpselt mu aias oli, küll aga kuulsin hetke pärast kõva raginat ja puhkimist ja ähkimist ja tont teab mis veidraid hääli veel. Tõelise hooliva perenaisena kobisin ma kiirelt ühe vana õunapuu taha, jättes oma nunnu kutsika asjaga tegelema. Igatahes ei suutnud see loom, kes minu arvestuse kohaselt hääle järgi võis olla metssiga (metssead) või põder, ilmselt otsustada, kuhu täpselt suunduda ja puhkis vee tükk aega. Mina muidugi ronisin juba otsapidi puu otsa, ise põnevil oodates, et äkki tulebki kohe minu juurest sealt võsast välja ja no maapinnal ma küll metssigadega kohtuda ei tahaks. Paraku ei tulnud mulle hooga meelde, et täpselt minu ees võsas on küllalt korralik kiviaed, mis takistas sealt välja tulekut. No ja minu suureks pettumuseks liikus loom või loomad piki seda aeda edasi.

Aga Mii oli igavesti tubli - kui loom(ad) puude vahele peletatud, tuli ta korraks sinnapoole, kuhu mina jäin, aga kui mind ei näinud - väljas oli juba küllalt pime, pealegi olin ma tema pilgu eest varjatud kohas, kappas kenast maja suunas. Ei läinud looma jälitama :) Eks näis mis tulevik ses osas toob - ehk tõuomase omadusena karja valvav koer ei tohikski sellist asja niisama teha - kari vajab ju edasi valvamist, kui "vaenlane" ära peletatud? Või on see teooria lihtsalt minu ebaloogiline fantaasia?

Egas Mii eriti muud ei karda, kui vaid võõraid inimesi ja neid kah pigem siis, kui nad "kahtlaselt" temaga suhelda tahavad. No peab ju mingi jama olema, kui keegi sulle tähelepanu pöörab, eksole ...

Loom sai asja.

2008-06-19T22:33:00.013+03:00

Mänguasja. Riiast. Mis sest, et meil on neid terve korvitäis ja veel kastitäis pööningul. Tegelikult on Mii saanud varem vaid ühe mänguasja, madalal häälel röhitseva põrssa. Põrssa nina sai ära näritud ja peale seda ta enam ei röhitse, peale seda pole põrsas enam huvitav kah. Tegelikult sai Mii veel ühe mänguasja - saabumiskingitusena sõbralt, minu sõbralt - jubina millega saan Miile palle heita. Tegelikult sain selle hoopis mina, et Miile palle loopida.

Aga Miile meeldis mänguasi. Äkki meeldib homme kah.

Mimii

2008-06-09T14:44:00.010+03:00

õpimeetodid

2008-06-09T14:09:00.006+03:00

Vana hea raamat-padja-all meetod. Vahetuma mõju kogemiseks on padi seekord ära jäetud.

Magamisakrobaatika

2008-05-27T23:02:00.004+03:00

Tugitool

2008-05-27T22:35:00.013+03:00

Need on nö ajalooga tugitoolid, nad olid kunagi osa minu vanaema elutoast. Nad seisid pikka aega lahtivõetult - ootamas, kuna ma oma kavatsuse teoks teen. Lõpuks lasin nad uuesti köita ja kui ma neid nägin, oli täiesti hämmastunud sellest, kui pisikesed nad tegelikult on. Minu mäletamist mööda mahtusime neisse kohe mitmekesi ära.

Diivanit mul pole, see lihtsalt ei mahu mu pisikesse majja ära ... seega jagame me tugitoole. Mii oli täna esimest korda tugitoolis. Miks ma ta sinna üldse lasin? Sest mul jalad külmetasid ja tema kõhu alla oli nii hea jalgu toppida, ise vastastugitoolis istudes. Aga noh... kui preili kuuevarbaline kasvamist samas vaimus jätkab, siis ta varsti enam ei mahu tugitooli (siia taha peaks nüüd üks pikk õel naer käima ;)

Kui koer on totakas

2008-05-23T13:11:00.017+03:00

... ja sõnad on liigsed ;)

SALONG

2008-05-18T18:10:00.005+03:00

Koerad käivad koerte salongides - teada-tuntud lugu ju. Aga ilusad koerad käivad ilusalongis. Ilusad nagu Mii. Kuna Gerly kunagi nii pooleldi mainis, et tema juurde võib isegi laste ja koertega tulla, võtsin ma kenasti ideest kinni ja ilmusin lihtsalt kohale, koer kaasas. Imekena.

... ja tikripõõsastel on okkad, väga teravad kusjuures....

2008-05-16T22:29:00.003+03:00

See piiga...

2008-05-01T23:27:00.013+03:00

hingab lisaks õhule ka toitu sisse;
on täiesti kindel, et pääseb Juhani tüütamisest karistuseta;
usub naiivselt, et ükskord koidab päev, mil ta siiski võib voodisse ronida;
arvab, et joomise juurde käib kohustus põrandat kasta;
närib täiesti ennastunustavalt tikripõõsa oksi;
on vaatamata näilisele jalgade liikumise ja keha asendi täielikule kooskõlastamatusele, üllatavalt hea koordinatsiooniga...

ja on muidu igavesti vahva koeralaps.

Mida teha, kui igatsus muutub liiga suureks?

2008-05-01T20:20:00.011+03:00

Mina tõesti ei tea. Kui teaks, oleks nii imelihne olla.

Pean ühte oma varasematest positustest parandama - pildid loevad. Ma ei suuda neid vaadata, ma eitan kataloogi, kus on Evita pildid. Ma vaatan sellest üle. Nüüd loeb kõik, absoluutselt kõik. Ka see, kui keegi räägib kui vahva on see, et inimesed, keda ta ei tunne, tunnevad tema koera. Ja ongi vahva - ja see koer on vahva. Aga minu jaoks jookseb kohe paralleel Evitaga ... näiteks see koera-aasta paraad, kus inimesed, kes ilmselgelt mind ei tundud, läksid Evita noorema venna ja tema omaniku juurde ja uurisid, et kas see ongi Evita. Ja ma tunnen, kuidas kõik mus kokku tõmbub. See oli vaid üks loogilisemat laadi näide.

Mäletan, kuidas Ally surm mu meeled täiesti segi lõi - ta oli minu jaoks lihtsalt nii seotud E-ga. Tookord, kui Allyga õnnetus juhtus - ja vaid loetud päeva pärast E kadumist, oli mul Lootus, aga Tiial ei olnud... Veel kuid hiljemgi. Kõik tundus nagu halb unenägu, mis kohe-kohe läbi saab - iga uus sündmus oli järgmine tähtaeg E koju jõudmiseks. Näiteks õhtusöök Tabasalus - mitu head nädalat enne teadsin täiesti kindlalt, et võtan E kaasa. See oli lihtsalt nii loomulik. Teisiti ei olnud võimalik.

Praeguseks on kõik muutunud. Minu eelisseisust on saanud puudus. Surm on nii lõplik, isegi kui see tuleb liiga vara, liiga järsku, liiga ebaõiglaselt, liiga valusalt. Ja kõik on teada. Aga mina ei tea, mitte midagi ei tea. Ja minu hinges on kahtlus ja ikkagi lootus ja suur-suur-suur soov, äng... See kõlab kummaliselt, aga ma tahaks teada, et teda ei ole enam. See oleks nii imelihtne ... ja lõplik...

mälestades Allyt...

2008-03-31T22:56:00.007+03:00

Selle blogi nimi on juba ammu eksitav, aga las ta olla. Ma ei suuda sellest loobuda. Kusagil minus, ja üldse mitte sügaval, istub suur-suur lootus - ehk siiski... ma ju niiväga ootan.

Kunagi ammu ammu jäi mulle kusagilt meelde, et kui kellelegi mõtled ja tema pärast muretsed, on see nagu kaitseingel, mis hoiab halva eest. Ehk siis minu pidev suur mure kaitseb teda... kui enam on keda kaitsta.

Mulle ei meeldi kui mul palutakse neid kahte võrrelda. Esiteks pole see aus ega võimalik - väga erinevad tõud, lisaks on Mii alles 5 kuune. Teiseks on see mulle kole valus. Võib-olla ehk tulevikus, kui Mii on täiskasvanu ja mina paranenud... või kui ehk E...

Mii

2008-03-25T09:26:00.007+02:00

Mii on üks ilmelik loom. Esiteks on tal oi kui palju varbaid. Teiseks on ta laiguline - millegi pärast olen alati arvanud, et minu koerad on ühevärvilised. Kolmandaks on ta väga pikad ja täiesti kontrollimatud jalad. Lisaks on tal pilla-pallakõrvad, mis annavad talle väga omamoodi ilme. Sihuke veider omamoodi kutsikas pärisnimega Momento Dolce.

Miks Mii, aga mitte näiteks Gabbana? Sest mulle meeldivad lühikesed kontkreetsed lihtsad nimed ja Mii tundus kuidagi väga sobilik. Esimesed poolteist nädalat oli tibin täitsa ilma nimeta, sest nimi, millele olin valmis mõelnud enne koera koju jõudmist, tundus täiesti ebasobiv konkreetsele kutsikale. Kui nüüd rääkida väitest, et kutsikale otsa vaadatates tead kohe mis ta nimi on, siis seda õnne mul polnud. Küll aga teatas kutsika nägu mulle pidevalt, et vot see sulle pähe tulnud nimi see küll pole.

Minu ilus kiisu Juhan sai 30. aprillil 3-aastaseks

2007-05-02T13:45:00.001+03:00

Näidake talle teed....

2007-04-23T14:28:00.002+03:00

KOLLASED KINGAD

2007-04-18T22:13:00.002+03:00

Mu tibu on kadunud. Nagu see oleks praeguseks enam mingi uudis. Paar nädalat hiljem juhtusin rääkima ühe sõbraga, kellega polnud nädalaid rääkinud. Ta küsis, et kuidas mu läheb ja vastasin, et mu tibu on kadunud. Mispeale ta küsis, et kas ei võta telefoni vastu või… Iseasi, kas sellistel tingimustel kedagi tibuks nimetaksin… Olgu, nali naljaks, aga kui see vaid nii oleks, et ta lihtsalt ei võta telefoni… Aga ma ei tea sedagi, kas ta on või ei olegi enam. Üks teine sõber, nähes, et mu läpakas jooksis nn slideshow suvalistest piltides, küsis, et miks ma ei pane Evita pilte mõneks ajaks kõrvale. Võib-olla oli selles küsimuses iva, ilmselt oligi. Aga mulle tundub, et pildid ei tähenda mulle palju. Mis tähendavad, on mu elu igapäevased pisiasjad:

KOLLASED KINGAD, mis ma pühapäeval jalga panin – paari aasta eest ühel kevadisel varahommikul seisin Sakala keskuse ees kahe autotee vahelisel muruplatsil värskel helerohelisel murul ja vaatasin oma kinganinasid, mõeldes samal ajal, et mu kingad sobivad nii kenasti kokku rohelise muruga. Olin just tulnud kusagilt väljast ja tegin enne magamaminekut Evitaga kiiret pissiringi. See tuli mulle meelde, kui pühapäeval linna sõitsin, jalas needsamad kollased kingad. Neis kingades on killuke Evitat.

ÕUNAPUU, mis kannab tillukesi imemagusaid õunu – möödunud suvel oli see õunapuu pilgeni täis ja õunapuu alune seega tihedalt pisikeste õuntega kaetud. Evita avastas õige kiiresti nende õunte magusa maitse. Ja nii kaua, kui sealt puu otsast õunu alla langes, oli Evita igal võimalikul hetkel puu all ja vitsutas õunu süüa. Elasin siis veel linnas, aga kuna mu vend käis ehitamisel abiks, oli ka Evita iga päev maal. Kuniks õunu jätkus, jõudis mu koer õhtul koju kõht õuntest punnis. Ütleme nii, et koristamise seisukohalt oli kogus kolmekordne, koostis peaasjalikult õunatükid ja lõhn pigem õunakoogi oma. Selles õunapuus on killuke Evitat.

NIKE tegi rõõmsaid tagasipöörde hüppeid iga Veronika poolse tagasikutsumise peale ja pööras siis otsa jälle minekusuunda. Ja keegi ei üritanud teda hammaste laksutamisega „korrale kutsuda”. See laksutamine oli sama naljakas kui piinlik. Aga pühapäeval tundsin selles puudust. Evita lihtsalt arvab, et ta peab kontrollima olukorda. Nii ma tunnengi, et Nike kõrvalt Angeli laua alt või diivanilt või tänaval Nike kõrval jooksmas on puudu miski must ja lokkis. Evita. Veronika, palun ära ütle Nikele, et tal ei ole enam sõbrannat, kellele kaevata selle üle, et perenaised jälle veavad kohvikusse kaasa. Mitte veel. See on lihtsalt liiga lõplik.

Ja JUHAN võib segamatult teha mida iganes ta soovib. Pole kedagi, kes takistaks teda minu juurde tulemast või voodile hüppamast või õuel kiiremaid tiire tegemast. Aga alati, kui Juhan hüppab voodile, näen ma kuidas Evita teda takistada üritab.

Ja muidugi JOLANDA, kes arvab, et Evita on Suur Juht. Seesama Jolanda, keda Evita peab samal ajal kõige tüütumaks olevuseks maailmas ja kelle perenaine on Evita jaoks lihtsalt maailma kõige parem sõber. Kui Evita nägi üle madala põõsasheki Katit tulemas, tormas ta tema suunas ja jäi nagu naelutatult seisma hetkel, mil nägi Kati kõrval Jolandat. Oh seda pettumust Evita silmis – tuli ja võttis minu Kati ära!

…

KEVAD ja SUVI ja Helge Tulevik ja meri ja üleskääritud püksisääred ja kaldal jooksvad koerad ja äikesevihm, mis meid esimese 10 meetri peale aluspesuni märjaks kastab ja vanalinn ja Angel ja Chocolaterie…

…

Ühe pisikese bensiinijaama müüja rääkis, et üks mees, olles lugenud selles bensiinijaamas üleval olevat Evita kadumise kuulutust, rääkis, et tema juurde tuli paari aasta eest üks väga tark ja õpetatud saksa lambakoer. Kui talt küsiti, et mis sellest koerast sai, vastas ta, et noh… elame juba 3 aastat koos. Kas see inimene pole kunagi tulnud selle peale, et äkki on kusagil keegi, kes ootab seda koera väga koju tagasi? Ma saan mõnevõrra sellest aru, et sellise asja peale ei tulda. Tundub, et teeäärsete majapidamiste ellu kuuluvad päris tihti autodest maha visatud koerad. Kurb. Mu ema kodule lähimas kolmes talus on selline koer. Aga võib ju juhtuda, et tulnud koer ei ole maha jäetud vaid hoopis eksinud…

Aeg läheb ja ma ikkagi mõtlen, et ta tuleb ju koju tagasi. Lihtsalt... see venib veel natuke.

Ole ikka virk ja kraps...

2006-07-03T17:30:00.001+03:00

lemmikloom Evita sai täna aasta võrra vanemaks - koer oma parimas eas ;)

Põhjustest, miks koer ei või olla lahti....

2006-07-01T12:57:00.001+03:00

seadus - kõikse olulisem, seaduse järgi peab koer olema avalikes kohtades rihmastatult, nõus ja kahe käega poolt, kuna seadus on seadus, aga ... me kõik rikume seadusi, ühtlasi pole olemas seadusi mille rikkumine on lubatum, kui teiste oma. Võimalik sanktsioon - tuleb üks relvaloa omanik, leiab, et see lahtine koer ohustab teda ja laseb koera maha - kuid omakohus ei ole ju lubatud...
mis saab siis kui see relvaloa omanik lööb jalaga vastu maad? Tahtisme kah teada, aga ta keeldus...
koer võib muutuda lihtsalt niisama mingil hetkel agressiivseks kõige elava ja mitteelava vastu... võimalik, aga kas lihtsalt niisama??
ega see relvaloa omanik ju ei tea, mis tujus on antud koer täna, äkki tal on kõht tühi ja tuleb ja hammustab... ehk inimene kui lihaloom, kellest nälja korral tubli tükk haugata...
kõnnib laps jäätis käes ja üks tubli või mitte nii tubli kutsa läheb ja hammusta lapsel näpu otsast... kaldun arvama, et pigem haukab tubli kutsa jäätisest suurema või väiksema tüki, mis pole küll teab mis kena tegu, aga vähemalt jääb sõrm alles ;)

Adalbert ja Aadu

2006-06-19T20:54:00.002+03:00

Adalberti nägin varakevadel, kui õuelt kulu koristasin. Ma pole kindel, kui suur ta tegelikult on, kuna nägin ainult saba. Adalbert pages heinahunniku alt, mille olin just kokku riibunud ja minema toimetamiseks üles tõstsin. Teine küsimus on muidugi see, et kust algab rästiku saba? Kas kohe peale pead? Või on pea ja saba vahel ka keha? Ühesõnaga, keeruline lugu, aga ma arvestan, et tegu oli siiski sabaga. Üks on selge - Adalbert on täiskasvanud rästik...

Mõne päeva eest märkasin Aadut. Peesitas teine maja vundamendil ja mind nähes hakkas kohe sisisema ja ära vingerdama. Kui täiskasvanud rästikud pagevad inimese eest ilma igasuguse tseremooniata, siis noored on nagu noored ikka - täis võimu, tundes ennast maailma kuningatena - demonstreerivad oma jõudu pelgalt seetõttu, et see neil olemas on. Nii ka Aadu. Vana rästik oleks minema roomanud vaikselt ja kiirelt, aga mitte Aadu. Aadu pööras vahepeal ringi ja sisises, siis liikus edasi ja pööras hetkeks taas ringi...kuni pages kiviprakku.

Võimas, mul on rästikud :) Ma ise olen kohutavalt rahul, aga inimesed kipuvad rästikuid kartma. Tegelikult tahab rästik ennast vaid kaitsta ja ei ole õel per se, ta ei ründa kunagi niisama - ärge lihtsalt teda näppige. Aadu on ilmselt möödunud sügisene poeg, selleaastased sünnivad alles augustis-septembris aga aastase mao kohta on Aadu veel liiga pisike ja rumal. No jah, ega ma ei tea, kas tegu oli tegelikult Aadu või Aadaga, ega ka seda, kas järgmine täiskasvanud rästik, keda näen on Adalbert või mõni muu kohalik elanik. Niisiis, kokkuleppeliselt on nüüdsest kõik täiskasvanud rästikud minu õuel ja õue lähiümbruses Adalbertid ning noored Aadud.

Aga üks on kindel - igast Aadust saab ükskord Adalbert.

Perenaine

Mis siin rääkida

2006-06-06T18:08:00.001+03:00

käisime vahepeal Soomes võistlemas - ei midagi erilist - üks teine koht hüpperajal, aga kahjuks ühe veaga, üks suurepäraselt alanud ja lõppenud jooks, isegi kontaktpinnad said kõik võetud, kiirus oli meeletu .... ja siis.... tunneli valesse auku. Ühesõnaga keskpaik läks nässu. No jah, juhtub ka kõige paremates peredes. Aga kontaktpinnad said täiuslikult sooritatud...

lendava kuratkoera Perenaine ;)

Kus käiakse öösel?

2006-05-28T02:58:00.003+03:00

Mõtlen, et kuidas seda nüüd nimetada - kohvikus käiakse päeval, vähemalt tundub nii. Seega vist ei saa eileõhtust/öist käiku "koertega kohvikus" ürituseks nimetada. Kõrtsus? Pubis? Noh misiganes. Algas asi igatahes kohvikuga, sest kellaaeg oli veel sobilik kohvikuks - näiteks 19.00. - aga venis mingiks muuks ürituseks, sest välja tulime me sealt kell 2 öösel. Nimepoolest oli kah nagu kohvik - Café Angel nimelt. Mulle kohe meeldib see koht. Esiteks, alati hästi meeldiv teenindus, teiseks, maitsev toit, ja kolmandaks - so veel kõikse olulisem asi - koerad on lubatud. Ma ei usu, et ükski koht kaotab kliente sellega, et lubab koeri sisse. Võib öelda, et praeguseks oleme juba päris kogenud koertega kohvikus käijad aga pole kunagi näinud, et keegi ukselt tagasi pööraks või avalikult oma vastumeelsust kuulutaks, kui meid näeb. Õigemini - enamik ei pane koeri isegi tähele ja need, kes panevad tähele, jagunevad laias laastus kolmeks: 1) külmalt möödujad; 2) soojalt naeratajad; 3) pai teha soovijad. Samas kohad, mis ei luba koeri sisse kaotavad igal juhul koeraomanikud, sest vähemalt mina ei käi enamasti kohtades, kuhu mind lubatud ei ole. Üldse mitte paha pärast, ma ei teagi miks. Nii mõnigi päris meeldiv koht on nende hulgas. No ja tegelikult pean tunnistama, et olen käinud kohas, kuhu mind koeraga ei lastud, kuna kõik muud kohad olid kinni või pungil rahvast täis.

Mingil hetkel tüdinesid koerad põrandal pikutamisest ära ja hakkasid nihelema, kuni Nike otsustas aknalauale patjade vahele imbuda ja sinna ülirahulikult magama jäi, üsna varsti järgnes talle ka Evita ning meie võisime rahumeeli edasi istuda.

Mis siis edasi? ... ööklubid, siit me tuleme!!! ;)

Lauldes vihmas...

2006-05-26T11:29:00.001+03:00

Kui nüüd päris aus olla, siis ei laulnud, aga vihm oli. Ja veel milline. Kui Tabasalu suunas sõitsime, paistis ees tumesinine taevas, ja mõtlesime, et ju siis sadama hakkab. Tagasiminekumõtted matsime kiirelt maha, sest ega siis õige koeraomanik vihma ei karda ja oleks meil siis mingid ninnunännu diivanikoerad, meil ikka tõsised jahikoerad. Kui nüüd jälle päris aus olla, siis elavad need tõsised ja karmid (ninnunännu) jahikoerad siiski diivanil.

Kui olime autost mõnesaja meetri kaugusel, hakkas tibutama. Seejärel lõi välku ja müristas ja mitte vähe. Aga see jäi ka ainukeseks korraks. Kui meil ka tekkis hetkeks mõte tagasi minna, siis ei teostanud me seda ja marssisime entusiastlikult edasi. Ega me nüüd just väga kaugele ei jõudnud, läbimärjad püksid ja lirtsuvad jalad andsid mingi hetk endast juba tüütult märku ja asusime tagasiteele. Muuseas, raheterad võivad mõnikord hirmus valusad olla, ma ei mäletanudki enam seda.

Aga huvitaval kombel tundusid Evita ja Nike kogu seda situatsiooni isegi nautivat. Evita on tavaliselt vihma osas mitte just positiivselt meelestatud. Olen küll viimasel ajal pannud tähele, et ta ei ürita enam nii meeleheitlikult varju saada, nagu varem aga nii mõnusalt pole ta ennast vihmas enne tundnud.

Ah jaa, linnas polnud tilkagi sadanud. Ma mõtlen, et sellel noormehel, kes mu maja ees seisis, võis üsna naljakas olla, kui paljajalu läbimärjana autost välja astusin ja oma läbimärja koera võtsin ning trepikoja uksest sisse marssisin, nagu kuiva ilmaga tilkuvate juustega autost tulemine oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja veel paljajalu.

Kui keegi oleks meist seal vihmas pilti teinud... Äkki tegigi ;)

Kolemust

2006-05-24T23:39:00.002+03:00

Musta värvi koerad on teadupärast hirmsad ja kohutavalt kurjad. Palju kurjemad, kui valged koerad. See on ju teada värk. Täpselt sama moodi, nagu mustad koerad on isased ja valged emased, kusjuures puudlid on alati emased, isegi kui nad on mustad ja saksa lambakoerad on alati isased. Ükskord, kui käisme mingil laadal raekoja platsil, imestas üks müüja, et Evital on sihuke naiselik nimi, et polegi isane???? - ta on ju must!!!! ;)

Jah, mina olengi see vastutustundetu perenaine, kes jätab oma koera toidupoe ukse taha ootama. Pidevalt. Nii mõnus on ühendada jalutuskäik ja kiire toidupoe külastus. Igatahes tegin seda ka täna hommikul. Poes sain ühe sõbraga kokku ja mainisin talle, et olen koeraga hommikusel jalutuskäigul. Mispeale ta küsis, et kas see hirmuäratav must koer, kes seal väljas seisab ongi minu oma, tema olla just mõelnud, et kes on need kohutavad omanikud, kes jätavad oma koera nii välja. Mina, mina....

Ärge nüüd väga tõsiselt võtke, see ütleja on lõbus inimene ;)

Päikest järgnevatesse päevadesse,
Perenaine

Kurjuse Kehastus & Kolemust

Kes kuidas

2006-05-23T12:08:00.002+03:00

Päris huvitav on vaadata, kuidas erinevad koerad sooritavad ühtesid ja samu tegevusi. Näiteks raputamine. Kui Evita ennast raputab kerkib ta kikivarvule ja ajab selja küüru, seevastu nt Triksyl vajuvad raputamise käigus jalad laiali ja kõht peaaegu vastu maad. Mõni koer jällegi toetab jalad kõvasti vastu maad ja siis raputab ennast ning ei liigu seejuures millimeetritki paigast.

Kasvatusmeetod

2006-05-03T07:56:00.002+03:00

Milline on koeraomaniku õudusunenägu? Lähed koeraga välja ja kilekotti pole kaasas. Tõesiselt. Ma olen viimasel ajal mitu korda sellist unenägu näinud, kohutavalt häiriv oli, kogu aeg mõtlesin "et ta ainult ei..." Ega ma midagi rohkem nendest unenägudest ei mäletagi, kuigi vaevalt, et ainult koeraga jalutamist unes nägin.

Eile maal väsis Evita tõsiselt ära. Ma ei saanudki päris täpselt aru miks, põhjust nagu polnud. Või oli minu silmas pidamine nii raske tegevus? Ta isegi ronis väga lootust täis näoga auto tagaluugist sisse, kui sealt mööda kõndisime, aga selleks ajaks kui ära minema hakkasime, oli ta ennast vist juba välja maganud - ei arvanud mitte enam, et peaks kiirelt autosse kobima. Eks ta üritas põõnata murul minu kõrval aga ma siiberdasin kogu aeg edasi-tagasi ja uni ei saanud olla väga sügav. Ta ju pidi mind kogu aeg valvama, et Peranaine, va sunnik, ilma temata ära ei läheks jälle.

Vaatamata oma põikpäisusele ja mõningasele iseseisvusele, arvab Evita siiski, et olen oluline osa tema karjast ja ma kasutan seda õelalt tema mõjutamiseks ära. Evita kipub tuttavates kohtades väga julgeks muutuma, kui näiteks käime ühes kohas jalutamas mitmeid kordi, hakkab Evita iga korraga järjest suuremaid ringe tegema. Ta küll põhimõtteliselt jälgib mind aga aina kaugemalt. Sama juhtus ka maal käimisega - koht on nii tuttav ja teadmine, et perenaine on enamvähem ühes kohas, päädis sellega, et ühel hetkel polnud Evitat enam õuel ja kutsumise peale ta tagasi ei tulnud. No sellist asja ma küll lubada ei saa. Igatahes istusin mina autosse ja sõitsin selle peale minema - lähedal elavatele tuttavatele külla. Kui tunni pärast tagasi tulin, oli koer tagasi ja rõõmu laialt. Aga pärast seda istub Evita kindlalt õuel ja valvab iga mu sammu.

Neenu

2006-05-01T22:53:00.001+03:00

See on Neenu, kes elab mu ema juures. Neenu sai oma nime August Gailiti raamatust "Ekke Moor". Määravaks sai fraas Ekke ema Neenu kohta "... Neenu oli kange mutt...". Alandlikule kutsile oli ju vaja kanget nime.

Neenu ema on laika ja isa tundmatu. Neenu on ainuke koer maailmas, kellega Evita kunagi mänginud on. Praegu nad enam ei mängi aga omavaheline läbisaamine on täitsa korras. Neenu on meeldiv ja rahulik koer ning ainult siis, kui Evital tekib mingi veider mõte Neenut alistada, uratab Neenu korraks, tuletamaks Evitale meelde, et "meil siin on sõbralik kooseksisteerimine, kedagi ei tohi ahistada" ;) Neenule meelidib Gorgoga õrnutseda.
Gorgo on "pärslase-
segane" väga segast värvi kass. Oleks nagu hall ja samas nagu oleks must ja tegelikult jääb tema värv natuke ebamääraseks. Neenu otsib Gorgolt kirpe ning Gorgo lakub meeleheitlikult ja õnnelikult Neenu nägu, sest Neenu on ainuke oled maailmas, kes laseb Gorgol ennast segamatult lakkuda.

Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 2

2006-05-01T21:38:00.001+03:00

Niisiis, olles teinud kindlaks metsa vahel seisvate autode ilmse kuulumise koerainimestele, asusime mööda metsavaheteed teele. Üsna varsti kuulsime mitmete koerte haukumist ja siis saime olla täiesti kindlad, et oleme õiges kohas. No tegelikult poleks see haukumine mingi märk olnud, kuna nagu hiljem selgus, kostus ka veel kaugemalt ülejõe mitme koera haukumist - ilmselt mõne lähedalasuva talu koerad. Aga meie olime ikkagi õiges kohas.

Koeri oli igat sorti, igas suuruses ja värvitoonis, nagu ikka koeraüritustel - mõnus peamiselt sõbralik kooseksisteerimine nagu alati. Pisikesed naginad vaibusid juba eos. Mainimist väärib vast asjaolu, et Evita käis sel aastal esimest korda ujumas ja mina esimest korda jalgupidi vees, kuna Evita oma suures oksakättesaamisevajaduses jäi lihtsalt ühte jalga pidi mingisse risusse kinni. Mis mul muud üle jäi, kui mööda palgijuppi koerani kõndida ja kuna mu jalgealune oli liiga kitsas püsima jäämiseks koera kallal askeldamise ajal ning ma ei soovinud mingil juhul üle pea vette kukkuda, otsustasin istuda palgile ja sirutada jalad mõnusalt kevadisse vette. Jalanõud olin juba kaldal ettenägelikult ära võtnud, kuna tundus, et mööda plaki on sokkidega märksa mugavam liikuda, kui kobakate jalanõudega. Paraku lõppes selle sündmusega ka meie seekordne koeraüritus, kuna ma olin peaaegu vööni märg. Palgijupil oli küll võimalik kuivade jalgadega kõndida aga see palk asus siiski vees ja kui sinna peale istusin, olid jalad üleni vees. Evita tundis muidugi meeletut rõõmu vabanemise üle, sest oli ta ju tükk aega kinni olnud. Püherdas ja kepsutas mu ümber nagu noor sälg.

Selline oli siis laupäev. Järgmisena tuli pühapäev ja agility võistlus. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks nii kiire, siis ta oleks üks kiire koer ;) No ei oska midagi muud öelda. Kes ridade vahelt lugeda ei oska, sellele selgituseks, et me ei saanud loomulikult mingit tulemust kirja. Aga osalemise rõõm on ikkagi suur. Igatahes võtsin ma nüüd vastu otsuse - kuna sellisel viisil joostes (pidades silmas fakti, et Evita tormab kohe minema, kui mu käed teda enam kinni ei hoia, küll õiges suunas aga üritage järgi jõuda pikkade koibadega koerale, kes ilmselt arvab, et agility on maailma kõige mõnusam asi), on Evita äärmiselt tormakas ja meil ei ole nagunii mingit lootust saada vajalikke null-tulemusi ning arvestades, et stardis püsimine muudab Evita vähemalt trennis natuke süvenenumaks, viin ta edaspidi tagasi starti, kui ta enne minupoolset käsklust lahkub. See tähendab meile loomulikult automaatset diskvalifitseerimist aga me ei saa nagunii vajalikku tulemust endisel viisil jätkates, seega pole ju erilist vahet. Plaanin sama teha ka kontaktpindadega. Ilmselt tuleb enne muidugi kohtunikku teavitada, raiskame ju natuke aega sel juhul.

Otsustavust Täis Perenaine

... ah jah, Mingi Esmaspäev... Oli üks esmaspäev peale nädalavahetust, nagu seda ikka peale pühapäeva ette tuleb ;) ja tegelikult on selle esmaspäeva tulemused alates eilsest juba kõigile näha. Täitsa tore kukkus välja lõppkokkuvõttes. Vähemalt Evita särab slaalomis ;)

Päikest,
Perenaine

sünnipäevalaps

2006-04-30T21:29:00.001+03:00

Minu ilus kiisu Juhan sai täna kahe aastaseks. Palju õnne Juhan :)

väike vahepala

2006-04-21T09:12:00.001+03:00

Kolmapäeval käisime Nike ja Triksy trenni ajal trenni tegemas. Tegelikult ma peaksingi teistega kah vahepeal käima, sest Evita muutub viimasel ajal liiga närviliseks, kui näeb teisi jooksmas. Nii ka seekord. Ükskõik kas jooksis Triksy või Nike, Evita aina huilgas mul rihma otsas - ei oska seda häälitsust kuidagi teisiti nimetada. Ja kui Nike vaatas Evitat lähemalt, kui Evita Triksy jooksmise ajal huilgast, heitis Evita Nike poole pisut vihase pilgu, mis ütles väga selgelt "...ja üleüldse, mis sa siin vahid" ja laksatas hammastega Nike nina poole. Tegelikult on see omamoodi naljakas ja ega ta hambaid kellelegi sisse ei löö, lihtsalt väljendab oma seisukohta. Üldiselt teeb ta nii võõrastele koertele, kes talle liiga aktiivselt ligi tikuvad, Nike suhtes ta nii ei käitu enam. Igatahes tõmbas Nike koonu täitsa solvunud ilmega tagasi.

Loodetavasti lubavad Piret ja Veronika meil veel kaasa tulla ja ma luban, et olen täitsa tasa ja ei seleta nii palju ;)

Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 1

2006-04-19T10:43:00.001+03:00

Nädalavahetus oli küll aktiivne seekord. Sõitsime juba reedel Tartusse ja kui juba Tartus, siis tuli külastada ka Koertekoja Liivimaa munadepüha üritust. Triksy ja Piret julgustuseks kaasas, asusime Pangodi järve äärest kahe autoga teele. Saime seal kokku, kuna Piret polnud väga kindel kuhu suunduda. Nagu alati, olin visanud kotta üles pandud kaardile lihtsalt pilgu peale - no mis probleem see Vapramäele minek ühele endisele Tartu elanikule ikka on. Tuli välja, et probleem tõesti pole, küll oli väike probleem õige parkal üles leidmine. Aga see oli kah tõesti pisitilluke probleem ja hiljem kojast kaardi üle vaatamisel tundus, et olime ikkagi algselt kaardil näidatud parklas. Aga eks praegused Tartu ja Tartu ümbruse elanikud teavad paremini, kus metsavahel on mõnus parkida.

Igatahes oli too parkla, kuhu algselt suundusime tühi, mis tühi. Nägin eemal tee ääres paari autot seismas ja otsustasin, et need ilmselt ongi need õiged koerainimeste autod ja suundusime sinnapoole, kuna Piret just vastu vaidlema ei hakanud. Ent siis selgus tõsiasi, et need autod olid siiski mingi maja juures parkinud ja kui need ka olid koerainimeste autod, siis mitte nende koerainimeste, keda mina silmas pidasin.

Selle peale üritasime teha kiired kõned kõigepealt Veronikale, kes ei võtnud vastu, ja siis Triinule, kes samuti ei võtnud vastu, et saada teada, kuhu täpselt minema peaks (eeldusel, et nad on interneti läheduses) ja võib-olla ka mõne kasuliku telefoninumbri. Aga paraku tuli meil oma jõududega hakkama saada.

Piretile nagu meenus, et kaardil oli kirjas mingi Peedu mnt või midagi sellist, seega suundusime Peedu poole tagasi. Pidasi silmas iga metsa vahele pööravat teed, kuni ühel hetkel märkasin puude vahel autosid. Neid oli 3-4. Piilusime autodesse, et teha kindlaks nende võimalik kuuluvus koeraomanikele. Olemas - ühes autos oli koerakarvane tekk ja mänguasi ning teises koeratoidu kott.

Siinkohal jätan jutu pooleli, et asuda mõne olulisema tegevuse kallale....aga homme jälle ;)

Perenaine

jäljekoer

2006-04-14T08:22:00.002+03:00

Evita hoiab mind enamasti kenasti silma all, õigmini kindlustab endale teadmise, kus parajasti asun, kuigi liigub ise ringi. Eile maal vedasin oksi hunnikusse. Evita ajas omi asju, väsis lõpuks ja lamas oksahunniku kõrvale, ilmselt teades, et tulen sinna tagasi. Mina aga siirdusin uue laari järele. Vaatasin siis, et üks põõsas ja puu varjavad minu Evita silma eest ja minus tõstis pead õelus - jooksen metsa. Olgu, olgu, ma päris ei jooksnud aga hiilisin küll, ise heameelest käsi hõõrudes. Läksin siis vaiksel ja ise mõtlesin, et kuna ta küll avastab, et ma tagasi ei tule. Tegelikult ei läinudki palju aega mööda, kui nägin Evitat tulemas, nina maas, täpselt mööda minu trajektoori. Nina võtab ja mõistus kah ;)

Hommikul kohtusin maal kaevutegijatega. Üks neist vaatas Evitat ja küsis, et kas ta ära ei jookse või. Ma ei saanud probleemist hästi aru, kuid ütlesin, et ma panen ju aia ümber. Ei, ei, ütles mees, kas ta praegu ei jookse ära. Nüüd olin küll hämmeldunud ja polnudki väga kindel mida öelda. Miks ometi peaks mu koer minu juurest ära jooksma? Kobisesin siis midagi sellist, et mina olen karjajuht, nagu üks mu tuttav, kellele kõik probleemid saavad alguse/lahenduse karjasuhetest ;) Aga mees vaatas mind hetkeks mõistmatult ja sinna meie jutt soiguski.

Tants ja tagaajamine

2006-04-09T20:53:00.001+03:00

Juhan on tüütu mutukas. Energiapomm. Duracell-kass. Käib ja provotseerib koera. Jalutab Evita juurde ja siis kihutab käppade kraapides minema või jookseb Evita juurde, pidurdab, kuid libiseb põrandal veel edasi, pöörab siis otsa ringi ja paneb ajama. Evita loomulikult kappab järgi. Ennist hüppas Evita jooksu pealt kassile voodi peale järele. Õudne kolakas käis. Läksin vaatama, mis juhtus ja voodil seisi kolmel jalal hädise näoga Evita. Esimene mõte, mis peast läbi käis oli "õnneks on kindlustus", siis mõtlesin kohe agilityle... Õnneks oli Evita jala lihtsalt ära löönud ja minuti pärast tuiskas juba mööda korterit ringi, nagu poleks midagi juhtunud.

Juhan jahib Evita lehvivat saba ja mööduvaid jalgu - rabab neid küüntega. Minu jalgu kah. Lesib maas ja küünitab küüntega järele. Möödume Evitaga mõlemad Juhanist ringiga, no kes tahaks teravaid kassiküüsi jalga kinni. Mina küll mitte, Evita vist kah.

koerainimesed

2006-04-07T11:25:00.001+03:00

Mõnikord on tore elada linnas. Astud reipalt kargesse talvisesse kevadhommikusse, kõik on nii kena ja puhas, kuna õhuke lumekiht on igasugu sodi kinni katnud. Päike piilub häbelikult pilve tagant. Eemal tõstab tuttav koeraomanik tervituseks käe. Hommik missugune. Iseküsimus on, kas ma selle koeraomaniku ka ilma koerata ära tundnud oleks. Karta on, et mitte. Või ehk selle siiski? Vähemalt enamikku tuttavates koeraomanikest mitte. Ükskord kui tulime Evitaga linnast, ilmselt kohvikuringilt, tervitas valgusfoori all üks naine Evitat: "Oiiiiiii, Eviiiiita!!!!" Evita oli loomulikult suurt õnne täis, et keegi talle tähelepanu pöörab. Mina aga naeratasin kohmetult ja ütlesin igaks juhuks tere, kuna ma millegi pärast kahtlustan, et olen temaga varem kohtunud. Aga mul polnud halli aimugi, kes ta on. Või milline võiks tema koer olla - kahtlustan ka seda, et ta on koeraomanik.

Ilmselt on sama koertega - ma lihtsalt ei tunne neid ära, kui omanikku kõrval pole. Samas kui mitme ühetõulise tuttava koera vahel ma suudan vahet teha. Näiteks jalutusaias käivatel kollastel labradoridel on igaühel on oma nägu, nagu ka perenaistel/meestel. Ja ma suudan nad kokku viia ja neil vahet teha. Ausõna. Koerainimene ja koer moodustavad lahutamatu koosluse, kahtlemata.

Need olid minu tänahommikused mõtted. Aga kui midagi algab hommikul, puutud sellega kokku ka pärastlõunal. Lihtsalt piinlik lugu. Hakkasin parajast lastepolikliiniku uksest mööduma (ilma koerata), kui äsja autost väljunud naine, väike laps kandetoolis, mulle tere ütles. Vaatasin talle hetkeks otsa suutmata uskuda, et ta mulle tere ütles ja vastasin ebalevalt. Ilmselt mõistis ta mu kimbatust, sest mainis midagi koerte ja omanike kohta, just nagu minu tänahommikusi mõtteid. Muidugi!!!!! See oli Rodeesia ridgebacki omanik, kes meie kodulähedasel jalutusplatsil käib. Kuidas ma küll teda ära ei tundnud. Oma viletsaks vabanduseks võin öelda, et laps tema käes ei olnud mitte harjumuspärane vaatepilt ;) kuna see nõnda värske lugu. Aga loll, kes vabandust ei leia, eksole. Nüüd vajaksin ma hädasti punastavat emotiokoni.

Rõõsa Perenaine

2006-04-03T16:28:00.001+03:00

Mul on Evitast mõnikord kohe südamest kahju. Või kujutage ise ette, mis tunne võiks olla kontrollifriigist koer, kes on pandud asemele lamama ja ära minna ei lubata, kuna perenaine mässab korteris mingi müriseva värgenduse ja muude pikkade vartega ringi, aga see väike ülbe siniste silmadega loom võib vabalt ringi liikuda. Käib ja nõmetseb. Ja üleüldse, miks talle on palju rohkem lubatud? Kõnnib saba seljas ringi, jalutab täitsa rahulikult koerast mööda ja siis ootamatult teeb äkksööstu kuhugi kaugusse. No katsu sa paigal püsida. Ja siis saadetakse vaene koer kurja pilguga tagasi asemele.

oksaparadiis

2006-04-01T17:57:00.000+03:00

... oleks olnud täna hommikul, kui ei oleks nii neetult porine ja lumelögane ja libe kokku. Evitale oleks see meelidnud. Nii palju niiiiiii suuri oksi, mida ringi vedada ja hekseldada. Nii palju, et ei tea millist võtta, millist jätta. Nimelt lõigati eile pargis, millest läbi jalutasime puid. Just nimelt "oleks", sest pori ja löga tõttu kakerdas Evita puistel jalgadel nii kikivarvul, kui üks koer seda teha saab, sest üks tõeline retriiver ometigi ei kõnni suvaliselt mööda poriloike ja muud sihukest jälkust. Möödaminnes haarati pika hambaga ka mitte just suur oks suhu, aga see oli ka kõik. Preili Igasugujälkusesööjakoer arvab, et pori pole tema jaoks piisavalt peen jalutamiseks.

Umbes poole jalutuskäigu pealt unustas Evita oma peened kombed ja kappas mööda pori, nagu muiste. Pean tunnistama, et kikivarvul kõndiv koer meeldis mulle rohkem - vähemalt kõhualune oleks puhtaks jäänud.

Kaua oodatud

2006-03-31T08:13:00.000+03:00

Nüüd on see siis käes - kõik on porine ja must, junnid sulavad välja, linnud laulavad - kevad. Kui linnud ei laulaks, võiks vabalt olla vilets talveilm. Aga nad laulavad :) Täna hommikuks oli ka vesi natuke taandunud ja see kiht lumest mis veel sulamata on, on suhteliselt õhuke, asudes seal, kus talvel oli paks lumi, seega võib loota, et viimaste päevade põlvini lögas sumpamist enam ei tule. Ja vateeritud püksid läksid ametlikult suvepuhkusele. Mmmmm, kevad...

Ja oksad. Oksad on vastikud ja ligased. Loopisin hommikul Evitale oksi, tegime mäest üles-alla jooksmist, talle see meeldib. Pärast olid käed täitsa mustad, kaalusin isegi, et kas ei peaks mingit rätikut käte tarvis kaasas kandma hakkama :D Loodan, et seda spordihalli tagust parki jälle oksavabaks ei muudeta, nad aegajalt koristavad seal - muidu peab jälle oma oksad kaasa vedama. Praegu on õnneks jälle terve posu lume alt välja sulanud - mõnusaid ligaseid.

Vot mina ei usu, et kass, kes pärast seda, kui olen talle kodujuustu ja keefiri ette pannud, vaatab mind, nagu ma oleks talle kive süüa pakkunud, on näljane. Ei usu ja kõik. Isegi kui ta teeb sellist häält, nagu hakkaks kohe näljast surema. Ju ta siis ei vaja pooltki nii palju toitu, kui siiani saanud on. Ja ma ei saa aru, miks ta eelistab kuivtoitu kõigele muule. No jah, konserv meeldib talle veel rohkem. Lõpuks võttis 2 suutäit ja sinna see toit jäigi. Aga õhtul saab ta täpselt sama.

Olen alati mõelnud, et kuidas küll inimesed alluvad loomade "sellisele näljalsele pilgule". Alati tuuakse ülekaaluliste ja/või laua tagant toitu saavate loomade puhul selline vabandus. Ja siis, et vaatab - ega mina nälga ei tunne. Pealegi on suhteliselt kahtlane, kas see loom ikka tunneb nälga või lihtsalt tahab seda head paremat, mida inimene parajasti sööb. Loomad oskavad saavutada, mida nad tahavad, ega nad rumalad pole.

Kust küll tulevad need suured mustad tolmurullid?

2006-03-27T08:01:00.000+03:00

Ma mõtlen ja mõtlen, aga aru ei saa. On täitsa võimalik, et põhjustajaks on mu suur must koer. Aga samas - neid väiksemaid heledaid tolmurulle, mille algallikaks mu kass olla võiks, ei ole ju. Või ei moodusta tema karvad lihtsalt rulle - ja tegelikult nii ongi. Juhani karvad on lihtsalt põrandal, moodustamata rulle või diivanil .... vabandust,... "ja diivanil" ja mu linadel ja neil üksikutel tumedatel riietel, mida ma oman ja ... igal pool. Nagu ka Evita karvad. Loomaomaniku väikesed rõõmud ;)

Põhimõtteliselt on võimalik muretseda riided, millelt mu koera (kassi) karvad välja ei paista, aga selle juures on kaks "aga": 1. ma ei kanna musta; ja 2. mul on hele kass (must koer). Seega täitsa surnud ring.

Kui nüüd päris, päris aus olla, olen ma sellega leppinud. Mäletan, kui Evita võtsin, olin üle poole aasta suhteliselt häritud. Ma ei mõista, kas Belle tõesti ei ajanud nii palju karva, või unustasin ma suures leinas koerapidamise mitte nii meeldivad küljed ära. Tegelikult ei ole neil ka mingit tähtsust, sest see emotsionaalne laeng, mille koeraomamine mulle annab, kaalub kõik analoogsed probleemid üles. Mis puutub mustadesse koerakarvadesse, siis ligi aasta peale seda, kui Bellet enam polnud, oli meie Tartu korteri põrandaliistu vahel üks pikk mustjashall koerakarv. Nägin seda iga kord, kui põrandaid koristasin. Ma ei suutnud seda kuidagi sealt ära võtta, see oli nagu mingi viimane ühendus selle koera, ilma kelleta ma oma olemist ei mäletanud, ja minu vahel. Kuidagi hea oli vaadata. Lõpuks võttis Imre selle ära ja ilmselt oli ka aeg. Ning aasta pärast tuli Evita...

Ja kui ma nüüd tõesti hästi järele mõtlen, olid ilmselt ka Belle ajal mu kodus suured mustad tolmurullid.

Huvitav kui määrav on perenaise/mehe olemus koera olemuse kujundamisel või on siiski geneetiline roll suurem? Minu kaks koera on väga sarnased, kuigi nende sünde lahutab 15 aastat, nad ei ole kunagi kohtunud ja minu turuvärava pärituolu krantsi suguvõsas ei saanud kuidagi olla kiharakarvalise retriiveri mõjutusi. Mulle endale tundus see sarnasus olemas olevat, aga arvasin, et pole päris selgelt hindav, kuni Tiina, kes tundis väga hästi Bellet, ent on vähem kokku puutunud Evitaga, ütles mulle, et nad on sarnased. Võib-olla siis tõesti. Neil on palju erinevusi: näiteks kui Evita on pisut ebakindel ja ei lase koeri endale ligi, siis Belle oli enesekindlus ise, koer, kes oli lihtsalt teistest koertest vaimselt üle. On ka teisi päris suuri erinevusi ent põhiolemus on kuidagi sama. Ma päris täpselt ei saa aru, mis asi see on aga see on olemas. Võib-olla on see see osa, mille annab kasvatus? Ma ei tea.

Pisut Pisarates Perenaine (sest mõni koer jääb hinge)

Kassi pinnalaotus

2006-03-27T00:06:00.000+03:00

Juhan on dieedil. "Ammendamatu toiduallikas" siiski ei õigustanud ennast, toakassile see ei sobi. Vähemalt mitte minu toakassile. Juhan muutus laisaks ja magas enamuse ajast, no ja ega ta välimus kah eriti kiita pole. Juhan nimelt pole sihuke võimas ja suur isakass, kelle on võimas suur lai pea. Juhanil on ilus pisike pea ja kenad kõrged jalad. Paraku jääb tüseneva Juhani pea pisikeseks ja kere muutub vedelaks ning pea näeb välja nagu täitsa vale asi kaela otsas. Kui Juhan lamab, valgub kere nagu pinnalaotus laiali aga kui Juhan püsti seisab on selg pealtvaadates üsna sale aga kõht ripub tegelikult all.

Niisiis on Juhani toidukogus alates eilsest rangelt piiratud. Kusjuures tulemused on juba näha. Ei. mitte väliselt vaid kassi olemus on märksa erksam. Juba ajas ta asju laualt maha ja näris pabereid, kõndis mööda tuba ja vahtis rahulolematult ringi, nagu otsiks midagi millega oma aega sisustada, vahepeal krnäuh tehes, alustas Evita nina eest spurti teise tuppa, millele Evita loomulikult omapoolse sööstuga reageeris, mis oligi loomulikult Juhani eesmärk. Mu kass on tagasi :) Ja varsti jälle ilus sale.

Siiani on toidu vähendamine probleemideta möödnund. Aga vahepeal kõnnib Juhan ringi sellise näoga, nagu ma oleksin midagi unustanud. Tegelikult ei ole ju :) lihtsalt Juhan ei teagi, et see on Plaan. Eks näis kuna ta oma rahulolematust väljendama hakkab.

Mu mõnus kutsikas

2006-03-22T16:08:00.000+02:00

Evita on kutsikas. Ei, mitte vanuse poolest, tibi on saab juulis juba kolmeseks, vaid olekult. Pidevalt kepsutab üksi ringi ja pakub mulle mängu, koer väsimatu nagu duracell-jänes. Ma pole ainuke, kellele nii tundub. Viimasel ajal on päris mitu korda küsitud, et kas ta on kutsikas ja ollakse väga üllatunud, kui tegeliku vanuse ütlen. Ka siis kui Riias agilityrajalt tulime juhtus nii. Kiharakarvalise retriiverid on üldse hilise küpsemisega, väidetavalt saavad nad alles kolmandaks eluaastaks täiskasvanuks. Ma ei tea kuidas näeb Evita välja võrreldes teiste omavanuste kiharatega. Võimalik, et kutsikalikkuse põhjus on tõus ja hilises küpsemises aga võib-olla on mul lihtsatl nooruslik koer. Ja tegelikult, ega see vanus ka midagi erilist pole ju.

Ah jah - Riia võistlus. No ei midagi loomulikult. Mõistagi panime ajaga kõigile pika puuga, aga no kes sellest hoolib, kui vigu 3. Maha ajamine on suur probleem. Aga Evita oli mõnus ja rahulik, ei tõmmelnud takistuste suunas, nagu tavaliselt, kui starti jalutame. Kontaktpinnad said kõik kenasti tehtud - selle üle on mul küll hea meel, aga võibolla peaks kolm korda üle õla sülitama. Eks ma ikka plaanin korralikult trenni tegema hakata, agility on siiski üks mõnus spordiala ja meeldib nii mulle kui ka Evitale, seega väikest vaevanägemist väärt. Ja kõik ei peagi niisama lihtsalt tulema. Juba ootavadki esimesed 2 osa artiklist "Developing jumping skills" laual lugemist ;) Ootake vaid ...

Agilityentusiastlik Perenaine

Milline kiire koer...

2006-03-13T08:27:00.000+02:00

Möödunud nädalavahetus oli agilitynädalavahetus. Laupäeval käis Tallinnas üks agilitytreener Lätist, Svetlana Vanjushina, pühapäeval oli Pärnus agility eksam ja peale eksamit jällegi Svetlana trenn. Laupäevane trenn oli täielik ebaõnnestumine, Evita, kes muidu trennis siiski enamvähem võtab kontaktpindu ja püsib stardis, otsustas ilmselt, et inimesed platsil kuuluvad kokku võistlusolukordadega ja järelikult on tal võimalus käituda nagu võistlustel - ei mingeid kontaktpindu ega stardis püsimist.

Pühapäevasel võistlusel oli Evital nagu alati väga kiire. Nii kiire, et vigade märkija ei jõunud vigu kirja panna :))) äkki jäigi mõni märkimata ;), mine sa tea aga kindel on see, et tegime rekordi - vigade rekordi. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks rajal nii kiire, oleks ta kiire koer.

Pühapäevane eksamijärgne trenn oli juba parem. Tegelikult on Svetlana trennid alati kasulikud, saame uusi nippe ja tuletame meelde unustatud vanu. Ja loomulikult saime jälle kinnitust kahtlusele, et koer on igavesti tubli, hea ja lubav, aga perenaine on see va nõrk lüli ;)

Taal

2006-02-26T16:22:00.001+02:00

Hommikul algas koik kenasti. Tais otsustavust asusin teele terminali poole, kust pidi valjuma uhistransport Tagaytay'sse. Eelmisel ohtul kui kusisin hotelli administraatorilt kuidas vulkaani juurde saada, utles ta, et tuleb minna terminali ja seal istuda jeepney peale, mis viibki otse Tagaytay'sse. Nii lihtne? Jah muidugi... sellest terminalist ei lainudki bussi soovitud suunas ja mind juhatati uhte teise kohta, kust pidi minema buss kuhugi kust pidi minema buss Tagaytay'sse. Seal teises kohas ei toimunud uldse midagi. Lopuks leidsin end uhe suure uhke hotelli fuajeest teed kusimas ning neil oli pakkuda mulle rendiauto koos juhiga. No mis mul ule jai. Olin ju saabunud paev plaanitust varem Manilasse ainult selle parast, et naha siiski seda vulkaani. Loppude lopuks on see ju minu jargi nime saanud ;) Aga jah, viisakas autojuht ja vaga korralik auto ei olnud just mu tanane plaan. Tagaytay on fantastiliselt ilus paik. Kohapeal selgus, et on vaja ka paat rentida. No tegelikult ma ju teadsin seda aga ei olnud sellele moelnud. 1800 kohalikku. Hulluks olete lainud voi??? Selge see, et neile pole vahet, kas paadis on 1 voi 7 inimest, hind on ikka sama. Lopuks sain hinna 1000 peale kaubelda. Ega see kah odav pole, arvestades, et konealune+ soit kestab 20 minutit sinna ja 20 tagasi, samas kui oleme maksnud naiteks 3 tunnise soidu eest 800. Aga kui ma juba kohal olen siis tuleb ka vulkaani peal ara kaia.

Kui olin ule joudnud tabas mind uus ullatus - hobused. Makke ules soitmiseks oli voimalik kasutada hobuseid. Paraku moistsin ma 'voimalikkust' alles siis, kui istusin juba hobuse seljas ja soitsin ules poole. Voimalik oli ka jala minna ja see oleks mulle paremini sobinud tegelikult. Uks asi oli muidugi see, et need hobused nagid valja nagu hakkaksid kohe kokku kukkuma, teine kusimus on jallegi maksumus, no ja no giidile kah houbne ju. Kohe olid mul umber ka igasugu nannimuujad - kes pakkus maske nao ette, kes vett, kes muud narimist. Votsin siis vee. Giidile kah? No ok. Palju? 60. Hulluks olete lainud voi!!!! Makstud sai igatahes.

Millegi parast pidi mu hobusel olema juht. Uritasin kull neile selgeks teha, et ma ei vaja juhti aga see ei onnestunud eriti ja et poiss oli sihuke noor ja pisike, olime kahekesi selle vaese hobuse seljas. Ules joudnud, vottis mind esimesena vastu mingi shemale, kes uuris et kas akki "soft drink for the driver?" No olgu. Poisist nagu kahju kah. Aga ennae imet, soft drink randas tagasi kasti, kus ta voetud oli. Mina muidugi arritusin nii vaga, et karjusin shemale'le jargi, et kui poiss juua ei taha, tahan mina oma raha tagasi :)))))) 50 kohalikku ikkagi, enne kuulmatu hind selle eest siinkandis, olgugi, et Eestis poes on coca ilmselt kallimgi.

Giidi olemasolu oli tegelikult tore, ma poleks osanud margata kasvoi naiteks seda, et vesi kraatris kees. Tegemist on aktiivse vukaaniga siiski, aga valja naeb nagu vaike lauge kungas, samas kui korval olev Tagaytay vulkaan naeb rohkem vulkaani moodi valja aga on hoopis surnud. Vahepeal oli jarveliiklus Tagaytay ja Taali vulkaani vahel paris aktiivseks muutunud, paate vooris paris palju, samuti oli hobustega rahvast nuud juba murdu. Kui tulin motlesin veel, et naed, nii vahe rahvast on siin, unustades taiesti, et olin hotellist juba 6.45 hommikul valjunud.

Maailma vaikseim, surmavaim ja taiesti ohutu valjanagemisega vulkaan Taal. Raharoovel koht igatahes. Asi loppes sellega, et kui poiss pani paadi juurde mingi pingitaolise asjanduse ja sekundi murdosa enne, kui sellele astusin, teatas, et 20, nahvasin ma talle, et mul pole 20 ja ronisin ilma pingile astumata paati...

Ma olen viimase kuu jooksul istunud seismes lennukis ning tousnud ohku ja maandunud 8 korda. Tana lisandub viimane - koju. Seega siis kokku 8. Koige transpordirohkem paev oli see, kui soitsime Cebust Palawanile. 12 tundi uhtejarge - lahkusime Cebus hotellist kell 7 hommikul ja 7 ohtul joudsime Cacnipa saarele. Mikrobuss-lennuk-tuktuk-jeepney-paat.

Ja juba 3,5 tunni parast valjub lennuk Tallinna.

Perenaine Amsterdamist 1. martsil kell 6.08 hommiku - no pole und, kui Filipiinidel on kell 1 paeval ;)

Banwa Pension

2006-02-24T14:17:00.000+02:00

Tana hommikul lahkusin El Nidost. Lennusoit algas vaikese apardusega, nimelt poordus ohku tousnud lennuk kohe tagasi. Ma ei saa oelda, et oleksin ennast vaga kindlalt tundnud. Tuli valja, et pagasiruumi luuk oli lahti tulnud. Teine katse laks onneks ja joudsime kenasti Puerto Princessasse. Hommikul olime Jerome'ga kokku saanud, et koos lennujaama minna, seltsis segasem. Siis laksime juba koos edasi oomaja otsima. Minul vaja ju siin 2 ood veeta, temal uks. Talle oli soovitatud kahte kohta, esimeses polnud kahte vaba tuba, seega suundusime tuk-tukiga teise kohta. Uskumatult lahe koht on. Monus, nagu pisike kommuun voi midgai sellist. Onneks oli 2 vaba tuba olemas. Mul on hiiglasuur voodi ;) ja ma olen esimene eestlane siin. Tegemist on sihkese monusa oomaja pakkuva kunstipoe taolise kohaga. Kui tahad midagi juua votta, pead selle lihtsalt kirja panema. Ja inimesed on uskumatult monusad, nagu igal pool Filipiinidel. Peale meie, eestalse ja prantsalse, on veel moned saksalsed ja ukraina tudruk, kes vist siiski elab saksamaal.

Kaisime linna uurimas kah. Leidsime 2 vaga monusat toidukohta - vaga erinevad kull ja ilmselt kui need 2 kokku panna - oigemini esimese sisustus ja teise asukoht, saaks midagi kirjeldamatut.

Kaisin koige uskumatumas linnaosas, mida kunagi nainud olen. Ilmselt on see mingi kalurikula voi linnaosa. Sisuliselt on maja ehitatud vee peale ja nende vahel on jalgeteed puust restide naol. Kaisime seal ringi ja ma tegin kovasti pilte. Nad pidasid isegi sigu vee kohale ehitatud aedikutes. Lihtne ju - koik valjaheited kukuvad labi resti vette. Ja te ei kujuta ette kuidas sealsetele inimestele meeldib pildi peale saada, eriti lastele.

Kui Manilasse jouan kavatsen kindlasti kulastada vulkaani nimega Taal, see olevat "smallest and deadliest in the world" ;)

Ulimalt rahulolev Perenaine, kes juba varsti koju jouab

Lihtsalt kenad inimesed

2006-02-23T12:55:00.000+02:00

Filipiinlased on uskumatult kenad ja siirad. Ma ei saa sellest mitte kuidagi ule ega umber. Tulin just soomast uhest vaga kenast ja lahedast kohast, kus olid veel kenamad inimesed. Natuke kohmakad on nad, eriti kui kusivad, et kas olen lopetanud voi votavad tellimust vastu. Siiralt kohmakad. Poiss toi mulle ukse tagant tahvli, et olla kindel, mida ma tahtsin. Ja et ma ei soovinud riisi, panid nad mulle "lisa friikartulid". Mul polnud sudant oelda, et ma neid friikartuleid tahan veel vahem kui riisi. Soin aga vapralt koik ara.

Moned inimesed on jallegi vaga vaga kenad ja viisakad, nii kenad ja viisakad, et ma lihtsalt vaatan ja ei saa asjale pihta ... ainult et nad ei motle seda ... Ma ei ole uldse nii kena inimene, aga ma alati motlen. Ei oskagi midagi peale hakata. Lihtsalt vaatan ja kuulan nende kenasid ja viisakaid sonu ja ei saa midagi aru. Kohtasin just uhte sellist. Oigemini mitte just vaid mitmeid paevi tagasi ja satume aegaajalt kokku. Kena ja viisaka inimesena raagime juttu kah. Ma ei saa tast kuidagi sotti. Ukskoik kust otsast ma harutada uritan.

raskustes Perenaine

Agility ind

2006-02-23T07:59:00.001+02:00

Trenni tahaks. Pariselt kah. Meil on martsi kuu jooksul 2 voistlust/eksamit tulemas - Parnus ja Riias. Ma ei suuda ara oodata kulma Eestit ja agilty trenni. Ah et miks mul nuud akki isu peale tuli? Veronika, sinu suu. Pole vaja kirjutada agility innukast koerast. Mone teise agiliytiinnuka omanikul tuleb koduigatus peale niimoodi ;) Kain ikka aegajalt lugemas, mida te seal kaugel kodus ette votnud olete. Oma teise koera soovist palun kah mitte nii avalikult raakida, moni voib kramplikult hoitud kaine moistuse ara kaotada :))))

Ma ikka motlen, et mida arvavad mehed, kui nad kommenteerivad tanaval kondivaid naisi voi tulevad voorale naisele "tere musi", "hello bussycat" voi muid sihukesi nomedusi. Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas ammu-ammu tulid sobrad mulle kulla ja nendega oli kaasas keegi, keda ma ei tundud. Vahemalt ma ei maletanud, et oleksin teda nainud varem aga tema vaitis, et olla mul kunagi kulas kainud ja ta polevat mulle meeldinud. Tundus vahe imelik, mulle tavaliselt toesti meelidvad inimesed ja esmapilgul polnud tal miskit markimisvaarset viga. Kuni.... seisime mitmekesi rodul ja see tore noormees poordus minu poole: "kuule musi, mine too mulle uks olu". Ah et miks ta mulle ei meelidnud??????

Rahvas on siin kohutavalt lahke, ule kogu Filipiinide, mitte ainult El Nidos. Teretavad ja tanavad ette ja taha. Ma saan aru, et so mingi tore komme ja seda teevad koik - noored, vanad, naised, mehed. Eriti innukad on lapsed ... ja noored mehed. Igatahes kain ohtuti ringi pikkade pukstega. Mitte et oleks mingi oht voi keegi oleks pealtukkiv voi midagi sellist. Ei. Mitte mingil juhul. Aga mulle tundub, et on mingi korgendatud tahelepanu. Ma olen tudinud, oigemini tunnen uskumatut ebamugavust. Selge see, et mulle meeldib olla tahele pandud, edev nagu ma olen. Ometi, tahelepanul ja tahelepanul on vahe. Ma saan aru, et nad ei motle ju tegelikult midagi halba. Jutt pole siinkohal ainult Filipiinidest loomulikult. Aga mida tapselt nad motlevad?

Perenaine, kellel on ikka veel korvad natuke lukus

Kaugel ara...

2006-02-22T14:41:00.000+02:00

Kaugel olles tundub iga kodulahedane asi nagu taitsa kodu. Nagu tana, kui kohtasin uhte soomlannat. Uskumatu!!! Soomest!!! Eestist!!! Nii tore kedagi kodukandist naha! Pole kunagi varem tundunud, et Soome on peaaegu Eesti. Noh tegelikult, kui nadala eest rootslannat kohatsime, oli mul sama tunne.

Kaisin tana sukeldumas. Uskumatult monus asi. Aga korvad on ikka lukus. Ikka veel tundub, et siia tulek oli uks oige tegu. Jaaksin isegi kauemaks, aga paraku ei saanud lennupiletit puhapaevaks vahetada ja jargmised lennud enam ei sobi, kuna kodu kutsub ju. Muidu teeks veel sukeldumise kursused labi isegi ;)

Perenaine, kaugel kodust kell 20.42

natuke veel

2006-02-21T15:19:00.000+02:00

Iseenesest on mu oomaja tore koht. Kena ja puhas. Kuulda on, et olla natuke larmakas. Korval ehitatakse uut hotelli, selge see, et hakkavad hommikul toole. Mind see ei hairi, olen ise sama vara uleval. Toredal kohal on naljakas puudus. Nimelt on kahes seinas luukidega aknad, kui luugid on kinni on tuba pime, kui luugid lahti on valge. Paeval siin teatavasti elektrit ei ole, seega tuld nagu polema panna ei saa. Vannituba on kah aknata. Aga et paeval nt dussi alla minna pean aknad lahti tegema, et oleks valge, samas on aknad vaga suured. Elan nagu peo peal.

Gekod on ikka lahedad loomad kull. Uks just vudib mul ees seina mooda ules ja alla. Lahe. Aga vaga paljudel koertel on tagajalgadega mingi jama. Monel ilmselgelt trauma, aga monel nagu ei saa arugi. Et nad ni ni kohnad oin, siis akki on ka kutsikana olnud alatoidetud ja liigesed ei ole korralikult valja arenenud. Eile nagin koera, kes kondis, nagu kukitaks kogu aeg. Tagajalad olid taiesti uskumatu kujuga.

Igatahes ei toota selle arvuti klahvid korralikult, seega lopetan nuud.

Head ood.

Perenaine, El Nido kohalik aeg 9.26.