Eile hommikuhämaruses pilku aknast välja heites jäin kohe pikemalt vaatama, nimelt oli aias 5 põtra. Põdrad on hämmastavalt ilusad loomad ja hämmastavalt suured, aga praegu oli lumi neile peaaegu kõhuni. Nii ma siis seisin ja vaatasin, kuidas nad mu õunapuude oksi söövad. Esiti sõid nad igivanade õunapuude oksi ja see mind suurt ei häirinud, aga kui üks vaikselt ühe värskema õunapuuni kõmpis ja hea maitsta lasi, tegin akna lahti ja küsisin: mis teed seal? Ta küll ei vastanud mulle, aga jättis oksad rahule ja pööras pea hoopis minu suunas. Vaatasime mõne hetke tõtt, no nii palju kui see veel üsna hämaras võimalik oli, siis pöörasid põdrad rahulikult minekule, võtsid veel teepeal mõne ampsu puudelt.
Õuele sattuvad loomad on üks põhjus paljudest, miks mulle meeldib maal elada. See on ka põhjus miks mu majal aeda ümber pole. Värsked loomajäljed on meie jaoks nii tavaline asi, et Mii pöörab neile tavaliselt vähem tähelepanu, kui mu kojusaabumisel minu käekotile, mis otseloomulikult tuleb läbi nuusutada... Aga kitsesid peab Mii vist mingiteks ohtlikeks elukateks, sest mõne päeva eest urises ta kohe väga tõsiselt ühe aknast umbes 3 m kaugusel oleva isendi peale.
Kas teate, et linnud juba laulavad hommikuti? Läheneva kevade märk? Aga talv on ikka veel täies hoos, vaatamata viimase paari päeva sulale. Ja milline talv... nagu päris. Ma tean, et enamik inimesi kirub seda lõputut valget jama mis veel ja veel taevast juurde sajab, aga mulle meeldib. Las ta olla, ma arvan, et tuleb jälle aastaid kui kirutakse lumevaesust. Jah, ka mina olen selle talve tõttu mitu korda ikka täitsa jamas olnud. Paaril korral otsustas mu auto, et tema peab külmapühasid ja mina jällegi sain teada, et normaalne on autol iga 4-5 aasta tagant akut vahetada. No aga kust mina seda teadma pidin??? Kogu mu 15 aastase autoomamise aja jooksul pole kordagi juhtunud, et mu auto streigib külma tõttu.
Rääkides veel talverõõmudest, siis möödunud teisipäeva õhtul jäin ma koju sõites lumme kinni... ja vantsisin kolme kotiga kolmveerad kilomeetrit koduni. Tegelikult pole see tee teab mis pikk aga oli peaaegu kesköö ning seega väljas kottpime, lumi oli kohati peaaegu põlvini ja tuiskas mis hirmus, lisaks olin ma äärmiselt häiritud ideest, et panin ka naabrite väljasõidutee kinni. Hilisem analüüs muidugi ütles, et ega need naabrid kah kuhugi pääse enne, kui traktor tuleb ja tee lahti lükkab.Õnneks olid mul seljas korralikud talvekindlad riided, sest tulin Miiga trennist - muidu oleks võinud juhtuda, et läbi metsa rühib daam seeliku ja kotikesega...rääkimata koerakesest. Mii muidugi arvas, et tegu on mingi eriti vahva üritusega ja oli rõõmus nagu alati. Järgmisel hommikult tuli traktor, lükkas mu auto ümbert lume ära, liikus mõned head meetrid veel edasi ja läks katki. Minu ja naabrite koduautoteest oli vahepeal saanud jalgrada. Mis seal siis ikka... vabariigi aastapäeval käisin ja kaevasin oma auto lõplikult välja ja panin ootama kas traktori naasmist või siis järgmist hommikut. Järgmisel hommikul õnnestus mu rakendada ka "daam käekotikesega mööda lumist metsa jalutmas" varianti. Aga traktor oli parasjagu just jälle tööd alustanud ja neljapäeva õhtul pääsesin juba autoga õuele.
Pildil on näsiniin, eelmisel aastal õitses juba veebruaris. Just selline põõsas ongi, mis õitseb kui lumi veel maas ja enne kui lehed puhkevad. Justkui oleks kevad...
P.
