poom

Alates pühapäevast sooritab Mii kõiki agilitytakistusi suure lõbuga - esialgu küll ühekaupa ja mõnda ehk mitte nii täiuslikult, aga kõik on ju harjutamise küsimus. No jah... tegelikult pole slaalomi sooritamises veel mingit märkimisväärset lusti, aga põhimõtteliselt pole tal midagi slaalomi vastu. Ja ma kindlasti pööraks tähelepanu faktile, et eelmises lauses kasutati sõna "veel" ;)

Niisiis, laupäeval saime Natalja abiga selgeks viimase takistuse - poomi. Mitte, et Mii poomi väga kartnud oleks, ta pigem ei saanud aru, miks on vaja seda kõikuvat kitsast asja mööda joosta, kui kõrval on täiesti korralik maapind... A seevastu on palju lahedam, kui täiesti korralik maapind. Tegelikult on Mii korduvalt metsas mööda palki üle oja jalutanud, seega ei tohiks poomis midagi ületamatut olla ja ega ei olnudki. Kui juba mööda kaldpinda üles sai, oli ülejäänud juba käkitegu ja peale teist katsetust kappas koer mööda poomi, nagu ta oleks seda elu aeg teinud. No tegelikult kappas ta juba esimene kord, aga paar korda oli vaja üles minekut harjutada.

Asja juures on mõned pisikesed puudused: 1. Perenaine, kellel hakkab jube, kui Mii "kolinal" mööda poomi kappab; ja 2. fakt, et Mii kipub poolel teel alla maha hüppama.

Alljärgnev on kirjeldus meie tänasest agilitytrennist:

Kõigepealt panin poomi "lõppu" kausi maiusega, nagu Natalja soovitas. Muidugi näitasin Miile kah, et viinerid on kausis ja keelasin tal neid võtta, kui ta seda üritas. Kutsusin Mii endaga kaasa ja läksime poomi "algusesse".

katse 1
Mii jooksis kenasti mööda poomi, poolel teel alla hüppas aga maha pöörates ennast õhus ümber ja jooksis mulle vastu. Ma naiivitar olin arvanud, et ta kappab otse maiusekausi juurde.

katse 2
Siirdusime tagasi poomi algusesse, Mii kappas (ei, ta ei jookse, ta kappab) poomile, mina võtsin kogu oma jõu kokku ja üritasin tal kõrval püsida. Järgmisel hetkel põrkasime kokku, kui Mii langusel maha hüpata otsustas. Pole aega või mis?

katse 3
Näitasin Miile uuesti kaussi poomi lõpus. Läksime poomi algusesse ja saatsin Mii poomile, Mii kappas mööda poomi, läbis peaaegu kogu languse, hüppas vahetult enne kontaktpinda maha, pööras ennast poomiga risti ja jäi maiusekaussi jõllitama. Keegi julgev väita, et Mii pole piisavalt sõnakuulelik? Julgustasin Miid maiust võtma ja tõstsin kausi poomi otsast natuke kaugemale.

katse 4
Tagasi poomi alguses - Mii kappab mööda poomi, vahetult enne kontaktpinda hüppab külg ees maha ja läheb maiusekausi juurde maiuse järele...

mis edasi sai
Otsustasin tunneliga tagantlõikamist harjutada. Loomulikult on see koerale algul nagukene keeruline, sest on ju natuke imelik, kui koerajuht, kes muidu üritab kõrval olla, jääb äkki taha ja seal mingi imeliku manöövri teeb. Nii juhtus ka Miiga, ta sattus natuke segadusse - näiteks pööras tunnelis ringi ja tuli sisenemise otsast jälle välja. Pärast paari katsetus, kui Perenaine saatis koera järjekordselt tunnelisse, vaatas Mii Perenaisele otsa, nagu Perenaine oleks natuke napakas, võttis kena kaare, jooksis poomile, sooritas peaaegu täiuslikult kontaktpinnad, pööras pisikese kaarega üle juhuslikult ees olnud tõkke Perenaise juurde tagasi ja suundus sujuvalt tunnelisse ...

Loo moraal? Kes ikka võistlustel nalja teeb, kui mitte meie :)

koera treenimine on ohtlik teie tervisele...

Agility soojendusharjutused võivad päris kindlasti suuri sinikaid jalgedele tekitada. Ja juurde tulemine, hooga ... mina igatahes tahaks eest hüpata, kui Mii minu suunas jookseb. Õnneks suudab ta praegu juba ennast pisut pidurdada. Tean kohe mitut inimest, kes ennast agility trennis või võistluse nii ära nihestasid, et hiljem nädalaid lonkasid (soojendusharjutused ka koerajuhtidele!!!!! - võin isiklikust kogemusest lähtudes kinnitada, et see on väga hea mõte ka muus ósas, kui vigastuste vältimiseks).

Ah jah... kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsingi - täna oleksin peaaegu võtmekimbuga piki pead saanud. Klikkisime Miiga võtmekimbu maast võtmis, mina istusin põrandal ja Mii visks võtmekimbu õhku - napilt läks mööda.

kõnnime kõrval

Mii oskab imeilusasti kõrval kõndida, vaatab isegi pingsalt otsa, kuigi mina talle seda eraldi õpetanud pole. Ju on siis KK-kombed emapiimaga kaasa saanud :) Kui me koos elama hakkasime, ei osanud ma esimese hooga Miiga midagi peale hakata. No mida teha koeraga, kes midagi ei oska... no ütled koerale "istu", ta paneb tagumiku korraks maha, siis hüppab püsti, vaatab sulle särasilmi otsa ja ongi kogu lugu... ei mingit püsivust ega midagi. Kõrval käimisega oli asi üldse hull. Ma ei suutnud aru saada, kuidas ma üleüldse sellise asja õpetamisega kunagi hakkama sain ja suisa kahe koera puhul. Nüüd läks rihm kogu aeg sassi, ei suutnud ma korralikult maiust anda ega midagi. Hea veel, et kutsikas nii kõrge oli, et käpuli laskuma ei pidanud. Ma ikka alati mõtlen, et kui raske füüsilises mõttes on ühele taksile kõrvalkõndi õpetada - nii võib ju suisa küüru jääda. Otsustasin siis Svetalt abi küsida ja läksin kutsikakoolitundi. Huvitaval kombel ei läinud rihm seal üldse sassi, kuigi ma omast arust tegin kõike täpselt sama moodi nagu kodus.

No igal juhul oleme me nüüd peale täiesti ebakorrapärast ja suvalist kõrvalkõnni õpetamist nii kaugel, et avastasin täitsa kogemata, et Mii oskab täiesti suurepäraselt ilma rihmata kõrval kõndida... seda siis ainult koduõuel. Metsas, rääkimata linnast või muust põnevast kohast, peab talle siiski pidevalt meelde tuletama, mida täpselt me parajasti teeme.

P.

sihuke siis... kikkiskõrvu

kui koer valvab kodu...

Mii on väga agar valvekoer. Eriti õhtuti, kui väljas pime. Nii kui mingi kahtlane, või siis mitte nii kahtlane krõps käib, on Mii kohe jalul ja teeb kurja häält. Ise vahel piilub minu poole. Õnneks öösiti me magame ja ei valva - vähemalt mitte aktiivselt. Kuigi Perenaine on absoluutselt veendunud, et kui tõesti üks tõeline valvesituatsioon tekiks ...

Aga jah, päeval, kui tuli suur traktor paak taga settekaevu tühjendama ja keset õue nii umbestäpselt 7 m kaugusel majast manööverdas ja juht välja ronis ning settekaevu tühjendamiseks vajalikke protseduure teostas, magas väga agar valvekoer toas veranda ukse ees õnnist und :)

Tõdemused ja vahepala

Esimene. Ma olin küll omast arust jube kaval, kui panin agility trennide ajad nii, et ühildada need linna minekuga... ent see ei täida tegelikult oma eesmärki. Ilmekas näide selles on see, et ma käisin jälle trennis seeliku ja kingadega. See pole üldse efektiivne. Ma olin piisavalt naiivne arvamaks, et võtan riided kaasa ja vahetan autos... liiga naiivne, tõesti. Lisaks on käed ligased maiusest ja muud taolised pisiasjad. Edaspidi läheme trenni - päris tõsiselt trenni, spetsiaalselt trenni. Juba homme palume ajad ära muuta :)

Kuidas ma Miile poomi õpetasin. Perenaine seisab poomi kõrval, laob poomile maiuseid ja ütleb Miile: poom. Mii uurib kas saab maiusele muud moodi ligi. Ei saa. Siis seisab Mii poomi ette ja vaatab Perenaist altkulmu. Järgmisel hetkel pöörab Mii ümber ja tuiskab eemal olevasse tunnelisse...

Teine. See läheb nüüd küll kategooriasse 'südamelt ära' aga .... jah, ma tean, et Mii pole just kõige sõnakuulelikum koer. Ma ei kurda selle üle, esiteks seetõttu, et ma pole ka tegutsenud selles suunas, et ta oleks (kõige) sõnakuulelikum. Muidugimõista pole see mittetegutsemine taotluslik vaid pigem tingitud asjaoludest, millest ükski pole tegelikult piisav vabandus. Aga nii on. Ja ma tean ja tunnistan seda.

Teiseks, mulle meeldib kui mul on koer, mitte robot. Koer, kes suudab ka ise analüüsida ja kelle isetegutsemistahe pole surutud käskude laitmatu täitmise kammitsasse. Ehk olen praegu natuke ülekohtune kõigi suurpäraselt koolitatud koerte ja nende juhtide vastu, aga eks igalühel on oma nägemus meeldivast kooselust.

Kolmandaks, mu koer on aastane - ta on tegelikult veel kutsikas ja minu jaoks ei ole probleem see, kui ta ei täida mu käsku sekundi jooksul peale käsu andmist. Minu jaoks on oluline, et ta siiski täidab selle, vaatamata sellele, et see käsklus on tema jaoks natuke ebameeldiv - talle ei meelid autosõit, see on tema jaoks ebamugav, tal on autosõiduga seoses pahad mälestused. Minu jaoks on tähtis see, et pärast seda, kui ta teeb väikese äreva ringi sealsamas... ta siiski läheb autosse.

P.

võti ja muud loomad...

Tänasest alates on Perenaisel agility halli võti ja juba eilsest mõned ajad halli kasutamise graafikus. Esimene aeg oli tegelikult täna hommikul, aga et võtit veel polnud, ei saanud me hommikul minna, seega otsustasin, et kasutan oma aja ära täna õhtu poole, kui võti käes on ja kodu poole suundume - nimelt jääb selleaastane agility hall poolele teele kodu suunal. Trennipõnevus oli piisavalt suur ignoreerimaks tõsiasja, et Perenaisel polnud mitte agilitytrenniks sobilikke riideid seljas või vähemasti kaasas. Noh... mõni võib-olla teeb trenni seeliku ja lakk-kingadega, aga meie igatahes mitte - vähemalt mitte regulaarselt.

Nõnda siis suundusime me linnast välja eesmärgiga möödaminnes ka esimene agilityhalli trenn teha.. ja ootamatult märkasin natuke eespool üht kutsikaohtu koera üle tee minemas... kui lähemale jõudsin puges kuts juba ühele nähtavalt suvalisele tädile korraks külje alla... ja möödas ma olingi...

Koer jäi mulle kuidagi hingele ja helistasin varjukasse ... seal võeti asi põhimõtteliselt teatavaks ja lubati teade edasi anda. Miskipärast tundsin tungivat vajadust tagasi pöörata, muidugi oli kuts selle ajaga juba mööda Hiiu tänavat edasi liikunud. Kui teda nägin, jätsin auto pargi äärde, võtsin Mii rihma ja peotäie krõbinaid ning ruttasin kutsile, kes parajasti kõige sõbralikumal moel üht last ahistas, järele. Üks tädi teiselt poolt teed teadis rääkida, et kuts on neile juba päris pikalt mööda Hiiu tänavat järgenud. Tegemist oli imekena mõistlikult sõbraliku kutsikalikult ümara piigaga... kergelt porine küll, aga muidu igati ontlik. Oskas rihmas kõndida ja no minu "kogenud" pilk ütleb, et temast saaks imesobiva kohvikukoera, meie 40 minutilise tutvuse jooksul hakkas ta juba kergelt tirimagi ning tõmbas varem longus saba kenasti seljale looka :) Arvestades tema "kadunud"olekut ja noort iga ju igati korralik käitumine.

Muidugi helistasin uuesti varjukasse, et no nii... see kuts on mul nüüd käes... mispeale lubati, et nii tunni-pooleteise pärast jõuab auto talle järele... Mis mõttes tunni-poolteise?????? No tegelikult tõele au andes igati mõistlik aeg Tallinna linna ja seda, et ilmselt pole see punane piiga ainuke, kes täna varjupaiga autot transpordina kasutas, arvestades. Aga minule oli see aeg paras katastroof: 1. väljas sadas vihma; 2. ma olin kingades-seelikus õhukese villasest riidest jakiga; 3. mu oma lemmikloom oli päev otsa autos istunud ja 4. meil oli vähe kiire trenni minemisega - hallil on ju ka teisi kasutajaid.

Igatahes sain ma teada, et ise ma teda kohale viia ei või - tegelikult polnud see mulle uus teadmine, aga antud olukorras oli see häiriv teadmine. Ja muidugimõista seda, et see on minu isiklik probleem (just täpselt nii väljendutigi), et ma ta üleüldse kinni võtsin. No muidugi on. Aga ma ei saanud teda ju niisama jätta ega enam lahti lasta. Esimese hooga, tige hoiupaiga peale ja märgade jalgadega mööda parki jalutades, mõtlesin, et never ever ei püüa ma ühtki looma kinni enam ... Esimene hoog läks mööda.

Lõpuks käisime me tegelikult ka agilityhallis ära ja tegime kõva 10 minutit trenni - seelikus ja lakk-kingades...

Aga see on meie tänane leid-piiga

(pilt pärit Tallinna Loomade Hoiupaiga kodulehelt)

p.

Kuidas me voodit teeme...

Jah, justnimelt "meie", sest Mii ilmselgelt arvab, et tema osaks on koonu voodile toetamine ja Perenaise piidlemine. Kui Perenaine arvab, et Mii võiks lahkuda, jalutab Mii teisele poole voodit (Perenaise voodi paikneb toas nii, et lähenda on võimalik mõlemalt poolt) ja toetab oma koonu jälle voodile. Mii koon jääb alailma millegi alla või peale - olgu see siis lina või tekk või padi. Siis Mii ohkab ja vaatab Perenaisele altkulmu kergelt etteheitva pilguga otsa. Võib-olla see ongi see pilk, mille kohta üks sõber-labraomanik ütles, et Mii pilk on hullem kui labradoril. Ilmselt on labrador etteheitva-haleda pilgu võrdkuju. No jah, tõele au andes on Mii altkulmu hale pilk tõesti mõjus... Perenaisele mõjub see igatahes naerma ajavalt.

P.

Nimi

Mii. Huvitav, et see nimi tekitab inimestes hetkeks nõutust. Täiesti tüüpiline on, et mult küsitakse koera nime ja siis, kuuldes nime, jäädakse hetkes täiesti arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. Mõni küsib veel üle, et kas nii lihtne ongi... ja siis järgneb naeratus :) ja mõnikord lisaks kommentaar selle kohta, et ilus nimi on. Vot selline tore inimesi naeratama panev nimi on Miil.

Lisaks on Miil muidugi hunnik hüüdnimesid, nagu näiteks Tibi, Tips, Tibin, Mimm, Mimii, Loom, Lemmikloom ... Kui hiljuti Väike-Maarjas käisime, kutsus üks tuttav teda Mimmuks.

Heal lapsel mitu nime. Paraku on Mii natuke segane kah, aga see see teeb teda minu arvates lihtsalt veel võluvamaks ;)

Tips on tõbine...

... ja Perenaine istub koeraga kodus ... Tegelikult on küll nii, et Mii ei saa eriti õue, va mõned vajalikud toimingud, aga Perenaine muidugimõista käib ikka kodunt ära - ilma koerata. Ja Tubli suur jalutuskäik jäi kah ära. Viimasest on muidugi kole kahju, sest Miile oleks kindlasti meeldinud Gretsi ja teiste koertega (muidugi lootuses, et nad mingid hellakesed pole) mängida ja poris ja jões supelda. Kahju, kahju... plaanis see jalutuskäik meil oli.

Koer kipub aevastama ja hingab öösel lurinal, arst arvas, et võiks võimalikult vähe välja minna. Rohtu sööme kah. Muidu on Mii igati rõõmsameelne ja viks, nagu alati. Vast ehk selle vahega, et tavaliselt Mii ei näksi Perenaise kandasid ja ei ürita toas Perenaist iga hinna eest mängima saada ... hammastega muidugi. Sülle ronib kah natukene rohkem kui tavaliselt. Noh aga mis siis sellest ... selline pisema poni mõõtu koer mahub ju kenasti sülle ära. Ja kui tavaliselt Mii ikka magab nii kaua, kui Perenainegi, no vähemalt ei näita mingeid erilisi aktiivsusemärke hommikuti enne kui Perenaine ärkab, siis täna hommikul käis Mii ümber voodi, nagu midagi jube tähtsat oleks lahti. Üritas küll ühelt, küll teiselt poolt Perenaise tähelepanu saada. Perenaine magas küll vähe kauem, kui tavaliselt, aga kaldub siiski arvama, et kogu see jube aktiivsus toas on tingitud sellest, et Mii pole päris mitu päeva väljas korralikult joosta saanud.