Tänasest alates on Perenaisel agility halli võti ja juba eilsest mõned ajad halli kasutamise graafikus. Esimene aeg oli tegelikult täna hommikul, aga et võtit veel polnud, ei saanud me hommikul minna, seega otsustasin, et kasutan oma aja ära täna õhtu poole, kui võti käes on ja kodu poole suundume - nimelt jääb selleaastane agility hall poolele teele kodu suunal. Trennipõnevus oli piisavalt suur ignoreerimaks tõsiasja, et Perenaisel polnud mitte agilitytrenniks sobilikke riideid seljas või vähemasti kaasas. Noh... mõni võib-olla teeb trenni seeliku ja lakk-kingadega, aga meie igatahes mitte - vähemalt mitte regulaarselt.
Nõnda siis suundusime me linnast välja eesmärgiga möödaminnes ka esimene agilityhalli trenn teha.. ja ootamatult märkasin natuke eespool üht kutsikaohtu koera üle tee minemas... kui lähemale jõudsin puges kuts juba ühele nähtavalt suvalisele tädile korraks külje alla... ja möödas ma olingi...
Koer jäi mulle kuidagi hingele ja helistasin varjukasse ... seal võeti asi põhimõtteliselt teatavaks ja lubati teade edasi anda. Miskipärast tundsin tungivat vajadust tagasi pöörata, muidugi oli kuts selle ajaga juba mööda Hiiu tänavat edasi liikunud. Kui teda nägin, jätsin auto pargi äärde, võtsin Mii rihma ja peotäie krõbinaid ning ruttasin kutsile, kes parajasti kõige sõbralikumal moel üht last ahistas, järele. Üks tädi teiselt poolt teed teadis rääkida, et kuts on neile juba päris pikalt mööda Hiiu tänavat järgenud. Tegemist oli imekena mõistlikult sõbraliku kutsikalikult ümara piigaga... kergelt porine küll, aga muidu igati ontlik. Oskas rihmas kõndida ja no minu "kogenud" pilk ütleb, et temast saaks imesobiva kohvikukoera, meie 40 minutilise tutvuse jooksul hakkas ta juba kergelt tirimagi ning tõmbas varem longus saba kenasti seljale looka :) Arvestades tema "kadunud"olekut ja noort iga ju igati korralik käitumine.
Muidugi helistasin uuesti varjukasse, et no nii... see kuts on mul nüüd käes... mispeale lubati, et nii tunni-pooleteise pärast jõuab auto talle järele... Mis mõttes tunni-poolteise?????? No tegelikult tõele au andes igati mõistlik aeg Tallinna linna ja seda, et ilmselt pole see punane piiga ainuke, kes täna varjupaiga autot transpordina kasutas, arvestades. Aga minule oli see aeg paras katastroof: 1. väljas sadas vihma; 2. ma olin kingades-seelikus õhukese villasest riidest jakiga; 3. mu oma lemmikloom oli päev otsa autos istunud ja 4. meil oli vähe kiire trenni minemisega - hallil on ju ka teisi kasutajaid.
Igatahes sain ma teada, et ise ma teda kohale viia ei või - tegelikult polnud see mulle uus teadmine, aga antud olukorras oli see häiriv teadmine. Ja muidugimõista seda, et see on minu isiklik probleem (just täpselt nii väljendutigi), et ma ta üleüldse kinni võtsin. No muidugi on. Aga ma ei saanud teda ju niisama jätta ega enam lahti lasta. Esimese hooga, tige hoiupaiga peale ja märgade jalgadega mööda parki jalutades, mõtlesin, et never ever ei püüa ma ühtki looma kinni enam ... Esimene hoog läks mööda.
Lõpuks käisime me tegelikult ka agilityhallis ära ja tegime kõva 10 minutit trenni - seelikus ja lakk-kingades...
Nõnda siis suundusime me linnast välja eesmärgiga möödaminnes ka esimene agilityhalli trenn teha.. ja ootamatult märkasin natuke eespool üht kutsikaohtu koera üle tee minemas... kui lähemale jõudsin puges kuts juba ühele nähtavalt suvalisele tädile korraks külje alla... ja möödas ma olingi...
Koer jäi mulle kuidagi hingele ja helistasin varjukasse ... seal võeti asi põhimõtteliselt teatavaks ja lubati teade edasi anda. Miskipärast tundsin tungivat vajadust tagasi pöörata, muidugi oli kuts selle ajaga juba mööda Hiiu tänavat edasi liikunud. Kui teda nägin, jätsin auto pargi äärde, võtsin Mii rihma ja peotäie krõbinaid ning ruttasin kutsile, kes parajasti kõige sõbralikumal moel üht last ahistas, järele. Üks tädi teiselt poolt teed teadis rääkida, et kuts on neile juba päris pikalt mööda Hiiu tänavat järgenud. Tegemist oli imekena mõistlikult sõbraliku kutsikalikult ümara piigaga... kergelt porine küll, aga muidu igati ontlik. Oskas rihmas kõndida ja no minu "kogenud" pilk ütleb, et temast saaks imesobiva kohvikukoera, meie 40 minutilise tutvuse jooksul hakkas ta juba kergelt tirimagi ning tõmbas varem longus saba kenasti seljale looka :) Arvestades tema "kadunud"olekut ja noort iga ju igati korralik käitumine.
Muidugi helistasin uuesti varjukasse, et no nii... see kuts on mul nüüd käes... mispeale lubati, et nii tunni-pooleteise pärast jõuab auto talle järele... Mis mõttes tunni-poolteise?????? No tegelikult tõele au andes igati mõistlik aeg Tallinna linna ja seda, et ilmselt pole see punane piiga ainuke, kes täna varjupaiga autot transpordina kasutas, arvestades. Aga minule oli see aeg paras katastroof: 1. väljas sadas vihma; 2. ma olin kingades-seelikus õhukese villasest riidest jakiga; 3. mu oma lemmikloom oli päev otsa autos istunud ja 4. meil oli vähe kiire trenni minemisega - hallil on ju ka teisi kasutajaid.
Igatahes sain ma teada, et ise ma teda kohale viia ei või - tegelikult polnud see mulle uus teadmine, aga antud olukorras oli see häiriv teadmine. Ja muidugimõista seda, et see on minu isiklik probleem (just täpselt nii väljendutigi), et ma ta üleüldse kinni võtsin. No muidugi on. Aga ma ei saanud teda ju niisama jätta ega enam lahti lasta. Esimese hooga, tige hoiupaiga peale ja märgade jalgadega mööda parki jalutades, mõtlesin, et never ever ei püüa ma ühtki looma kinni enam ... Esimene hoog läks mööda.
Lõpuks käisime me tegelikult ka agilityhallis ära ja tegime kõva 10 minutit trenni - seelikus ja lakk-kingades...
Aga see on meie tänane leid-piiga(pilt pärit Tallinna Loomade Hoiupaiga kodulehelt)
p.
No comments:
Post a Comment