jooksmisest ja jalutamisest

Ma olen praeguseks täiesti kindel, et Miile lihtsalt meeldibki ringi lehvida. Sõna otseses mõttes. Ta teeb seda igal võimalikul juhul ... näiteks keset agilityrada autiir ümber paari takistuse ... Teine asi, mis talle tundub meeldivat, on sihilik närvidele käimine. Just selline tunne jäi mul, kui vaatasin pühapäevasel jalutuskäigul Mii käitumist Poppyga. Poppy nimelt pelgab Miid tiba ja väljendab seda pideva kileda klähvimisega. Mõnel segasel hetkel ta küll nuusutas Mii nina ja lehvitas saba või üritas Mii eest vorsti ära rabada, aga siis meenus talle kohe, et selle koleda loomaga on mingi jama ja üritas Miid jälle vähe hirmutada. Vahel jäi mulle tunne, et Mii omamoodi naudib seda ja kõnnib sihilikult just Poppy ees, justkui see meeleheitlik klähvimine teeks talle nalja. Ma saan temast täiesti aru, eriti kuna Poppyl on suurust just nii palju, et ta vabalt Mii kõhu alt läbi jalutama mahub ja ruumi veel ülegi jääb. Paaril korral üritas Mii end ka suureks teha ja paar kurjemat sõna öelda, aga selle lõpetasin ma kiirelt ära. Olgem parem sõbralikud, isegi omal kiusakal moel.

Tegelikult pole Poppy üldse miski õrnake ninnu-nännukoer, austraalia karjakoerad on üsna käredad. Käisime nimelt pühapäeval peale mäkkejooksuvõistlust karja karjakoertega jalutamas. Õnneks on karjakoerte omanikud külma kõhuga igasugu urinate peale, no teistmoodi ei saagi olla acd omanik, sest sel tõul on pidevalt midagi öelda. Pidevalt. Igatahes arvas Gretsi perenaine meie kohta, et tore on jalutada koeraga, kes ei ole ninnu-nännu. No see "ei ole ninnu-nännu" on küll vaieldav, aga mina arvan tegelikult sama moodi. Iga urin ei ole veel kaklus ja ägedama mängu peale minestavad omanikud ei ole minu seltskonnaeelistus. Sama moodi arvan ma, et kui mu elukas ikka teisel seljas elab, on sel teisel täielik õigus öelda, et ta seda ei soovi.

Pärast jalutuskäiku ei läinud ma kohe tuppa vaid jäin välja toimetama. Praegu läheb ju nii ruttu pimedaks, et püüan valget aega ära kasutada - vähemalt neil päevil, kui kodus olen. Kui ma siis lõpuks jõudsin selleni, et maja äärest ära õitsenud taimede rootsusid hakkasin koristama, otsustas Mii, et temal on kõrini. Tema tahab nüüd midagi muud. Näiteks sülle ... Olin kükakil ja lõikasin rootsusid ning Mii istus ta mulle põhimõtteliselt ette, nii et ma midagi teha ei saanud. Ja ärasaatmise peale kah ei reageerinud, pigem ronis siis veel lähemale ja veel lähemale... no selline hulk koera varjab nägemise kah ära ju. Mii võib olla vahel täiesti uskumatult ja lootusetult rumalalt kangekaelne. Ta lihtsalt hakkab trügima, pea ees ... tavaliselt sülle. Kes ütles, et Mii ei ole ninnu-nännu?

Aga päev algas mäkkejooksuvõistlusega. Teate kui ilusad on jooksvad koerad? Ja kui ilusaid pilte neist saab? Liisa Zjabrikova vahendusel saab sellest aimu SIIT