Mõnikord on tore elada linnas. Astud reipalt kargesse talvisesse kevadhommikusse, kõik on nii kena ja puhas, kuna õhuke lumekiht on igasugu sodi kinni katnud. Päike piilub häbelikult pilve tagant. Eemal tõstab tuttav koeraomanik tervituseks käe. Hommik missugune. Iseküsimus on, kas ma selle koeraomaniku ka ilma koerata ära tundnud oleks. Karta on, et mitte. Või ehk selle siiski? Vähemalt enamikku tuttavates koeraomanikest mitte. Ükskord kui tulime Evitaga linnast, ilmselt kohvikuringilt, tervitas valgusfoori all üks naine Evitat: "Oiiiiiii, Eviiiiita!!!!" Evita oli loomulikult suurt õnne täis, et keegi talle tähelepanu pöörab. Mina aga naeratasin kohmetult ja ütlesin igaks juhuks tere, kuna ma millegi pärast kahtlustan, et olen temaga varem kohtunud. Aga mul polnud halli aimugi, kes ta on. Või milline võiks tema koer olla - kahtlustan ka seda, et ta on koeraomanik.
Ilmselt on sama koertega - ma lihtsalt ei tunne neid ära, kui omanikku kõrval pole. Samas kui mitme ühetõulise tuttava koera vahel ma suudan vahet teha. Näiteks jalutusaias käivatel kollastel labradoridel on igaühel on oma nägu, nagu ka perenaistel/meestel. Ja ma suudan nad kokku viia ja neil vahet teha. Ausõna. Koerainimene ja koer moodustavad lahutamatu koosluse, kahtlemata.
Need olid minu tänahommikused mõtted. Aga kui midagi algab hommikul, puutud sellega kokku ka pärastlõunal. Lihtsalt piinlik lugu. Hakkasin parajast lastepolikliiniku uksest mööduma (ilma koerata), kui äsja autost väljunud naine, väike laps kandetoolis, mulle tere ütles. Vaatasin talle hetkeks otsa suutmata uskuda, et ta mulle tere ütles ja vastasin ebalevalt. Ilmselt mõistis ta mu kimbatust, sest mainis midagi koerte ja omanike kohta, just nagu minu tänahommikusi mõtteid. Muidugi!!!!! See oli Rodeesia ridgebacki omanik, kes meie kodulähedasel jalutusplatsil käib. Kuidas ma küll teda ära ei tundnud. Oma viletsaks vabanduseks võin öelda, et laps tema käes ei olnud mitte harjumuspärane vaatepilt ;) kuna see nõnda värske lugu. Aga loll, kes vabandust ei leia, eksole. Nüüd vajaksin ma hädasti punastavat emotiokoni.
Rõõsa Perenaine
No comments:
Post a Comment