jäljekoer

Evita hoiab mind enamasti kenasti silma all, õigmini kindlustab endale teadmise, kus parajasti asun, kuigi liigub ise ringi. Eile maal vedasin oksi hunnikusse. Evita ajas omi asju, väsis lõpuks ja lamas oksahunniku kõrvale, ilmselt teades, et tulen sinna tagasi. Mina aga siirdusin uue laari järele. Vaatasin siis, et üks põõsas ja puu varjavad minu Evita silma eest ja minus tõstis pead õelus - jooksen metsa. Olgu, olgu, ma päris ei jooksnud aga hiilisin küll, ise heameelest käsi hõõrudes. Läksin siis vaiksel ja ise mõtlesin, et kuna ta küll avastab, et ma tagasi ei tule. Tegelikult ei läinudki palju aega mööda, kui nägin Evitat tulemas, nina maas, täpselt mööda minu trajektoori. Nina võtab ja mõistus kah ;)

Hommikul kohtusin maal kaevutegijatega. Üks neist vaatas Evitat ja küsis, et kas ta ära ei jookse või. Ma ei saanud probleemist hästi aru, kuid ütlesin, et ma panen ju aia ümber. Ei, ei, ütles mees, kas ta praegu ei jookse ära. Nüüd olin küll hämmeldunud ja polnudki väga kindel mida öelda. Miks ometi peaks mu koer minu juurest ära jooksma? Kobisesin siis midagi sellist, et mina olen karjajuht, nagu üks mu tuttav, kellele kõik probleemid saavad alguse/lahenduse karjasuhetest ;) Aga mees vaatas mind hetkeks mõistmatult ja sinna meie jutt soiguski.