Niisiis, olles teinud kindlaks metsa vahel seisvate autode ilmse kuulumise koerainimestele, asusime mööda metsavaheteed teele. Üsna varsti kuulsime mitmete koerte haukumist ja siis saime olla täiesti kindlad, et oleme õiges kohas. No tegelikult poleks see haukumine mingi märk olnud, kuna nagu hiljem selgus, kostus ka veel kaugemalt ülejõe mitme koera haukumist - ilmselt mõne lähedalasuva talu koerad. Aga meie olime ikkagi õiges kohas.
Koeri oli igat sorti, igas suuruses ja värvitoonis, nagu ikka koeraüritustel - mõnus peamiselt sõbralik kooseksisteerimine nagu alati. Pisikesed naginad vaibusid juba eos. Mainimist väärib vast asjaolu, et Evita käis sel aastal esimest korda ujumas ja mina esimest korda jalgupidi vees, kuna Evita oma suures oksakättesaamisevajaduses jäi lihtsalt ühte jalga pidi mingisse risusse kinni. Mis mul muud üle jäi, kui mööda palgijuppi koerani kõndida ja kuna mu jalgealune oli liiga kitsas püsima jäämiseks koera kallal askeldamise ajal ning ma ei soovinud mingil juhul üle pea vette kukkuda, otsustasin istuda palgile ja sirutada jalad mõnusalt kevadisse vette. Jalanõud olin juba kaldal ettenägelikult ära võtnud, kuna tundus, et mööda plaki on sokkidega märksa mugavam liikuda, kui kobakate jalanõudega. Paraku lõppes selle sündmusega ka meie seekordne koeraüritus, kuna ma olin peaaegu vööni märg. Palgijupil oli küll võimalik kuivade jalgadega kõndida aga see palk asus siiski vees ja kui sinna peale istusin, olid jalad üleni vees. Evita tundis muidugi meeletut rõõmu vabanemise üle, sest oli ta ju tükk aega kinni olnud. Püherdas ja kepsutas mu ümber nagu noor sälg.
Selline oli siis laupäev. Järgmisena tuli pühapäev ja agility võistlus. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks nii kiire, siis ta oleks üks kiire koer ;) No ei oska midagi muud öelda. Kes ridade vahelt lugeda ei oska, sellele selgituseks, et me ei saanud loomulikult mingit tulemust kirja. Aga osalemise rõõm on ikkagi suur. Igatahes võtsin ma nüüd vastu otsuse - kuna sellisel viisil joostes (pidades silmas fakti, et Evita tormab kohe minema, kui mu käed teda enam kinni ei hoia, küll õiges suunas aga üritage järgi jõuda pikkade koibadega koerale, kes ilmselt arvab, et agility on maailma kõige mõnusam asi), on Evita äärmiselt tormakas ja meil ei ole nagunii mingit lootust saada vajalikke null-tulemusi ning arvestades, et stardis püsimine muudab Evita vähemalt trennis natuke süvenenumaks, viin ta edaspidi tagasi starti, kui ta enne minupoolset käsklust lahkub. See tähendab meile loomulikult automaatset diskvalifitseerimist aga me ei saa nagunii vajalikku tulemust endisel viisil jätkates, seega pole ju erilist vahet. Plaanin sama teha ka kontaktpindadega. Ilmselt tuleb enne muidugi kohtunikku teavitada, raiskame ju natuke aega sel juhul.
Otsustavust Täis Perenaine
... ah jah, Mingi Esmaspäev... Oli üks esmaspäev peale nädalavahetust, nagu seda ikka peale pühapäeva ette tuleb ;) ja tegelikult on selle esmaspäeva tulemused alates eilsest juba kõigile näha. Täitsa tore kukkus välja lõppkokkuvõttes. Vähemalt Evita särab slaalomis ;)
Päikest,
Perenaine
No comments:
Post a Comment