Kui nüüd päris aus olla, siis ei laulnud, aga vihm oli. Ja veel milline. Kui Tabasalu suunas sõitsime, paistis ees tumesinine taevas, ja mõtlesime, et ju siis sadama hakkab. Tagasiminekumõtted matsime kiirelt maha, sest ega siis õige koeraomanik vihma ei karda ja oleks meil siis mingid ninnunännu diivanikoerad, meil ikka tõsised jahikoerad. Kui nüüd jälle päris aus olla, siis elavad need tõsised ja karmid (ninnunännu) jahikoerad siiski diivanil.
Kui olime autost mõnesaja meetri kaugusel, hakkas tibutama. Seejärel lõi välku ja müristas ja mitte vähe. Aga see jäi ka ainukeseks korraks. Kui meil ka tekkis hetkeks mõte tagasi minna, siis ei teostanud me seda ja marssisime entusiastlikult edasi. Ega me nüüd just väga kaugele ei jõudnud, läbimärjad püksid ja lirtsuvad jalad andsid mingi hetk endast juba tüütult märku ja asusime tagasiteele. Muuseas, raheterad võivad mõnikord hirmus valusad olla, ma ei mäletanudki enam seda.
Aga huvitaval kombel tundusid Evita ja Nike kogu seda situatsiooni isegi nautivat. Evita on tavaliselt vihma osas mitte just positiivselt meelestatud. Olen küll viimasel ajal pannud tähele, et ta ei ürita enam nii meeleheitlikult varju saada, nagu varem aga nii mõnusalt pole ta ennast vihmas enne tundnud.
Ah jaa, linnas polnud tilkagi sadanud. Ma mõtlen, et sellel noormehel, kes mu maja ees seisis, võis üsna naljakas olla, kui paljajalu läbimärjana autost välja astusin ja oma läbimärja koera võtsin ning trepikoja uksest sisse marssisin, nagu kuiva ilmaga tilkuvate juustega autost tulemine oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja veel paljajalu.
Kui keegi oleks meist seal vihmas pilti teinud... Äkki tegigi ;)
No comments:
Post a Comment