Meil kodus uputab. Põhimõtteliselt on pööningul kuumaveetoru katki ja kuum vesi kinni keeratud, aga keegi keerab seda jälle lahti. Minu jaoks algas see eile hommikul, kui kell 6 vee tilkumise peale ärkasin. Igatahes helistasin siis avariitelefonile (kas pole meeldiv, et hooldufirmal on 24 h vastav avariitelefon ja tõestatud värk, et isegi kohale tulevad) aga vahepeal hakkas vähem tilkuma ja selleks ajaks, kui töömees kohale jõudis, oli keegi vee jälle kinni keeranud. Siis hakkas pisut kõrvalt tilkuma kolme paiku. Helistasin küll kohe uuesti aga ilmselt jäi see tähelepanuta ja kui enne seitset tagasi jõudsin, jooksis juba pool elutoa lage läbi ja põrand oli läbimärg. Lihtsalt keegi oli jälle vaatamata vastavatele keelusiltidele vee lahti keeranud. Ja siis võeti kraanid küljest ära ja ühendati veel midagi lahti - see oli eile õhtul. Aga noh, aktiivsed elanikud soovivad saada sooja vett ilmselgelt, öösel keeras keegi jälle kraanid lahti. Täna hommikul vahetati vastava ruumi lukk ära...
Kui eile õhtul seitsme paiku koju jõudsin, magas Evita vannitoas vaibal. Miks seal? Tegelikult sulgesin ju lahkudes vannitoa ukse ja üldiselt Evita uksi ei ava. Mitte et ta ei oskaks, aga viisaka koerana ta ju teab, et kui on kinni, järelikult ei tohi minna (mida ei saa öelda Juhani kohta muidugi, aga tema on kass, kes teeb seda, mida Evita ei tee).
Koertele ei pidavat mõjuma, kui neid tagantjärele karistada. Teisisõnu, koeri võib karistada siis ja ainult siis, kui nad teolt tabatakse. Vähemalt väidetakse nii. Loomulikult, mõtleva ja lugeva inimesena ma tean seda, aga lihtsalt inimesena ja närvide rahustamiseks, ma ikka lõugan natuke, kui mingi jama on olnud. Näiteks siis, kui Evita oli kolmekuune ja näkitses natuke treppi, noomisin teda kergelt. Rohkem ei näkitsenud, aga see oli kindlasti kokkusattumus. Või siis, kui Evita käis kassi liivakastis maiustamas. Siinkohal ma keeldun uskumast kokkusattumust ja ka seda, et koer ei saa aru, kui teda tagantjärele karistatakse. Mõistusega võttes ilmselt usun, loomad ei mõtle ju abstraktselt, aga kogemusele tuginedes ja üritades endale seletada mõnd aspekti, mitte.
Teades Evita himu kassijunnide järele, on pealt kinnine luugiga liivakast paigutatud luugiga seina poole, just nii, et üks külg ja sissepääs on vastu seina ning tagaosa ja teine külg avatud. Luugiga ava on nii lähedal seinale, et luuk vaevalt lahti käiks ja Juhan sisse mahuks, enam lähemale seinale paigutada ei saa. Aga kas siis sihuke asi koera takistab, selge see, et liivakast on suhteliselt kerge ning seda nihutada, nii, et koon luugist sisse mahuks, ei ole ju mingi probleem. Seda Evita loomulikult tegigi. Niisiis leidsin koju tulles eest nihutatud liivakasti, laiali liivatükid ja savise ninaga koera. Aga ma olin kuri ja kärkisin. Mingil hetkel ma avastasin, et Evita nina on savine ja kassiliiva tükid maas aga kast paigalt nihkunud ei ole. No tõsiselt. Evita on suur koer ja ma ei kujuta ette mismoodi ta oma pea sinna siis mahutas, aga ilmselgelt pidi ta meeletult vaeva nägema, et midagigi kätte saada. Aga kast ei olnud liikunud mitte üks millimeeter. Ma ei suuda leida sellele muud põhjendust, kui et Evita sai aru, mille eest ma kärkisin. Sveta ütleb, et ei saanud ju - ta arvas, et kärgid liivakasti liigutamise pärast :))) No ma kah ei tea.
Evita ase on muidu magamistoas voodi juures, lisaks kasutab ta magamiseks-lamamiseks lambanahku ja diivanit, mis asuvad elutoas. Kui kodunt ära lähen, sulgen magamistoa ukse, kuna Evita kipub voodisse ja see mulle jällegi karvade tõttu ei meeldi. Aga magamistoas asub peale seda, kui Evita avastas "ammendamatu toiduallika", kassi toidukauss, sihuke dosaatoriga nõu, kust toit kunagi otsa ei saa (tingimusel, et ma seda ikka õigeaegselt täidan loomulikult). Ja juhtub, et mõnikord lükkab kass magamistuppa viiva lükandukse lahti ja sel juhul järgneb talle ka Evita. Perenaise voodisse. Ja siis tuleb Perenaine ja teeb kurja häält.
Kui lagi laustilkuma hakkas, ulatusid pritsmed ka lambanahkade ja diivanini, muutes need Evita jaoks ilmselt ebameelidvaks. Ja kuna perenaine on kuri, kui magamistuppa sisenetakse, valiti vannituba, kuna ka seal on kena ja kuiv vaip külje all. Ma ei oska leida muud põhjendust sellele, miks Evita oli vannitoas, kui eile õhtul koju jõudsin.
Aga tegelikult ei tohi karistada koeri tagantjärele, nad lihtsalt ei saa aru mille eest. Ja tõenäoliselt on kogu eelnev jutt kokkusattumus.
Aga praegu hakkas mul toas paduvihma sadama.
Evita ja Juhani Perenaine
Kui eile õhtul seitsme paiku koju jõudsin, magas Evita vannitoas vaibal. Miks seal? Tegelikult sulgesin ju lahkudes vannitoa ukse ja üldiselt Evita uksi ei ava. Mitte et ta ei oskaks, aga viisaka koerana ta ju teab, et kui on kinni, järelikult ei tohi minna (mida ei saa öelda Juhani kohta muidugi, aga tema on kass, kes teeb seda, mida Evita ei tee).
Koertele ei pidavat mõjuma, kui neid tagantjärele karistada. Teisisõnu, koeri võib karistada siis ja ainult siis, kui nad teolt tabatakse. Vähemalt väidetakse nii. Loomulikult, mõtleva ja lugeva inimesena ma tean seda, aga lihtsalt inimesena ja närvide rahustamiseks, ma ikka lõugan natuke, kui mingi jama on olnud. Näiteks siis, kui Evita oli kolmekuune ja näkitses natuke treppi, noomisin teda kergelt. Rohkem ei näkitsenud, aga see oli kindlasti kokkusattumus. Või siis, kui Evita käis kassi liivakastis maiustamas. Siinkohal ma keeldun uskumast kokkusattumust ja ka seda, et koer ei saa aru, kui teda tagantjärele karistatakse. Mõistusega võttes ilmselt usun, loomad ei mõtle ju abstraktselt, aga kogemusele tuginedes ja üritades endale seletada mõnd aspekti, mitte.
Teades Evita himu kassijunnide järele, on pealt kinnine luugiga liivakast paigutatud luugiga seina poole, just nii, et üks külg ja sissepääs on vastu seina ning tagaosa ja teine külg avatud. Luugiga ava on nii lähedal seinale, et luuk vaevalt lahti käiks ja Juhan sisse mahuks, enam lähemale seinale paigutada ei saa. Aga kas siis sihuke asi koera takistab, selge see, et liivakast on suhteliselt kerge ning seda nihutada, nii, et koon luugist sisse mahuks, ei ole ju mingi probleem. Seda Evita loomulikult tegigi. Niisiis leidsin koju tulles eest nihutatud liivakasti, laiali liivatükid ja savise ninaga koera. Aga ma olin kuri ja kärkisin. Mingil hetkel ma avastasin, et Evita nina on savine ja kassiliiva tükid maas aga kast paigalt nihkunud ei ole. No tõsiselt. Evita on suur koer ja ma ei kujuta ette mismoodi ta oma pea sinna siis mahutas, aga ilmselgelt pidi ta meeletult vaeva nägema, et midagigi kätte saada. Aga kast ei olnud liikunud mitte üks millimeeter. Ma ei suuda leida sellele muud põhjendust, kui et Evita sai aru, mille eest ma kärkisin. Sveta ütleb, et ei saanud ju - ta arvas, et kärgid liivakasti liigutamise pärast :))) No ma kah ei tea.
Evita ase on muidu magamistoas voodi juures, lisaks kasutab ta magamiseks-lamamiseks lambanahku ja diivanit, mis asuvad elutoas. Kui kodunt ära lähen, sulgen magamistoa ukse, kuna Evita kipub voodisse ja see mulle jällegi karvade tõttu ei meeldi. Aga magamistoas asub peale seda, kui Evita avastas "ammendamatu toiduallika", kassi toidukauss, sihuke dosaatoriga nõu, kust toit kunagi otsa ei saa (tingimusel, et ma seda ikka õigeaegselt täidan loomulikult). Ja juhtub, et mõnikord lükkab kass magamistuppa viiva lükandukse lahti ja sel juhul järgneb talle ka Evita. Perenaise voodisse. Ja siis tuleb Perenaine ja teeb kurja häält.
Kui lagi laustilkuma hakkas, ulatusid pritsmed ka lambanahkade ja diivanini, muutes need Evita jaoks ilmselt ebameelidvaks. Ja kuna perenaine on kuri, kui magamistuppa sisenetakse, valiti vannituba, kuna ka seal on kena ja kuiv vaip külje all. Ma ei oska leida muud põhjendust sellele, miks Evita oli vannitoas, kui eile õhtul koju jõudsin.
Aga tegelikult ei tohi karistada koeri tagantjärele, nad lihtsalt ei saa aru mille eest. Ja tõenäoliselt on kogu eelnev jutt kokkusattumus.
Aga praegu hakkas mul toas paduvihma sadama.
Evita ja Juhani Perenaine
No comments:
Post a Comment