Ma mõtlen ja mõtlen, aga aru ei saa. On täitsa võimalik, et põhjustajaks on mu suur must koer. Aga samas - neid väiksemaid heledaid tolmurulle, mille algallikaks mu kass olla võiks, ei ole ju. Või ei moodusta tema karvad lihtsalt rulle - ja tegelikult nii ongi. Juhani karvad on lihtsalt põrandal, moodustamata rulle või diivanil .... vabandust,... "ja diivanil" ja mu linadel ja neil üksikutel tumedatel riietel, mida ma oman ja ... igal pool. Nagu ka Evita karvad. Loomaomaniku väikesed rõõmud ;)
Põhimõtteliselt on võimalik muretseda riided, millelt mu koera (kassi) karvad välja ei paista, aga selle juures on kaks "aga": 1. ma ei kanna musta; ja 2. mul on hele kass (must koer). Seega täitsa surnud ring.
Kui nüüd päris, päris aus olla, olen ma sellega leppinud. Mäletan, kui Evita võtsin, olin üle poole aasta suhteliselt häritud. Ma ei mõista, kas Belle tõesti ei ajanud nii palju karva, või unustasin ma suures leinas koerapidamise mitte nii meeldivad küljed ära. Tegelikult ei ole neil ka mingit tähtsust, sest see emotsionaalne laeng, mille koeraomamine mulle annab, kaalub kõik analoogsed probleemid üles. Mis puutub mustadesse koerakarvadesse, siis ligi aasta peale seda, kui Bellet enam polnud, oli meie Tartu korteri põrandaliistu vahel üks pikk mustjashall koerakarv. Nägin seda iga kord, kui põrandaid koristasin. Ma ei suutnud seda kuidagi sealt ära võtta, see oli nagu mingi viimane ühendus selle koera, ilma kelleta ma oma olemist ei mäletanud, ja minu vahel. Kuidagi hea oli vaadata. Lõpuks võttis Imre selle ära ja ilmselt oli ka aeg. Ning aasta pärast tuli Evita...
Ja kui ma nüüd tõesti hästi järele mõtlen, olid ilmselt ka Belle ajal mu kodus suured mustad tolmurullid.
Põhimõtteliselt on võimalik muretseda riided, millelt mu koera (kassi) karvad välja ei paista, aga selle juures on kaks "aga": 1. ma ei kanna musta; ja 2. mul on hele kass (must koer). Seega täitsa surnud ring.
Kui nüüd päris, päris aus olla, olen ma sellega leppinud. Mäletan, kui Evita võtsin, olin üle poole aasta suhteliselt häritud. Ma ei mõista, kas Belle tõesti ei ajanud nii palju karva, või unustasin ma suures leinas koerapidamise mitte nii meeldivad küljed ära. Tegelikult ei ole neil ka mingit tähtsust, sest see emotsionaalne laeng, mille koeraomamine mulle annab, kaalub kõik analoogsed probleemid üles. Mis puutub mustadesse koerakarvadesse, siis ligi aasta peale seda, kui Bellet enam polnud, oli meie Tartu korteri põrandaliistu vahel üks pikk mustjashall koerakarv. Nägin seda iga kord, kui põrandaid koristasin. Ma ei suutnud seda kuidagi sealt ära võtta, see oli nagu mingi viimane ühendus selle koera, ilma kelleta ma oma olemist ei mäletanud, ja minu vahel. Kuidagi hea oli vaadata. Lõpuks võttis Imre selle ära ja ilmselt oli ka aeg. Ning aasta pärast tuli Evita...
Ja kui ma nüüd tõesti hästi järele mõtlen, olid ilmselt ka Belle ajal mu kodus suured mustad tolmurullid.
Huvitav kui määrav on perenaise/mehe olemus koera olemuse kujundamisel või on siiski geneetiline roll suurem? Minu kaks koera on väga sarnased, kuigi nende sünde lahutab 15 aastat, nad ei ole kunagi kohtunud ja minu turuvärava pärituolu krantsi suguvõsas ei saanud kuidagi olla kiharakarvalise retriiveri mõjutusi. Mulle endale tundus see sarnasus olemas olevat, aga arvasin, et pole päris selgelt hindav, kuni Tiina, kes tundis väga hästi Bellet, ent on vähem kokku puutunud Evitaga, ütles mulle, et nad on sarnased. Võib-olla siis tõesti. Neil on palju erinevusi: näiteks kui Evita on pisut ebakindel ja ei lase koeri endale ligi, siis Belle oli enesekindlus ise, koer, kes oli lihtsalt teistest koertest vaimselt üle. On ka teisi päris suuri erinevusi ent põhiolemus on kuidagi sama. Ma päris täpselt ei saa aru, mis asi see on aga see on olemas. Võib-olla on see see osa, mille annab kasvatus? Ma ei tea.
Pisut Pisarates Perenaine (sest mõni koer jääb hinge)
No comments:
Post a Comment