Mu mõnus kutsikas

Evita on kutsikas. Ei, mitte vanuse poolest, tibi on saab juulis juba kolmeseks, vaid olekult. Pidevalt kepsutab üksi ringi ja pakub mulle mängu, koer väsimatu nagu duracell-jänes. Ma pole ainuke, kellele nii tundub. Viimasel ajal on päris mitu korda küsitud, et kas ta on kutsikas ja ollakse väga üllatunud, kui tegeliku vanuse ütlen. Ka siis kui Riias agilityrajalt tulime juhtus nii. Kiharakarvalise retriiverid on üldse hilise küpsemisega, väidetavalt saavad nad alles kolmandaks eluaastaks täiskasvanuks. Ma ei tea kuidas näeb Evita välja võrreldes teiste omavanuste kiharatega. Võimalik, et kutsikalikkuse põhjus on tõus ja hilises küpsemises aga võib-olla on mul lihtsatl nooruslik koer. Ja tegelikult, ega see vanus ka midagi erilist pole ju.

Ah jah - Riia võistlus. No ei midagi loomulikult. Mõistagi panime ajaga kõigile pika puuga, aga no kes sellest hoolib, kui vigu 3. Maha ajamine on suur probleem. Aga Evita oli mõnus ja rahulik, ei tõmmelnud takistuste suunas, nagu tavaliselt, kui starti jalutame. Kontaktpinnad said kõik kenasti tehtud - selle üle on mul küll hea meel, aga võibolla peaks kolm korda üle õla sülitama. Eks ma ikka plaanin korralikult trenni tegema hakata, agility on siiski üks mõnus spordiala ja meeldib nii mulle kui ka Evitale, seega väikest vaevanägemist väärt. Ja kõik ei peagi niisama lihtsalt tulema. Juba ootavadki esimesed 2 osa artiklist "Developing jumping skills" laual lugemist ;) Ootake vaid ...


Agilityentusiastlik Perenaine