Nüüd on see siis käes - kõik on porine ja must, junnid sulavad välja, linnud laulavad - kevad. Kui linnud ei laulaks, võiks vabalt olla vilets talveilm. Aga nad laulavad :) Täna hommikuks oli ka vesi natuke taandunud ja see kiht lumest mis veel sulamata on, on suhteliselt õhuke, asudes seal, kus talvel oli paks lumi, seega võib loota, et viimaste päevade põlvini lögas sumpamist enam ei tule. Ja vateeritud püksid läksid ametlikult suvepuhkusele. Mmmmm, kevad...
Ja oksad. Oksad on vastikud ja ligased. Loopisin hommikul Evitale oksi, tegime mäest üles-alla jooksmist, talle see meeldib. Pärast olid käed täitsa mustad, kaalusin isegi, et kas ei peaks mingit rätikut käte tarvis kaasas kandma hakkama :D Loodan, et seda spordihalli tagust parki jälle oksavabaks ei muudeta, nad aegajalt koristavad seal - muidu peab jälle oma oksad kaasa vedama. Praegu on õnneks jälle terve posu lume alt välja sulanud - mõnusaid ligaseid.
Vot mina ei usu, et kass, kes pärast seda, kui olen talle kodujuustu ja keefiri ette pannud, vaatab mind, nagu ma oleks talle kive süüa pakkunud, on näljane. Ei usu ja kõik. Isegi kui ta teeb sellist häält, nagu hakkaks kohe näljast surema. Ju ta siis ei vaja pooltki nii palju toitu, kui siiani saanud on. Ja ma ei saa aru, miks ta eelistab kuivtoitu kõigele muule. No jah, konserv meeldib talle veel rohkem. Lõpuks võttis 2 suutäit ja sinna see toit jäigi. Aga õhtul saab ta täpselt sama.
Olen alati mõelnud, et kuidas küll inimesed alluvad loomade "sellisele näljalsele pilgule". Alati tuuakse ülekaaluliste ja/või laua tagant toitu saavate loomade puhul selline vabandus. Ja siis, et vaatab - ega mina nälga ei tunne. Pealegi on suhteliselt kahtlane, kas see loom ikka tunneb nälga või lihtsalt tahab seda head paremat, mida inimene parajasti sööb. Loomad oskavad saavutada, mida nad tahavad, ega nad rumalad pole.
No comments:
Post a Comment