Kaua oodatud

Nüüd on see siis käes - kõik on porine ja must, junnid sulavad välja, linnud laulavad - kevad. Kui linnud ei laulaks, võiks vabalt olla vilets talveilm. Aga nad laulavad :) Täna hommikuks oli ka vesi natuke taandunud ja see kiht lumest mis veel sulamata on, on suhteliselt õhuke, asudes seal, kus talvel oli paks lumi, seega võib loota, et viimaste päevade põlvini lögas sumpamist enam ei tule. Ja vateeritud püksid läksid ametlikult suvepuhkusele. Mmmmm, kevad...

Ja oksad. Oksad on vastikud ja ligased. Loopisin hommikul Evitale oksi, tegime mäest üles-alla jooksmist, talle see meeldib. Pärast olid käed täitsa mustad, kaalusin isegi, et kas ei peaks mingit rätikut käte tarvis kaasas kandma hakkama :D Loodan, et seda spordihalli tagust parki jälle oksavabaks ei muudeta, nad aegajalt koristavad seal - muidu peab jälle oma oksad kaasa vedama. Praegu on õnneks jälle terve posu lume alt välja sulanud - mõnusaid ligaseid.

Vot mina ei usu, et kass, kes pärast seda, kui olen talle kodujuustu ja keefiri ette pannud, vaatab mind, nagu ma oleks talle kive süüa pakkunud, on näljane. Ei usu ja kõik. Isegi kui ta teeb sellist häält, nagu hakkaks kohe näljast surema. Ju ta siis ei vaja pooltki nii palju toitu, kui siiani saanud on. Ja ma ei saa aru, miks ta eelistab kuivtoitu kõigele muule. No jah, konserv meeldib talle veel rohkem. Lõpuks võttis 2 suutäit ja sinna see toit jäigi. Aga õhtul saab ta täpselt sama.

Olen alati mõelnud, et kuidas küll inimesed alluvad loomade "sellisele näljalsele pilgule". Alati tuuakse ülekaaluliste ja/või laua tagant toitu saavate loomade puhul selline vabandus. Ja siis, et vaatab - ega mina nälga ei tunne. Pealegi on suhteliselt kahtlane, kas see loom ikka tunneb nälga või lihtsalt tahab seda head paremat, mida inimene parajasti sööb. Loomad oskavad saavutada, mida nad tahavad, ega nad rumalad pole.

Kust küll tulevad need suured mustad tolmurullid?

Ma mõtlen ja mõtlen, aga aru ei saa. On täitsa võimalik, et põhjustajaks on mu suur must koer. Aga samas - neid väiksemaid heledaid tolmurulle, mille algallikaks mu kass olla võiks, ei ole ju. Või ei moodusta tema karvad lihtsalt rulle - ja tegelikult nii ongi. Juhani karvad on lihtsalt põrandal, moodustamata rulle või diivanil .... vabandust,... "ja diivanil" ja mu linadel ja neil üksikutel tumedatel riietel, mida ma oman ja ... igal pool. Nagu ka Evita karvad. Loomaomaniku väikesed rõõmud ;)

Põhimõtteliselt on võimalik muretseda riided, millelt mu koera (kassi) karvad välja ei paista, aga selle juures on kaks "aga": 1. ma ei kanna musta; ja 2. mul on hele kass (must koer). Seega täitsa surnud ring.

Kui nüüd päris, päris aus olla, olen ma sellega leppinud. Mäletan, kui Evita võtsin, olin üle poole aasta suhteliselt häritud. Ma ei mõista, kas Belle tõesti ei ajanud nii palju karva, või unustasin ma suures leinas koerapidamise mitte nii meeldivad küljed ära. Tegelikult ei ole neil ka mingit tähtsust, sest see emotsionaalne laeng, mille koeraomamine mulle annab, kaalub kõik analoogsed probleemid üles. Mis puutub mustadesse koerakarvadesse, siis ligi aasta peale seda, kui Bellet enam polnud, oli meie Tartu korteri põrandaliistu vahel üks pikk mustjashall koerakarv. Nägin seda iga kord, kui põrandaid koristasin. Ma ei suutnud seda kuidagi sealt ära võtta, see oli nagu mingi viimane ühendus selle koera, ilma kelleta ma oma olemist ei mäletanud, ja minu vahel. Kuidagi hea oli vaadata. Lõpuks võttis Imre selle ära ja ilmselt oli ka aeg. Ning aasta pärast tuli Evita...

Ja kui ma nüüd tõesti hästi järele mõtlen, olid ilmselt ka Belle ajal mu kodus suured mustad tolmurullid.

Huvitav kui määrav on perenaise/mehe olemus koera olemuse kujundamisel või on siiski geneetiline roll suurem? Minu kaks koera on väga sarnased, kuigi nende sünde lahutab 15 aastat, nad ei ole kunagi kohtunud ja minu turuvärava pärituolu krantsi suguvõsas ei saanud kuidagi olla kiharakarvalise retriiveri mõjutusi. Mulle endale tundus see sarnasus olemas olevat, aga arvasin, et pole päris selgelt hindav, kuni Tiina, kes tundis väga hästi Bellet, ent on vähem kokku puutunud Evitaga, ütles mulle, et nad on sarnased. Võib-olla siis tõesti. Neil on palju erinevusi: näiteks kui Evita on pisut ebakindel ja ei lase koeri endale ligi, siis Belle oli enesekindlus ise, koer, kes oli lihtsalt teistest koertest vaimselt üle. On ka teisi päris suuri erinevusi ent põhiolemus on kuidagi sama. Ma päris täpselt ei saa aru, mis asi see on aga see on olemas. Võib-olla on see see osa, mille annab kasvatus? Ma ei tea.

Pisut Pisarates Perenaine (sest mõni koer jääb hinge)

Kassi pinnalaotus

Juhan on dieedil. "Ammendamatu toiduallikas" siiski ei õigustanud ennast, toakassile see ei sobi. Vähemalt mitte minu toakassile. Juhan muutus laisaks ja magas enamuse ajast, no ja ega ta välimus kah eriti kiita pole. Juhan nimelt pole sihuke võimas ja suur isakass, kelle on võimas suur lai pea. Juhanil on ilus pisike pea ja kenad kõrged jalad. Paraku jääb tüseneva Juhani pea pisikeseks ja kere muutub vedelaks ning pea näeb välja nagu täitsa vale asi kaela otsas. Kui Juhan lamab, valgub kere nagu pinnalaotus laiali aga kui Juhan püsti seisab on selg pealtvaadates üsna sale aga kõht ripub tegelikult all.

Niisiis on Juhani toidukogus alates eilsest rangelt piiratud. Kusjuures tulemused on juba näha. Ei. mitte väliselt vaid kassi olemus on märksa erksam. Juba ajas ta asju laualt maha ja näris pabereid, kõndis mööda tuba ja vahtis rahulolematult ringi, nagu otsiks midagi millega oma aega sisustada, vahepeal krnäuh tehes, alustas Evita nina eest spurti teise tuppa, millele Evita loomulikult omapoolse sööstuga reageeris, mis oligi loomulikult Juhani eesmärk. Mu kass on tagasi :) Ja varsti jälle ilus sale.

Siiani on toidu vähendamine probleemideta möödnund. Aga vahepeal kõnnib Juhan ringi sellise näoga, nagu ma oleksin midagi unustanud. Tegelikult ei ole ju :) lihtsalt Juhan ei teagi, et see on Plaan. Eks näis kuna ta oma rahulolematust väljendama hakkab.

Mu mõnus kutsikas

Evita on kutsikas. Ei, mitte vanuse poolest, tibi on saab juulis juba kolmeseks, vaid olekult. Pidevalt kepsutab üksi ringi ja pakub mulle mängu, koer väsimatu nagu duracell-jänes. Ma pole ainuke, kellele nii tundub. Viimasel ajal on päris mitu korda küsitud, et kas ta on kutsikas ja ollakse väga üllatunud, kui tegeliku vanuse ütlen. Ka siis kui Riias agilityrajalt tulime juhtus nii. Kiharakarvalise retriiverid on üldse hilise küpsemisega, väidetavalt saavad nad alles kolmandaks eluaastaks täiskasvanuks. Ma ei tea kuidas näeb Evita välja võrreldes teiste omavanuste kiharatega. Võimalik, et kutsikalikkuse põhjus on tõus ja hilises küpsemises aga võib-olla on mul lihtsatl nooruslik koer. Ja tegelikult, ega see vanus ka midagi erilist pole ju.

Ah jah - Riia võistlus. No ei midagi loomulikult. Mõistagi panime ajaga kõigile pika puuga, aga no kes sellest hoolib, kui vigu 3. Maha ajamine on suur probleem. Aga Evita oli mõnus ja rahulik, ei tõmmelnud takistuste suunas, nagu tavaliselt, kui starti jalutame. Kontaktpinnad said kõik kenasti tehtud - selle üle on mul küll hea meel, aga võibolla peaks kolm korda üle õla sülitama. Eks ma ikka plaanin korralikult trenni tegema hakata, agility on siiski üks mõnus spordiala ja meeldib nii mulle kui ka Evitale, seega väikest vaevanägemist väärt. Ja kõik ei peagi niisama lihtsalt tulema. Juba ootavadki esimesed 2 osa artiklist "Developing jumping skills" laual lugemist ;) Ootake vaid ...


Agilityentusiastlik Perenaine

Milline kiire koer...

Möödunud nädalavahetus oli agilitynädalavahetus. Laupäeval käis Tallinnas üks agilitytreener Lätist, Svetlana Vanjushina, pühapäeval oli Pärnus agility eksam ja peale eksamit jällegi Svetlana trenn. Laupäevane trenn oli täielik ebaõnnestumine, Evita, kes muidu trennis siiski enamvähem võtab kontaktpindu ja püsib stardis, otsustas ilmselt, et inimesed platsil kuuluvad kokku võistlusolukordadega ja järelikult on tal võimalus käituda nagu võistlustel - ei mingeid kontaktpindu ega stardis püsimist.

Pühapäevasel võistlusel oli Evital nagu alati väga kiire. Nii kiire, et vigade märkija ei jõunud vigu kirja panna :))) äkki jäigi mõni märkimata ;), mine sa tea aga kindel on see, et tegime rekordi - vigade rekordi. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks rajal nii kiire, oleks ta kiire koer.

Pühapäevane eksamijärgne trenn oli juba parem. Tegelikult on Svetlana trennid alati kasulikud, saame uusi nippe ja tuletame meelde unustatud vanu. Ja loomulikult saime jälle kinnitust kahtlusele, et koer on igavesti tubli, hea ja lubav, aga perenaine on see va nõrk lüli ;)