Mõtlen, et kuidas seda nüüd nimetada - kohvikus käiakse päeval, vähemalt tundub nii. Seega vist ei saa eileõhtust/öist käiku "koertega kohvikus" ürituseks nimetada. Kõrtsus? Pubis? Noh misiganes. Algas asi igatahes kohvikuga, sest kellaaeg oli veel sobilik kohvikuks - näiteks 19.00. - aga venis mingiks muuks ürituseks, sest välja tulime me sealt kell 2 öösel. Nimepoolest oli kah nagu kohvik - Café Angel nimelt. Mulle kohe meeldib see koht. Esiteks, alati hästi meeldiv teenindus, teiseks, maitsev toit, ja kolmandaks - so veel kõikse olulisem asi - koerad on lubatud. Ma ei usu, et ükski koht kaotab kliente sellega, et lubab koeri sisse. Võib öelda, et praeguseks oleme juba päris kogenud koertega kohvikus käijad aga pole kunagi näinud, et keegi ukselt tagasi pööraks või avalikult oma vastumeelsust kuulutaks, kui meid näeb. Õigemini - enamik ei pane koeri isegi tähele ja need, kes panevad tähele, jagunevad laias laastus kolmeks: 1) külmalt möödujad; 2) soojalt naeratajad; 3) pai teha soovijad. Samas kohad, mis ei luba koeri sisse kaotavad igal juhul koeraomanikud, sest vähemalt mina ei käi enamasti kohtades, kuhu mind lubatud ei ole. Üldse mitte paha pärast, ma ei teagi miks. Nii mõnigi päris meeldiv koht on nende hulgas. No ja tegelikult pean tunnistama, et olen käinud kohas, kuhu mind koeraga ei lastud, kuna kõik muud kohad olid kinni või pungil rahvast täis.
Mingil hetkel tüdinesid koerad põrandal pikutamisest ära ja hakkasid nihelema, kuni Nike otsustas aknalauale patjade vahele imbuda ja sinna ülirahulikult magama jäi, üsna varsti järgnes talle ka Evita ning meie võisime rahumeeli edasi istuda.
Mis siis edasi? ... ööklubid, siit me tuleme!!! ;)
5/28/2006
5/26/2006
Lauldes vihmas...
Kui nüüd päris aus olla, siis ei laulnud, aga vihm oli. Ja veel milline. Kui Tabasalu suunas sõitsime, paistis ees tumesinine taevas, ja mõtlesime, et ju siis sadama hakkab. Tagasiminekumõtted matsime kiirelt maha, sest ega siis õige koeraomanik vihma ei karda ja oleks meil siis mingid ninnunännu diivanikoerad, meil ikka tõsised jahikoerad. Kui nüüd jälle päris aus olla, siis elavad need tõsised ja karmid (ninnunännu) jahikoerad siiski diivanil.
Kui olime autost mõnesaja meetri kaugusel, hakkas tibutama. Seejärel lõi välku ja müristas ja mitte vähe. Aga see jäi ka ainukeseks korraks. Kui meil ka tekkis hetkeks mõte tagasi minna, siis ei teostanud me seda ja marssisime entusiastlikult edasi. Ega me nüüd just väga kaugele ei jõudnud, läbimärjad püksid ja lirtsuvad jalad andsid mingi hetk endast juba tüütult märku ja asusime tagasiteele. Muuseas, raheterad võivad mõnikord hirmus valusad olla, ma ei mäletanudki enam seda.
Aga huvitaval kombel tundusid Evita ja Nike kogu seda situatsiooni isegi nautivat. Evita on tavaliselt vihma osas mitte just positiivselt meelestatud. Olen küll viimasel ajal pannud tähele, et ta ei ürita enam nii meeleheitlikult varju saada, nagu varem aga nii mõnusalt pole ta ennast vihmas enne tundnud.
Ah jaa, linnas polnud tilkagi sadanud. Ma mõtlen, et sellel noormehel, kes mu maja ees seisis, võis üsna naljakas olla, kui paljajalu läbimärjana autost välja astusin ja oma läbimärja koera võtsin ning trepikoja uksest sisse marssisin, nagu kuiva ilmaga tilkuvate juustega autost tulemine oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja veel paljajalu.
Kui keegi oleks meist seal vihmas pilti teinud... Äkki tegigi ;)
Kui olime autost mõnesaja meetri kaugusel, hakkas tibutama. Seejärel lõi välku ja müristas ja mitte vähe. Aga see jäi ka ainukeseks korraks. Kui meil ka tekkis hetkeks mõte tagasi minna, siis ei teostanud me seda ja marssisime entusiastlikult edasi. Ega me nüüd just väga kaugele ei jõudnud, läbimärjad püksid ja lirtsuvad jalad andsid mingi hetk endast juba tüütult märku ja asusime tagasiteele. Muuseas, raheterad võivad mõnikord hirmus valusad olla, ma ei mäletanudki enam seda.
Aga huvitaval kombel tundusid Evita ja Nike kogu seda situatsiooni isegi nautivat. Evita on tavaliselt vihma osas mitte just positiivselt meelestatud. Olen küll viimasel ajal pannud tähele, et ta ei ürita enam nii meeleheitlikult varju saada, nagu varem aga nii mõnusalt pole ta ennast vihmas enne tundnud.
Ah jaa, linnas polnud tilkagi sadanud. Ma mõtlen, et sellel noormehel, kes mu maja ees seisis, võis üsna naljakas olla, kui paljajalu läbimärjana autost välja astusin ja oma läbimärja koera võtsin ning trepikoja uksest sisse marssisin, nagu kuiva ilmaga tilkuvate juustega autost tulemine oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja veel paljajalu.
Kui keegi oleks meist seal vihmas pilti teinud... Äkki tegigi ;)
5/24/2006
Kolemust
Musta värvi koerad on teadupärast hirmsad ja kohutavalt kurjad. Palju kurjemad, kui valged koerad. See on ju teada värk. Täpselt sama moodi, nagu mustad koerad on isased ja valged emased, kusjuures puudlid on alati emased, isegi kui nad on mustad ja saksa lambakoerad on alati isased. Ükskord, kui käisme mingil laadal raekoja platsil, imestas üks müüja, et Evital on sihuke naiselik nimi, et polegi isane???? - ta on ju must!!!! ;)
Jah, mina olengi see vastutustundetu perenaine, kes jätab oma koera toidupoe ukse taha ootama. Pidevalt. Nii mõnus on ühendada jalutuskäik ja kiire toidupoe külastus. Igatahes tegin seda ka täna hommikul. Poes sain ühe sõbraga kokku ja mainisin talle, et olen koeraga hommikusel jalutuskäigul. Mispeale ta küsis, et kas see hirmuäratav must koer, kes seal väljas seisab ongi minu oma, tema olla just mõelnud, et kes on need kohutavad omanikud, kes jätavad oma koera nii välja. Mina, mina....
Ärge nüüd väga tõsiselt võtke, see ütleja on lõbus inimene ;)
Päikest järgnevatesse päevadesse,
Perenaine
Jah, mina olengi see vastutustundetu perenaine, kes jätab oma koera toidupoe ukse taha ootama. Pidevalt. Nii mõnus on ühendada jalutuskäik ja kiire toidupoe külastus. Igatahes tegin seda ka täna hommikul. Poes sain ühe sõbraga kokku ja mainisin talle, et olen koeraga hommikusel jalutuskäigul. Mispeale ta küsis, et kas see hirmuäratav must koer, kes seal väljas seisab ongi minu oma, tema olla just mõelnud, et kes on need kohutavad omanikud, kes jätavad oma koera nii välja. Mina, mina....
Ärge nüüd väga tõsiselt võtke, see ütleja on lõbus inimene ;)
Päikest järgnevatesse päevadesse,
Perenaine
Kurjuse Kehastus & Kolemust
5/23/2006
Kes kuidas
Päris huvitav on vaadata, kuidas erinevad koerad sooritavad ühtesid ja samu tegevusi. Näiteks raputamine. Kui Evita ennast raputab kerkib ta kikivarvule ja ajab selja küüru, seevastu nt Triksyl vajuvad raputamise käigus jalad laiali ja kõht peaaegu vastu maad. Mõni koer jällegi toetab jalad kõvasti vastu maad ja siis raputab ennast ning ei liigu seejuures millimeetritki paigast.
5/03/2006
Kasvatusmeetod
Milline on koeraomaniku õudusunenägu? Lähed koeraga välja ja kilekotti pole kaasas. Tõesiselt. Ma olen viimasel ajal mitu korda sellist unenägu näinud, kohutavalt häiriv oli, kogu aeg mõtlesin "et ta ainult ei..." Ega ma midagi rohkem nendest unenägudest ei mäletagi, kuigi vaevalt, et ainult koeraga jalutamist unes nägin.
Eile maal väsis Evita tõsiselt ära. Ma ei saanudki päris täpselt aru miks, põhjust nagu polnud. Või oli minu silmas pidamine nii raske tegevus? Ta isegi ronis väga lootust täis näoga auto tagaluugist sisse, kui sealt mööda kõndisime, aga selleks ajaks kui ära minema hakkasime, oli ta ennast vist juba välja maganud - ei arvanud mitte enam, et peaks kiirelt autosse kobima. Eks ta üritas põõnata murul minu kõrval aga ma siiberdasin kogu aeg edasi-tagasi ja uni ei saanud olla väga sügav. Ta ju pidi mind kogu aeg valvama, et Peranaine, va sunnik, ilma temata ära ei läheks jälle.
Vaatamata oma põikpäisusele ja mõningasele iseseisvusele, arvab Evita siiski, et olen oluline osa tema karjast ja ma kasutan seda õelalt tema mõjutamiseks ära. Evita kipub tuttavates kohtades väga julgeks muutuma, kui näiteks käime ühes kohas jalutamas mitmeid kordi, hakkab Evita iga korraga järjest suuremaid ringe tegema. Ta küll põhimõtteliselt jälgib mind aga aina kaugemalt. Sama juhtus ka maal käimisega - koht on nii tuttav ja teadmine, et perenaine on enamvähem ühes kohas, päädis sellega, et ühel hetkel polnud Evitat enam õuel ja kutsumise peale ta tagasi ei tulnud. No sellist asja ma küll lubada ei saa. Igatahes istusin mina autosse ja sõitsin selle peale minema - lähedal elavatele tuttavatele külla. Kui tunni pärast tagasi tulin, oli koer tagasi ja rõõmu laialt. Aga pärast seda istub Evita kindlalt õuel ja valvab iga mu sammu.
Eile maal väsis Evita tõsiselt ära. Ma ei saanudki päris täpselt aru miks, põhjust nagu polnud. Või oli minu silmas pidamine nii raske tegevus? Ta isegi ronis väga lootust täis näoga auto tagaluugist sisse, kui sealt mööda kõndisime, aga selleks ajaks kui ära minema hakkasime, oli ta ennast vist juba välja maganud - ei arvanud mitte enam, et peaks kiirelt autosse kobima. Eks ta üritas põõnata murul minu kõrval aga ma siiberdasin kogu aeg edasi-tagasi ja uni ei saanud olla väga sügav. Ta ju pidi mind kogu aeg valvama, et Peranaine, va sunnik, ilma temata ära ei läheks jälle.
Vaatamata oma põikpäisusele ja mõningasele iseseisvusele, arvab Evita siiski, et olen oluline osa tema karjast ja ma kasutan seda õelalt tema mõjutamiseks ära. Evita kipub tuttavates kohtades väga julgeks muutuma, kui näiteks käime ühes kohas jalutamas mitmeid kordi, hakkab Evita iga korraga järjest suuremaid ringe tegema. Ta küll põhimõtteliselt jälgib mind aga aina kaugemalt. Sama juhtus ka maal käimisega - koht on nii tuttav ja teadmine, et perenaine on enamvähem ühes kohas, päädis sellega, et ühel hetkel polnud Evitat enam õuel ja kutsumise peale ta tagasi ei tulnud. No sellist asja ma küll lubada ei saa. Igatahes istusin mina autosse ja sõitsin selle peale minema - lähedal elavatele tuttavatele külla. Kui tunni pärast tagasi tulin, oli koer tagasi ja rõõmu laialt. Aga pärast seda istub Evita kindlalt õuel ja valvab iga mu sammu.
5/01/2006
Neenu
See on Neenu, kes elab mu ema juures. Neenu sai oma nime August Gailiti raamatust "Ekke Moor". Määravaks sai fraas Ekke ema Neenu kohta "... Neenu oli kange mutt...". Alandlikule kutsile oli ju vaja kanget nime.Neenu ema on laika ja isa tundmatu. Neenu on ainuke koer maailmas, kellega Evita kunagi mänginud on. Praegu nad enam ei mängi aga omavaheline läbisaamine on täitsa korras. Neenu on meeldiv ja rahulik koer ning ainult siis, kui Evital tekib mingi veider mõte Neenut alistada, uratab Neenu korraks, tuletamaks Evitale meelde, et "meil siin on sõbralik kooseksisteerimine, kedagi ei tohi ahistada" ;) Neenule meelidib Gorgoga õrnutseda.
Gorgo on "pärslase-
segane" väga segast värvi kass. Oleks nagu hall ja samas nagu oleks must ja tegelikult jääb tema värv natuke ebamääraseks. Neenu otsib Gorgolt kirpe ning Gorgo lakub meeleheitlikult ja õnnelikult Neenu nägu, sest Neenu on ainuke oled maailmas, kes laseb Gorgol ennast segamatult lakkuda.
Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 2
Niisiis, olles teinud kindlaks metsa vahel seisvate autode ilmse kuulumise koerainimestele, asusime mööda metsavaheteed teele. Üsna varsti kuulsime mitmete koerte haukumist ja siis saime olla täiesti kindlad, et oleme õiges kohas. No tegelikult poleks see haukumine mingi märk olnud, kuna nagu hiljem selgus, kostus ka veel kaugemalt ülejõe mitme koera haukumist - ilmselt mõne lähedalasuva talu koerad. Aga meie olime ikkagi õiges kohas.
Koeri oli igat sorti, igas suuruses ja värvitoonis, nagu ikka koeraüritustel - mõnus peamiselt sõbralik kooseksisteerimine nagu alati. Pisikesed naginad vaibusid juba eos. Mainimist väärib vast asjaolu, et Evita käis sel aastal esimest korda ujumas ja mina esimest korda jalgupidi vees, kuna Evita oma suures oksakättesaamisevajaduses jäi lihtsalt ühte jalga pidi mingisse risusse kinni. Mis mul muud üle jäi, kui mööda palgijuppi koerani kõndida ja kuna mu jalgealune oli liiga kitsas püsima jäämiseks koera kallal askeldamise ajal ning ma ei soovinud mingil juhul üle pea vette kukkuda, otsustasin istuda palgile ja sirutada jalad mõnusalt kevadisse vette. Jalanõud olin juba kaldal ettenägelikult ära võtnud, kuna tundus, et mööda plaki on sokkidega märksa mugavam liikuda, kui kobakate jalanõudega. Paraku lõppes selle sündmusega ka meie seekordne koeraüritus, kuna ma olin peaaegu vööni märg. Palgijupil oli küll võimalik kuivade jalgadega kõndida aga see palk asus siiski vees ja kui sinna peale istusin, olid jalad üleni vees. Evita tundis muidugi meeletut rõõmu vabanemise üle, sest oli ta ju tükk aega kinni olnud. Püherdas ja kepsutas mu ümber nagu noor sälg.
Selline oli siis laupäev. Järgmisena tuli pühapäev ja agility võistlus. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks nii kiire, siis ta oleks üks kiire koer ;) No ei oska midagi muud öelda. Kes ridade vahelt lugeda ei oska, sellele selgituseks, et me ei saanud loomulikult mingit tulemust kirja. Aga osalemise rõõm on ikkagi suur. Igatahes võtsin ma nüüd vastu otsuse - kuna sellisel viisil joostes (pidades silmas fakti, et Evita tormab kohe minema, kui mu käed teda enam kinni ei hoia, küll õiges suunas aga üritage järgi jõuda pikkade koibadega koerale, kes ilmselt arvab, et agility on maailma kõige mõnusam asi), on Evita äärmiselt tormakas ja meil ei ole nagunii mingit lootust saada vajalikke null-tulemusi ning arvestades, et stardis püsimine muudab Evita vähemalt trennis natuke süvenenumaks, viin ta edaspidi tagasi starti, kui ta enne minupoolset käsklust lahkub. See tähendab meile loomulikult automaatset diskvalifitseerimist aga me ei saa nagunii vajalikku tulemust endisel viisil jätkates, seega pole ju erilist vahet. Plaanin sama teha ka kontaktpindadega. Ilmselt tuleb enne muidugi kohtunikku teavitada, raiskame ju natuke aega sel juhul.
Otsustavust Täis Perenaine
... ah jah, Mingi Esmaspäev... Oli üks esmaspäev peale nädalavahetust, nagu seda ikka peale pühapäeva ette tuleb ;) ja tegelikult on selle esmaspäeva tulemused alates eilsest juba kõigile näha. Täitsa tore kukkus välja lõppkokkuvõttes. Vähemalt Evita särab slaalomis ;)
Päikest,
Perenaine
Koeri oli igat sorti, igas suuruses ja värvitoonis, nagu ikka koeraüritustel - mõnus peamiselt sõbralik kooseksisteerimine nagu alati. Pisikesed naginad vaibusid juba eos. Mainimist väärib vast asjaolu, et Evita käis sel aastal esimest korda ujumas ja mina esimest korda jalgupidi vees, kuna Evita oma suures oksakättesaamisevajaduses jäi lihtsalt ühte jalga pidi mingisse risusse kinni. Mis mul muud üle jäi, kui mööda palgijuppi koerani kõndida ja kuna mu jalgealune oli liiga kitsas püsima jäämiseks koera kallal askeldamise ajal ning ma ei soovinud mingil juhul üle pea vette kukkuda, otsustasin istuda palgile ja sirutada jalad mõnusalt kevadisse vette. Jalanõud olin juba kaldal ettenägelikult ära võtnud, kuna tundus, et mööda plaki on sokkidega märksa mugavam liikuda, kui kobakate jalanõudega. Paraku lõppes selle sündmusega ka meie seekordne koeraüritus, kuna ma olin peaaegu vööni märg. Palgijupil oli küll võimalik kuivade jalgadega kõndida aga see palk asus siiski vees ja kui sinna peale istusin, olid jalad üleni vees. Evita tundis muidugi meeletut rõõmu vabanemise üle, sest oli ta ju tükk aega kinni olnud. Püherdas ja kepsutas mu ümber nagu noor sälg.
Selline oli siis laupäev. Järgmisena tuli pühapäev ja agility võistlus. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks nii kiire, siis ta oleks üks kiire koer ;) No ei oska midagi muud öelda. Kes ridade vahelt lugeda ei oska, sellele selgituseks, et me ei saanud loomulikult mingit tulemust kirja. Aga osalemise rõõm on ikkagi suur. Igatahes võtsin ma nüüd vastu otsuse - kuna sellisel viisil joostes (pidades silmas fakti, et Evita tormab kohe minema, kui mu käed teda enam kinni ei hoia, küll õiges suunas aga üritage järgi jõuda pikkade koibadega koerale, kes ilmselt arvab, et agility on maailma kõige mõnusam asi), on Evita äärmiselt tormakas ja meil ei ole nagunii mingit lootust saada vajalikke null-tulemusi ning arvestades, et stardis püsimine muudab Evita vähemalt trennis natuke süvenenumaks, viin ta edaspidi tagasi starti, kui ta enne minupoolset käsklust lahkub. See tähendab meile loomulikult automaatset diskvalifitseerimist aga me ei saa nagunii vajalikku tulemust endisel viisil jätkates, seega pole ju erilist vahet. Plaanin sama teha ka kontaktpindadega. Ilmselt tuleb enne muidugi kohtunikku teavitada, raiskame ju natuke aega sel juhul.
Otsustavust Täis Perenaine
... ah jah, Mingi Esmaspäev... Oli üks esmaspäev peale nädalavahetust, nagu seda ikka peale pühapäeva ette tuleb ;) ja tegelikult on selle esmaspäeva tulemused alates eilsest juba kõigile näha. Täitsa tore kukkus välja lõppkokkuvõttes. Vähemalt Evita särab slaalomis ;)
Päikest,
Perenaine
Subscribe to:
Posts (Atom)