ilmselgelt ülekasvanud

Tegelikult on Mii pisike sülekoer. Kõik, kes te arvate, et Mii on suur koer... te eksite! Mii on pisike sülekoer, kes mahub oma pisikese Perenaise pisikestele põlvedele täiesti vabalt ära. Mii muudkui sätib ja sätib ja otsib mugavamat asendit süles olemiseks. Mõnikord võtab palli kah sülle kaasa ja piiksutab seda siis. Kui pall maha kukub vaatab Mii pallile järgi, aga järgi minna ei raatsi. Vahepeal topib Mii pea Perenaise kaenlasse ja jääb hästi, hästi tasa. Mõnikord tüdib Mii ise ära, mõnikord saadab Perenaine Mii minema - ja oi kui palju jõudu on vaja, et Miid lükata, kui Mii parajasti kuulata ei taha. Mõnikord on Mii oma sülle ronimisega nii tobetüütu, ta kohe mitte ei taha aru saada, et Perenaisel on parajati kiire kirja- või lugemistöö käsil. Mii lihtsalt üritab oma sülekoerakere Perenaisele sülle trügida. Kui see siis mõnikord õnnestub, on Mii kole rahul.

Mii on ikkagi pisike sülekoer, mis sest, et suurem osa koerast jääb sülest lihtsalt üle.

need vastupandamatud asjad

Küttepuud. Kui ma kodus olen, pole probleemi. Õigemini - vahepeal üritatakse pika hambaga natuke näksida aga keelamise peale lõpetatakse see tegevus ära. Aga kui mind kodus pole - siis on põrand puupinde täis. Kuna mul on kodus puuküte, on ikka korvitäis pliidipuid pliidi ees, et oleks hea vajadusel kuivad puud ahju pista. Ahjupuud on suures puukorvis, neid Mii ei puutu. Ju on piisavalt eraldatud. Aga pliidipuid küll. Kui meelde jääb, tõstan puud puukorviga pliidile, seal on puud siiani puutumata jäänud. Mitte, et puute närimisest märkimisväärset kahju tekiks, aga pärast on koristamine tüütu. Evital oli küttepuudega sama asi, lisaks oli tal mingi värk nõudepesunuustikuga. Alati, absoluutselt iga kord, kui unustasin nuustiku kappi panna, oli põrand pisikesi nuustikutükke täis. Ja ei olnud mingit vahet, kas nuustik oli kasutatud või tuliuus.

õnnetuse jäävuse seadus

Kui õnnetu toakoer saata välja õnnelikku õuekoera õueelu nautima, käib ta akna juurest akna juure, vastavalt sellele, millises toas Perenaine parajasti viibib.

Laske koeral ometi õnnetu olla!!!

kassilugu

Kui ma siia kolisin, külastasid minu õue järjekindlalt 3 võõrast kassi, praegu ma neid suurt enam ei näe. Ma ei tea, kuidas teistel läheb, aga üks neis on praeguseks lahkunud - ja ta otsustas teha seda keset minu isiklikku õue. See lugu tuli mulle meelde, kui sellenädalaseks fotojahiks pilte otsisin... jah, ma pean mõningase piinlikkusega tõdema, et ma olen olnud natuke liiga hõivatud või laisk, et teha seda nii nagu peab - käies päevajagu ringi fotokas kaelas.

Ma ei tea, kas nad oma kodus üldse käisid tol esimesel talvel, sest minu arust olid nad pidevalt kohal. Õigemini - tol hetkel tundus mulle, et vaid üks Kass. Ta istus andnult väljas akna all ka 25 külmakraadiga, Tegelikult oli neid 3, kaks kirjut ja üks süsimust ja kirjud olid nii sarnased, et ma tõesti ei teinud esiti vahet. Must oli selline omaette loom - ma nägin teda ainult kusagilt metsa äärest heinatuti või põõsa varjust vargsi jälgimas. Ja seda alles siis, kui taipasin vaadata. Hiljem selgus, et nad on pärit ühest talust, mis on ligikaudu 700 m kaugusel. Omanik olla ikka mõelnud, et kuhu tema kassid kadunud on. Siis oskasin ma juba teha vahet kahel kirjul kassil - üks oli pisut suurem ja tokerjam, teine peenema kondi ja siidisema karvaga. Ma küll fotojahil märkisin, et ta oli poisinimega tüdruk, aga kui ma nüüd järgi mõtlen, oli vist vastupidi - tüdrukunimega poiss. See kolmas, must, olla ka omas kodus nö heidik - teised kassid temaga ei seltsi ja üleüldse hoidvat ta omaette. Nii rääkis mulle üks teine naaber.

Esimesel talvel ja suvel olid nad pidevalt kohal, eriti hästi oli see näha suvel.. kui ise aias ringi askeldasin lamas võõras Kass mu lähedal ja Juhan käis ja urises vahelduva eduga ta peale. Ligi nad küll ei lasnud ja ega ma proovinudki, lihtsalt kui liiga lähedalt möödusin, kõndis Kass eest.

Nüüd tahaks jõuda selleni, miks ma seda üldse kirjutan - kuidas ma avastasin, et neid on 2. See oli ühel hiliskevadisel päeval aias. Nägin kuidas Kass metsast välja tuli ja aeda jalutas, vaatasin talle hetke järgi ja astusin edasi...järgmisel hetkel nägin, kuida Kass metsast välja jalutas.... Mu esimene reaktsioon oli mõte, et kas ma tõesti ajasin oma kalli siiamisegase Juhani selle Kassiga segamini ja pöörasin pea esimese Kassi suunas... ja seal ta istuski... Kass. Pöörasin pilgu kähku tagasi... ja seal ta istuski... Kass. Järgmisel hetkel tundus idee sellest, et nüüd tuleb metsas järjest ühesuguseid kasse, kes kõik istuvad teatud korrapärase vahega mu õuel, täiesti arukas ja mõistlik - meeletus koguses ühenäolisi istuvaid kasse.

Suvel teisel poolel oleksin aias peaaegu surnud kassile peale astuma - see tokerjam oli surnud, nähtavaid vigastusi tal küll polnud.

Praegu juhtub vahel harva, et Kass siia satub ja siis ajab Juhan teda mööd õue suure sõjaga taga.

Vot selline kassilugu.

Ei mina mõista, mis värk selle haukumisega on. Täna saatsin Mii põrandapesu ajaks õue, seal ta siis tegi paar tiiru ümber õue - või nii ma vähemalt arvan, väljas oli nimelt kottpime, ja laekus siis kiirelt trepile istuma. Istus seal ja lasi iga poole minuti tagant kuuldavale ühe haguatuse... üheainsa... ja siis uue... ja siis veel ühe... ja veel...Põhjus teadmata. Muidugi ma tean, et ta pole ainuke koer, kes nii käitub. Veel enam - kui olla õhtul õues hästi tasa, on kuulda kuidas küla pealt samasuguseid üksildasi haugatusi kostab. Kord kaugemalt, kord lähemalt. Evita näiteks tavatses seista keset õue ja haugatada.

Ju siis on selliselt käitumiselt mingi sügavam ainult filosoofia taga - lihtsalt mina, piiratud inimloom, ei mõista seda ;)

ükskord ammu

Ükskord ammu, nii umbes kaks aastat ja kaks kuud tagasi, istusin ma põrandal ja sasisin ühe lokkis koera karva. Olin äsja kolinud sisse oma pisikesse metsamajja ja mul ei olnud ühtegi tooli, tegelikult polnud mul üldse mööblit peale voodi ja kolme lisamadratsi. Need lisamadratsid olid elutoas laua eest ja ma ise istusin põrandal. Veel oli mul muusikakeskus, läpakas ja ilus punane teekann. Tegelikult oli mul veel umbes tuhat asja, aga nad olid kõik esikus kastitesse pakitult mööblit ootamas. Niisiis, istusin ma seal põrandal ja sasisin koera karva ise mõeldes, et nii kole oleks, kui ma enam seda mõnusat uneleva koera karva sasida ei saa. Just täpselt nii mõtlesingi, see on kuidagi eriti selgelt mu mälus. Kaks kuud hiljem mul seda võimalust enam polnud.

Tegelikult jäi pooleli või tegemata nii palju asju - ma võin kihla vedada, et agility võistlused polnud enam pooltki nii naljakad. Me olime ometi võistluste klounid. Tegelikult olime me ikka väga tublid kah, nii vahepeal, kui liiga kiire polnud ;) Ma arvan, et me oleksime olnud igavesed A2-s olijad, ausõna. Need kontaktpinnad olid ikka nii võimatud, ja loomulikult koeraga sammu pidamine...

Ma plaanisin minna fotosalongi pildistama, Evitaga. Kui ma ei eksi, rääkisime sellest Veronika ja Piretiga - aga äkki eksin kah. See jäi tegemata. Imelik, sest ma olen ju edev.

Tegelikult tahtsin öelda, et kõik asjad, mis pähe tulevad tuleb kohe teoks teha, mitte lükata edasi mõnel eriti tobedal põhjusel - nagu näiteks jama juuksepikkus antud hetkel (no keda peale su enda see huvitab??), vilets näonahk (no hallloooo, milleks siis photoshop ja make up on????), liigne kehakaal (mis põhimõtteliselt on nähtav sinule ja ainult sinule)... Ja seda mitte põhjusel, et "äkki hiljem enam pole võimalust" (kuigi ka nii võib juhtuda), vaid seepärast, et kui miskit hakata edasi lükkama, siis seda lihtsalt ei juhtugi kunagi. Päris ausalt - kui ma kahe aasta eest poleks näiteks Tartusse sõitnud vaid kodus toas istunud ja sasiksin siiani seda krussis koerakarva, oleks mul tõenäoliselt fotosalgongis ikka käimata.


P.

Pildi tegi Kai, märksõnad: väga palavad ilmad ja Juha Oreniuse trennid 2006 suvi

mõnikord juhtub täiesti ootamatult

... olukorras kus sa üldse seda ei oota, et antud käsklus täidetakse täiesti automaatselt.

Ja palun ärge küsige, miks ma annan käskluse, kui ma ei eelda, et seda täidetakse. Kui ma hästi mõtlen, siis ma ilmselt ei annagi aga ma taban kohe pärast käskluse andmist, et tõenäoliselt on aeg antud käskluse jaoks natuke liiga varane või siis on tegu käsklusega, mida ma kasutasin ühe teise koera puhul, aga pole mitte kunagi kasutanud Mii puhul. Näiteks ütlesin ma Miile ükskord "pane maha" ja ei suutnud esimese hooga aru saada, miks tema pilgus ei tekkinud mitte mingit äratundmist. Lisaks oli ka mul endal tunne, et midagi sai natuke valesti... võttis mitu head hetke, enne kui ma ära tabasin mis täpselt.

Tegelikult polnud midagi ületamatult keerulist. Nimelt oli hommikult siin üks võõras inimene ja hakkasime uksest välja minema ja Mii loomulikult tahtis kah tulla. Põhimõtteliselt pidigi ta õue kaasa tulema, aga tahtsin teda natuke kauem toas hoida, et mitte tekitada esikus ülerahvastatust. Igatahes hakkas Mii toa teisest otsast liikuma ja mina, ilmselt soovides tegelikult tema liikumist aeglustada, et ta ei tormaks otse esikusse, hõikasin üle õla "istu". Järgmisel hetkel nägin silmanurgast kuidas Mii tagumik maha potsatas ja sinna jäigi. Ausalt, esimesel hetkel võttis see mu täiesti nõutuks - mul polnud üldse vaja, et ta seal istuks. No eks ma siis kiitsin ja lubasin tal edasi liikuda :)

Või ehk on nii, et seda imelikku hetke, kui su püsimatu kutsikas muutub ootamatult arukaks koeraks, on nii raske tähele panna?

Ja istumisest veel - käisime vaktsineerimas. Unustasin muidugi vaktsineerimispassi autosse ja pidin järele minema. Andsin Mii rihmapidi arsti kätte. Pärast arst ütles, et palus Miil istuda., Mii, tubli tüdruk, muidugi istuski aga kohe, kui arst "tubli" ütles, hüppas Mii jälle püsti :)

Mii kaalub 35 kg ja ma tõsiselt kardan, et ta kosub veel. Või ma võin loota, et ei kosu? On ta piisavalt lai juba? Aga vanuse järgi ju kosub?Muidugi mulle meeldivad suured koerad, aga ma pean teda tõstma ju...

Aga meil on sellised lahedad toidukausid :) No teistsugused ei sobikski minu imelikku metsamajja, mida valvab kass.

valvekass

Teil kõigil on vaprad valvekoerad? Minu nunnu kutsa magab öösiti voodi kõrval õndsat und aga see-eest istub minu sinisilmne kiisu öösiti ukse ees trepil. Esiti ma arvasin, et äkki tahab sisse... tahab jah, aga kohe kui saab selgeks, et süüa "nüüd, praegu ja kohe" ei anta, nõuab ta valjuhäälselt jälle õue. Tegelikult, kui Juhan tuppa tahab, siis ta kraabib üsna kõvasti ukse kõrvalt seina. Päeval magab vapper valvekass Perenaise padjal õnnist und.

P.

jõulud tulid ja läksid, aastavahetus ka

habemetu koera härmahabe
ehk
valget vuntsi pole kellelgi :)

küsimus: "Miks just Kupi?"
vastus: "Aga on ju Miki koera moodi?!!!"

täitsa ise tegin, taigna kah, kole head olid... kõik söödi ära :)
isegi need, mis pidi jääma hilisemaks
järgmisel aastal jälle...

ausalt, pole aimugi, mida täpselt ma nendega tegema hakkan...
aga nii ilusat värvi :)

nüüd on see siis käes...

... tibin arvab, et haukumine on viis kuidas midaiganes kätte saada. Õnneks ta niisama haukuma ei kipu, aga kontaktiharjutus, kus üritan koeraga silmsidet saada, on küll praeguseks kuidagi võimatu. Tibinal hakkab kohe saba käima ja hakkab ohjeldamatult haukuma ja mina üritan kurja nägu teha, sest toidu või mänguasja haukumine on lubatud ja nõutud ainult siis, kui vest seljas. Aga tegelikult on naljakas - no vähemalt praegu, sest siiani on vaid kord nii läinud.

Hea, et ma ei kuulanud selle tuttava nõuannet, kes soovitas igale koerapoolsele häälealgatusele hästi soosivalt reageerida. See tundus kuidagi ohtlikult kärarikast tulevikku ennustavalt. Ma üritasin siduda omavahel haukumise ja vesti - eks Mii praegu katsetab, millises olukorras mis toimib.