... olukorras kus sa üldse seda ei oota, et antud käsklus täidetakse täiesti automaatselt.
Ja palun ärge küsige, miks ma annan käskluse, kui ma ei eelda, et seda täidetakse. Kui ma hästi mõtlen, siis ma ilmselt ei annagi aga ma taban kohe pärast käskluse andmist, et tõenäoliselt on aeg antud käskluse jaoks natuke liiga varane või siis on tegu käsklusega, mida ma kasutasin ühe teise koera puhul, aga pole mitte kunagi kasutanud Mii puhul. Näiteks ütlesin ma Miile ükskord "pane maha" ja ei suutnud esimese hooga aru saada, miks tema pilgus ei tekkinud mitte mingit äratundmist. Lisaks oli ka mul endal tunne, et midagi sai natuke valesti... võttis mitu head hetke, enne kui ma ära tabasin mis täpselt.
Tegelikult polnud midagi ületamatult keerulist. Nimelt oli hommikult siin üks võõras inimene ja hakkasime uksest välja minema ja Mii loomulikult tahtis kah tulla. Põhimõtteliselt pidigi ta õue kaasa tulema, aga tahtsin teda natuke kauem toas hoida, et mitte tekitada esikus ülerahvastatust. Igatahes hakkas Mii toa teisest otsast liikuma ja mina, ilmselt soovides tegelikult tema liikumist aeglustada, et ta ei tormaks otse esikusse, hõikasin üle õla "istu". Järgmisel hetkel nägin silmanurgast kuidas Mii tagumik maha potsatas ja sinna jäigi. Ausalt, esimesel hetkel võttis see mu täiesti nõutuks - mul polnud üldse vaja, et ta seal istuks. No eks ma siis kiitsin ja lubasin tal edasi liikuda :)
Või ehk on nii, et seda imelikku hetke, kui su püsimatu kutsikas muutub ootamatult arukaks koeraks, on nii raske tähele panna?
Ja istumisest veel - käisime vaktsineerimas. Unustasin muidugi vaktsineerimispassi autosse ja pidin järele minema. Andsin Mii rihmapidi arsti kätte. Pärast arst ütles, et palus Miil istuda., Mii, tubli tüdruk, muidugi istuski aga kohe, kui arst "tubli" ütles, hüppas Mii jälle püsti :)
Mii kaalub 35 kg ja ma tõsiselt kardan, et ta kosub veel. Või ma võin loota, et ei kosu? On ta piisavalt lai juba? Aga vanuse järgi ju kosub?Muidugi mulle meeldivad suured koerad, aga ma pean teda tõstma ju...Ja palun ärge küsige, miks ma annan käskluse, kui ma ei eelda, et seda täidetakse. Kui ma hästi mõtlen, siis ma ilmselt ei annagi aga ma taban kohe pärast käskluse andmist, et tõenäoliselt on aeg antud käskluse jaoks natuke liiga varane või siis on tegu käsklusega, mida ma kasutasin ühe teise koera puhul, aga pole mitte kunagi kasutanud Mii puhul. Näiteks ütlesin ma Miile ükskord "pane maha" ja ei suutnud esimese hooga aru saada, miks tema pilgus ei tekkinud mitte mingit äratundmist. Lisaks oli ka mul endal tunne, et midagi sai natuke valesti... võttis mitu head hetke, enne kui ma ära tabasin mis täpselt.
Tegelikult polnud midagi ületamatult keerulist. Nimelt oli hommikult siin üks võõras inimene ja hakkasime uksest välja minema ja Mii loomulikult tahtis kah tulla. Põhimõtteliselt pidigi ta õue kaasa tulema, aga tahtsin teda natuke kauem toas hoida, et mitte tekitada esikus ülerahvastatust. Igatahes hakkas Mii toa teisest otsast liikuma ja mina, ilmselt soovides tegelikult tema liikumist aeglustada, et ta ei tormaks otse esikusse, hõikasin üle õla "istu". Järgmisel hetkel nägin silmanurgast kuidas Mii tagumik maha potsatas ja sinna jäigi. Ausalt, esimesel hetkel võttis see mu täiesti nõutuks - mul polnud üldse vaja, et ta seal istuks. No eks ma siis kiitsin ja lubasin tal edasi liikuda :)
Või ehk on nii, et seda imelikku hetke, kui su püsimatu kutsikas muutub ootamatult arukaks koeraks, on nii raske tähele panna?
Ja istumisest veel - käisime vaktsineerimas. Unustasin muidugi vaktsineerimispassi autosse ja pidin järele minema. Andsin Mii rihmapidi arsti kätte. Pärast arst ütles, et palus Miil istuda., Mii, tubli tüdruk, muidugi istuski aga kohe, kui arst "tubli" ütles, hüppas Mii jälle püsti :)
Aga meil on sellised lahedad toidukausid :) No teistsugused ei sobikski minu imelikku metsamajja, mida valvab kass.
No comments:
Post a Comment