lõkketulede valgel...

Miile meeldib tuli ja soojus. Päris naljakas oli vaadata, kuidas Mii täna istus ja ahjusuust sisse vahtis, kohe päris pikalt. Ei seganud teda seegi, et ma vahepeal fotokat võtma läksin. Ahjus oli tuli ja olin kogemata ahjuukse pärani jätnud. Ja seal ta siis istus ja vaatas üksisilmi... ei tea, kas kujutas ennast karjaselõkke äärde.

Kui ma pliidi alla tule teen, läheb Mii pliidi kõrvale magama. Kui tuld enam pole, lahkub ka Mii mõne aja pärast. Ahju soemüüri ääres ta ei maga, võibolla sellepärast, et seal pole piisavalt ruumi, aga pliidi kõrvale jääv nurk tundub mõnus.

Et mitte segadust tekitada... see pliit on väga pisike, Mii päris ponimõõtu veel pole... kõigest pisikese poni mõõtu ;


Perenaine

mõnda ...

Miks tal selline nimi on? Mii on ju väikese koera nimi, ütles mulle üks tuttav. Huvitav. Kuidas teile tundub? Minule tundub Mii tugev ja jonnakas nimi, sellepärast Mii sellise nime saigi.

Kui Kati tütre nimi poleks Mia, oleks ehk Mii nimeks saanud Mia, sest see nimi on minu ammune lemmik :) Ma pean tunnistama, et Mia on sellisele hakkajale piigale, nagu Mia seda on, väga vääriline nimi.

Tegelikult oli Mii jaoks ka teine nimevariant. Selle mõtlesin valmis enne, kui Mii koju jõudis, aluseks ühekordne kohtumine, kutsikapildid ja ettekujutus sellest, milline ta olla võiks - Mona. Paraku sai esimese tunni jooksul selgeks, et Mii nimi pole mitte Mona. See, et Mii nimi on Mii, selgus nädalake hiljem.

Ah jah... septembris sündis ühel mu väga heal sõbral tütar, kes sai nimeks Mona :) Järelikult pidi nimi Mona jääma sellele imearmsale tüdrukutirtsule.

Kuigi Gretsi perenaine hõikas välja, et läheme Tartusse tunnelite jooksule, jääb see kahjuks ära. Nimelt algas Miil kauaoodatud jooksuaeg. Lugu ise muidugi oli selline, et Perenaine otsustas lõpuks osavõtutasu ülekande ära teha, seda pool kaksteist öösel. Muidugimõista saab tulemus olla ainult see, et järgmisel hommikul algab jooksuaeg.

Kui juba Gretsi mainitud sai siis ... Gretsile pikk pai ilusa esinemise eest sõnakuulelikkuse mitteametlikul võistlusel.

Õpime haukumist. Aga mitte niisama, vaid vest seljas ja nutsu või maiuse saamiseks. Põhimõtteliselt õnnestub.

Seoses jooksuajaga on Mii palju rohkem üksi kodus. Mul ei ole ju mõtet koera lihtsalt autosse toppida, parem elame vaikselt metsa sees ja loodame, et ükski juhuslik koer mööda ei lähe, muidu võib juhtuda, et see juhuslik mööduja otsustab paariks nädalaks meile elama jääda. Igatahes on Mii olnud üksi kodus puurita, eelkõige kuna ma lihtsalt ei viitsi puuri üles panna ja muidugi arvan ma, et mu koer siiski peaks suutma olla üksi ka ilma puurita. Suvel jätsin Mii kah mõned korrad üks koju ilma puurita, aga siis ta ükskord otsustas natuke raamatuid sirvida, mispeale ta jälle puurielule suunasin. Lihtsalt selleks, et selline halb harjumus ei süveneks. Eks vaatame, kuidas seekord läheb. Kahjuks pole mul ikka veel raamaturiiulit ja raamatud on põrandal kenas hunnikus, aga see on Miile ilmselt kergeks ahvatluseks. Samas, siis kui ma kodus olen, tal mingit keelatud asjade närimise kommet ei ole.

Mii on lihtsalt tore.

Pilt tehtud 6. oktoobril kodumetsas.

hommikvõimlemist alga

Mii vaatab läbi ukse välja ja venitab samal ajal tagakäppasid... käpad on pikalt sirgelt taga. Siis läheb hüppega venitusest istuvasse asendisse, esikäpad on samal ajal kindlalt ühe koha peal maas. Täiesti segane kirjeldus, aga naljakas oli :)

Mul on nüüd veidrad punased kingad. Et kuidas see mu lemmikloomade teemaga kokku läheb? Et mida nad arvavad? Noh... Miil on suva, Juhanil kah.


Pilt eelmise aasta märtsi lõpust.

koerad ja inimesed

Turovski olla öelnud, et ärge olge oma koertele karja juhid, olge neile inimesed. Mulle tundub see kuidagi eriti hea mõte. Tean, et paljud lapsevanemad, eriti mittekoeraomanikud, tahaksid mu peale karjuda, aga ma siiski arvan, et koerte ja laste kasvatamine on suuresti sarnane. Jah, liigne paralleelide tõmbamine ja samastamine ei ole hea... aga kas me kunagi üritame olla oma laste jaoks karja juhid? Jah, me otsustame, sest me oleme üldiselt ratsionaalsemad, kui meie lapsed ja me ehk suudame paremini argumenteerida. Kuigi kui päris aus olla, siis enamik vanemaid ei selgita ega argumenteeri, nad lihtsalt kehtestavad ennast räigelt. Eksole kummaline mõelda, et ühe tõu kirjelduses on idee, et koer täidab koduse elu reegleid, kui need talle loogilised tunduvad... selles kontekstis on täiesti loogiline, et omanik ja koer elavadki koos, üks koera ja teine inimesena, ühine elu on korraldatud nii, et kõigil - nii koeral, inimesel, kui ka kõigil ülejäänutel, kes kokku puutuvad, on mugav. Ela ise ja lase teistel elada.

Kusjuures nii oligi - nõudmised pidid olema loogilised. Ühes asjas me kokkuleppele ei jõudnudki... nimelt ma mitte ei arva, et teiste koerte üle jäikade jalgadega seismine on kuidagi vahva käitumine ja seda pidi küll iga kord uuesti meelde tuletama.

Seda et... minul lapsi pole ja mingile absoluutsele tõele ma kah ei pretendeeri. Kui nüüd keegi seda viimast usub muidugi, aga tegelt kah... ;)

Tegelikult peab lähenema igale koerale individuaalset, vastavalt koera loomusele ja omadustele ja loomulikult on kogu lähenemine seotud omaniku isiksusega ja tema enda suhtevormide ja suutlikkusega. See nüüd oli ilmselt kogu selle loo kõige arukam mõte.

Ei... tegelikult oli ikka esimeses lauses väljendatud idee kõige arukam.

Et miks ma sellist segast juttu ajan? Õpin parajasti kohvikus 2 tunni pärast algavaks suhtemispsühholoogia eksamiks... teooria keeb üle, tahaks oma luua ;)

Pilt on Kati tehtud, Tabasalus 14. märtsil 2006, väga külmad ja lumised ilmad olid. Palju toredaid koeri :)

P

vaadake Lemmikut, vaadake Lemmikut...

juttu on beauceronidest ja piltidel on Mii ja Rei. Mis muud öelda, kui et Mii on totaka näoga lontu... aga päris minu oma lontu :)

ajakiri Lemmik detsembrikuu numbri sisututvustus

aga kus teie mänguasju hoiate?

Meie hoiame üldiselt korvis, aga täna avatasin ma ühe karvase piiksuva palli ... praeahjust. Muidugimõista avastasin ma selle palli siis, kui ahi oli 200 kraadi juures umbes pool tundi töötanud.
Palju palle selle jutut juurde...

Üks täpsustus eelmise postituse kohta - pildid on tehtud 2006 aasta juulikuus.

Ma ei tohi lugeda Sveta blogi, sest ta kirjutab kogu aeg agility trennidest ja paneb sinna üles erinevaid harjutusi, mida nad sooritanud on... ja see kõik ajab mu kõhu kihevile ja näpud sügelema. Lihtsalt see tunne, mis järgneb heale sooritusele suurepärase tööd nautiva koeraga, ja mida ma veel nii hästi mäletan ...

Oi, ja tänases metsatrennis oli Mii nii innukas. Tegime 2 lõhnaharjutust ja ühe kolliharjutuse. Vaatamata sellele, et Mii ehk inimestega aktiivselt suhtelmisest väga huvitatud pole, on ta ometi väga huvitatud inimestest. Selline väga uudishimulik piiga. Tegelikult on ta kõrvade peal ka metsatrennidest, mis mõnikord on ka koledate hoonete trennid. Mii lihtsalt kiunub ja niutsub puuris - ainult laske mind välja ja ma näitan, mida ma suudan... Hetkel ei suuda ta veel suurt midagi, aga ma loodan, et tulevikus suudab. Kui meil mõlemal ja koos ainult indu jätkub.

Ah jah ... tänasest metsatrennist ... esimene kord võttis Mii juba kaugelt lõhna ja ka mina sain väga selgelt aru, et nüüd on õige aeg koer lahti lasta. Mii jooksis kaugelt ja sirgelt otse f juurde ja jäi sinna innukalt viinereid õgima. Pean ütlema, et juba esimese trenniga sai Mii pihta, et midagi väga lahedat toimub neis trennides. Ja isegi, kui ta ei soovi mõnikord ei mängida ega ka viinerit maitsta, on ta siiski innukas inimesele järgnema - tundub, et uudishimust. Vesti selga tõmbamiseks pean ma Miid pidevalt korrale kutsuma, sest ta ei malda üldse paigal istuda, aina üritab otsima minna. Lisaks tundus mulle, et ma nägin kuidas mu koer kohe, kui olime vesti selga tõmmanud ja liikuma asusime, kasutas nina ... st tegi ninaga tööd, õhus. Ma olen kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et nende koer teebki pidevalt ninaga tööd, isegi jalutuskäigu ajal. See on üldiselt metsatrennide tulemus. Koer on harjunud otsima õhust inimese lõhna. Ja ma nägin täna, kuidas mu koer seda tegi. See oli küll ainult korraks, selline teadlik selge ninatöö ...

Teise lõhnaharjutuse puhul käitus Mii väga naljakalt, kuigi tulemus oli jälle selle harjutuse kohta väga hea - ta liikus selgelt ja kohe f juurde. Ma ei saa öelda, et otse ... kohe seletan miks. F liikus mööda metsavaheteed ja siis pööras vasakule puude vahele. Meie liikusime kõigepealt paremale puude vahele, tegime seal tagasipöörde ja läksime risti üle metsatee vastakule - nö üritasime algeliselt metsa kammida. Teel tõmbas Mii korraks (mitte, et ta kogu aeg ei tiriks metsatrennides, aga on teatud teistmoodi tõmbamine, kui ta lõhna saab), aga see oli nii korraks ning läksime edasi puude vahele. Pisut liikunud, tõmbas Mii ennast (nagu pärast selgus) õiges suunas suisa kahele jalale püsti ja ma lasin ta lahti. Järgnev oli naljakas - nimelt jooksis ta 10kond meetrit selles suunas, kuhu ta tõmmanud oli, tegi siis täispöörde tee suunas ja jooksis teele... tänu tihedale võsale mina tema edasist liikumist ei näinud. Teed mööda jooksis Mii juba otse f juurde. Ma jõudsin juba mõelda, et tore, kuidas ma küll nii mööda panin ... kui märkasin puude vahel liikumist - Mii oli minu rõõmuks f juures.

Ega ei teagi, kas Miile tundus, et mööda teed on mõnusam minna - pole igasuguseid puid-põõsaid ees, või mis. Igatahes pidi ta mäletama seda, et teel oli mingi lõhn, sest f ütles, et Mii tuli mööda jälgi... Tundus, et Mii viis kuidagi loogiliselt kokku 2 lõhna - selle mis tuli õhust ja selle, mida ta oli ilmselt tundnud teel... Kuidagi uskumatu tundub...

Minnes hooga tagasi agility juurde ... Gretsi perenaine kutsus meid eile Tartusse Jõulutunnelile ... ajab näpud sügelema, mu ju ikka nii hästi mäletan... ja tundub, et Miile meeldib.

Et mul Miist ja agilityst pilte pole, veel... siis panen siia mõned pildid Nataljast ja Rejst, sest Rej on Mii tõugu ja Natalja üks Mii lemmikinimestest. Loodetavasti pole neil midagi selle vastu. Pildid tegi vist Kai, kuigi minu fotokaga... aga kuna ma ka ise paljudel pildidel figureerin, ei saanud ma ilmselgelt ise neid teha. Kai on kah agilityinimene, Kai jookseb oma tervu Bronnuga. Ilmad oli tookord väga palavad, 30 soojakraadi ja päike paistis lagipähe ... aga mälestused on head ja pildid vahvad. Pildid on Juha Oreniuse trennidest - minule ja E.-le sobis tema meetod suurepäraselt.

P.

poom

Alates pühapäevast sooritab Mii kõiki agilitytakistusi suure lõbuga - esialgu küll ühekaupa ja mõnda ehk mitte nii täiuslikult, aga kõik on ju harjutamise küsimus. No jah... tegelikult pole slaalomi sooritamises veel mingit märkimisväärset lusti, aga põhimõtteliselt pole tal midagi slaalomi vastu. Ja ma kindlasti pööraks tähelepanu faktile, et eelmises lauses kasutati sõna "veel" ;)

Niisiis, laupäeval saime Natalja abiga selgeks viimase takistuse - poomi. Mitte, et Mii poomi väga kartnud oleks, ta pigem ei saanud aru, miks on vaja seda kõikuvat kitsast asja mööda joosta, kui kõrval on täiesti korralik maapind... A seevastu on palju lahedam, kui täiesti korralik maapind. Tegelikult on Mii korduvalt metsas mööda palki üle oja jalutanud, seega ei tohiks poomis midagi ületamatut olla ja ega ei olnudki. Kui juba mööda kaldpinda üles sai, oli ülejäänud juba käkitegu ja peale teist katsetust kappas koer mööda poomi, nagu ta oleks seda elu aeg teinud. No tegelikult kappas ta juba esimene kord, aga paar korda oli vaja üles minekut harjutada.

Asja juures on mõned pisikesed puudused: 1. Perenaine, kellel hakkab jube, kui Mii "kolinal" mööda poomi kappab; ja 2. fakt, et Mii kipub poolel teel alla maha hüppama.

Alljärgnev on kirjeldus meie tänasest agilitytrennist:

Kõigepealt panin poomi "lõppu" kausi maiusega, nagu Natalja soovitas. Muidugi näitasin Miile kah, et viinerid on kausis ja keelasin tal neid võtta, kui ta seda üritas. Kutsusin Mii endaga kaasa ja läksime poomi "algusesse".

katse 1
Mii jooksis kenasti mööda poomi, poolel teel alla hüppas aga maha pöörates ennast õhus ümber ja jooksis mulle vastu. Ma naiivitar olin arvanud, et ta kappab otse maiusekausi juurde.

katse 2
Siirdusime tagasi poomi algusesse, Mii kappas (ei, ta ei jookse, ta kappab) poomile, mina võtsin kogu oma jõu kokku ja üritasin tal kõrval püsida. Järgmisel hetkel põrkasime kokku, kui Mii langusel maha hüpata otsustas. Pole aega või mis?

katse 3
Näitasin Miile uuesti kaussi poomi lõpus. Läksime poomi algusesse ja saatsin Mii poomile, Mii kappas mööda poomi, läbis peaaegu kogu languse, hüppas vahetult enne kontaktpinda maha, pööras ennast poomiga risti ja jäi maiusekaussi jõllitama. Keegi julgev väita, et Mii pole piisavalt sõnakuulelik? Julgustasin Miid maiust võtma ja tõstsin kausi poomi otsast natuke kaugemale.

katse 4
Tagasi poomi alguses - Mii kappab mööda poomi, vahetult enne kontaktpinda hüppab külg ees maha ja läheb maiusekausi juurde maiuse järele...

mis edasi sai
Otsustasin tunneliga tagantlõikamist harjutada. Loomulikult on see koerale algul nagukene keeruline, sest on ju natuke imelik, kui koerajuht, kes muidu üritab kõrval olla, jääb äkki taha ja seal mingi imeliku manöövri teeb. Nii juhtus ka Miiga, ta sattus natuke segadusse - näiteks pööras tunnelis ringi ja tuli sisenemise otsast jälle välja. Pärast paari katsetus, kui Perenaine saatis koera järjekordselt tunnelisse, vaatas Mii Perenaisele otsa, nagu Perenaine oleks natuke napakas, võttis kena kaare, jooksis poomile, sooritas peaaegu täiuslikult kontaktpinnad, pööras pisikese kaarega üle juhuslikult ees olnud tõkke Perenaise juurde tagasi ja suundus sujuvalt tunnelisse ...

Loo moraal? Kes ikka võistlustel nalja teeb, kui mitte meie :)

koera treenimine on ohtlik teie tervisele...

Agility soojendusharjutused võivad päris kindlasti suuri sinikaid jalgedele tekitada. Ja juurde tulemine, hooga ... mina igatahes tahaks eest hüpata, kui Mii minu suunas jookseb. Õnneks suudab ta praegu juba ennast pisut pidurdada. Tean kohe mitut inimest, kes ennast agility trennis või võistluse nii ära nihestasid, et hiljem nädalaid lonkasid (soojendusharjutused ka koerajuhtidele!!!!! - võin isiklikust kogemusest lähtudes kinnitada, et see on väga hea mõte ka muus ósas, kui vigastuste vältimiseks).

Ah jah... kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsingi - täna oleksin peaaegu võtmekimbuga piki pead saanud. Klikkisime Miiga võtmekimbu maast võtmis, mina istusin põrandal ja Mii visks võtmekimbu õhku - napilt läks mööda.

kõnnime kõrval

Mii oskab imeilusasti kõrval kõndida, vaatab isegi pingsalt otsa, kuigi mina talle seda eraldi õpetanud pole. Ju on siis KK-kombed emapiimaga kaasa saanud :) Kui me koos elama hakkasime, ei osanud ma esimese hooga Miiga midagi peale hakata. No mida teha koeraga, kes midagi ei oska... no ütled koerale "istu", ta paneb tagumiku korraks maha, siis hüppab püsti, vaatab sulle särasilmi otsa ja ongi kogu lugu... ei mingit püsivust ega midagi. Kõrval käimisega oli asi üldse hull. Ma ei suutnud aru saada, kuidas ma üleüldse sellise asja õpetamisega kunagi hakkama sain ja suisa kahe koera puhul. Nüüd läks rihm kogu aeg sassi, ei suutnud ma korralikult maiust anda ega midagi. Hea veel, et kutsikas nii kõrge oli, et käpuli laskuma ei pidanud. Ma ikka alati mõtlen, et kui raske füüsilises mõttes on ühele taksile kõrvalkõndi õpetada - nii võib ju suisa küüru jääda. Otsustasin siis Svetalt abi küsida ja läksin kutsikakoolitundi. Huvitaval kombel ei läinud rihm seal üldse sassi, kuigi ma omast arust tegin kõike täpselt sama moodi nagu kodus.

No igal juhul oleme me nüüd peale täiesti ebakorrapärast ja suvalist kõrvalkõnni õpetamist nii kaugel, et avastasin täitsa kogemata, et Mii oskab täiesti suurepäraselt ilma rihmata kõrval kõndida... seda siis ainult koduõuel. Metsas, rääkimata linnast või muust põnevast kohast, peab talle siiski pidevalt meelde tuletama, mida täpselt me parajasti teeme.

P.

sihuke siis... kikkiskõrvu

kui koer valvab kodu...

Mii on väga agar valvekoer. Eriti õhtuti, kui väljas pime. Nii kui mingi kahtlane, või siis mitte nii kahtlane krõps käib, on Mii kohe jalul ja teeb kurja häält. Ise vahel piilub minu poole. Õnneks öösiti me magame ja ei valva - vähemalt mitte aktiivselt. Kuigi Perenaine on absoluutselt veendunud, et kui tõesti üks tõeline valvesituatsioon tekiks ...

Aga jah, päeval, kui tuli suur traktor paak taga settekaevu tühjendama ja keset õue nii umbestäpselt 7 m kaugusel majast manööverdas ja juht välja ronis ning settekaevu tühjendamiseks vajalikke protseduure teostas, magas väga agar valvekoer toas veranda ukse ees õnnist und :)

Tõdemused ja vahepala

Esimene. Ma olin küll omast arust jube kaval, kui panin agility trennide ajad nii, et ühildada need linna minekuga... ent see ei täida tegelikult oma eesmärki. Ilmekas näide selles on see, et ma käisin jälle trennis seeliku ja kingadega. See pole üldse efektiivne. Ma olin piisavalt naiivne arvamaks, et võtan riided kaasa ja vahetan autos... liiga naiivne, tõesti. Lisaks on käed ligased maiusest ja muud taolised pisiasjad. Edaspidi läheme trenni - päris tõsiselt trenni, spetsiaalselt trenni. Juba homme palume ajad ära muuta :)

Kuidas ma Miile poomi õpetasin. Perenaine seisab poomi kõrval, laob poomile maiuseid ja ütleb Miile: poom. Mii uurib kas saab maiusele muud moodi ligi. Ei saa. Siis seisab Mii poomi ette ja vaatab Perenaist altkulmu. Järgmisel hetkel pöörab Mii ümber ja tuiskab eemal olevasse tunnelisse...

Teine. See läheb nüüd küll kategooriasse 'südamelt ära' aga .... jah, ma tean, et Mii pole just kõige sõnakuulelikum koer. Ma ei kurda selle üle, esiteks seetõttu, et ma pole ka tegutsenud selles suunas, et ta oleks (kõige) sõnakuulelikum. Muidugimõista pole see mittetegutsemine taotluslik vaid pigem tingitud asjaoludest, millest ükski pole tegelikult piisav vabandus. Aga nii on. Ja ma tean ja tunnistan seda.

Teiseks, mulle meeldib kui mul on koer, mitte robot. Koer, kes suudab ka ise analüüsida ja kelle isetegutsemistahe pole surutud käskude laitmatu täitmise kammitsasse. Ehk olen praegu natuke ülekohtune kõigi suurpäraselt koolitatud koerte ja nende juhtide vastu, aga eks igalühel on oma nägemus meeldivast kooselust.

Kolmandaks, mu koer on aastane - ta on tegelikult veel kutsikas ja minu jaoks ei ole probleem see, kui ta ei täida mu käsku sekundi jooksul peale käsu andmist. Minu jaoks on oluline, et ta siiski täidab selle, vaatamata sellele, et see käsklus on tema jaoks natuke ebameeldiv - talle ei meelid autosõit, see on tema jaoks ebamugav, tal on autosõiduga seoses pahad mälestused. Minu jaoks on tähtis see, et pärast seda, kui ta teeb väikese äreva ringi sealsamas... ta siiski läheb autosse.

P.

võti ja muud loomad...

Tänasest alates on Perenaisel agility halli võti ja juba eilsest mõned ajad halli kasutamise graafikus. Esimene aeg oli tegelikult täna hommikul, aga et võtit veel polnud, ei saanud me hommikul minna, seega otsustasin, et kasutan oma aja ära täna õhtu poole, kui võti käes on ja kodu poole suundume - nimelt jääb selleaastane agility hall poolele teele kodu suunal. Trennipõnevus oli piisavalt suur ignoreerimaks tõsiasja, et Perenaisel polnud mitte agilitytrenniks sobilikke riideid seljas või vähemasti kaasas. Noh... mõni võib-olla teeb trenni seeliku ja lakk-kingadega, aga meie igatahes mitte - vähemalt mitte regulaarselt.

Nõnda siis suundusime me linnast välja eesmärgiga möödaminnes ka esimene agilityhalli trenn teha.. ja ootamatult märkasin natuke eespool üht kutsikaohtu koera üle tee minemas... kui lähemale jõudsin puges kuts juba ühele nähtavalt suvalisele tädile korraks külje alla... ja möödas ma olingi...

Koer jäi mulle kuidagi hingele ja helistasin varjukasse ... seal võeti asi põhimõtteliselt teatavaks ja lubati teade edasi anda. Miskipärast tundsin tungivat vajadust tagasi pöörata, muidugi oli kuts selle ajaga juba mööda Hiiu tänavat edasi liikunud. Kui teda nägin, jätsin auto pargi äärde, võtsin Mii rihma ja peotäie krõbinaid ning ruttasin kutsile, kes parajasti kõige sõbralikumal moel üht last ahistas, järele. Üks tädi teiselt poolt teed teadis rääkida, et kuts on neile juba päris pikalt mööda Hiiu tänavat järgenud. Tegemist oli imekena mõistlikult sõbraliku kutsikalikult ümara piigaga... kergelt porine küll, aga muidu igati ontlik. Oskas rihmas kõndida ja no minu "kogenud" pilk ütleb, et temast saaks imesobiva kohvikukoera, meie 40 minutilise tutvuse jooksul hakkas ta juba kergelt tirimagi ning tõmbas varem longus saba kenasti seljale looka :) Arvestades tema "kadunud"olekut ja noort iga ju igati korralik käitumine.

Muidugi helistasin uuesti varjukasse, et no nii... see kuts on mul nüüd käes... mispeale lubati, et nii tunni-pooleteise pärast jõuab auto talle järele... Mis mõttes tunni-poolteise?????? No tegelikult tõele au andes igati mõistlik aeg Tallinna linna ja seda, et ilmselt pole see punane piiga ainuke, kes täna varjupaiga autot transpordina kasutas, arvestades. Aga minule oli see aeg paras katastroof: 1. väljas sadas vihma; 2. ma olin kingades-seelikus õhukese villasest riidest jakiga; 3. mu oma lemmikloom oli päev otsa autos istunud ja 4. meil oli vähe kiire trenni minemisega - hallil on ju ka teisi kasutajaid.

Igatahes sain ma teada, et ise ma teda kohale viia ei või - tegelikult polnud see mulle uus teadmine, aga antud olukorras oli see häiriv teadmine. Ja muidugimõista seda, et see on minu isiklik probleem (just täpselt nii väljendutigi), et ma ta üleüldse kinni võtsin. No muidugi on. Aga ma ei saanud teda ju niisama jätta ega enam lahti lasta. Esimese hooga, tige hoiupaiga peale ja märgade jalgadega mööda parki jalutades, mõtlesin, et never ever ei püüa ma ühtki looma kinni enam ... Esimene hoog läks mööda.

Lõpuks käisime me tegelikult ka agilityhallis ära ja tegime kõva 10 minutit trenni - seelikus ja lakk-kingades...

Aga see on meie tänane leid-piiga

(pilt pärit Tallinna Loomade Hoiupaiga kodulehelt)

p.

Kuidas me voodit teeme...

Jah, justnimelt "meie", sest Mii ilmselgelt arvab, et tema osaks on koonu voodile toetamine ja Perenaise piidlemine. Kui Perenaine arvab, et Mii võiks lahkuda, jalutab Mii teisele poole voodit (Perenaise voodi paikneb toas nii, et lähenda on võimalik mõlemalt poolt) ja toetab oma koonu jälle voodile. Mii koon jääb alailma millegi alla või peale - olgu see siis lina või tekk või padi. Siis Mii ohkab ja vaatab Perenaisele altkulmu kergelt etteheitva pilguga otsa. Võib-olla see ongi see pilk, mille kohta üks sõber-labraomanik ütles, et Mii pilk on hullem kui labradoril. Ilmselt on labrador etteheitva-haleda pilgu võrdkuju. No jah, tõele au andes on Mii altkulmu hale pilk tõesti mõjus... Perenaisele mõjub see igatahes naerma ajavalt.

P.

Nimi

Mii. Huvitav, et see nimi tekitab inimestes hetkeks nõutust. Täiesti tüüpiline on, et mult küsitakse koera nime ja siis, kuuldes nime, jäädakse hetkes täiesti arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. Mõni küsib veel üle, et kas nii lihtne ongi... ja siis järgneb naeratus :) ja mõnikord lisaks kommentaar selle kohta, et ilus nimi on. Vot selline tore inimesi naeratama panev nimi on Miil.

Lisaks on Miil muidugi hunnik hüüdnimesid, nagu näiteks Tibi, Tips, Tibin, Mimm, Mimii, Loom, Lemmikloom ... Kui hiljuti Väike-Maarjas käisime, kutsus üks tuttav teda Mimmuks.

Heal lapsel mitu nime. Paraku on Mii natuke segane kah, aga see see teeb teda minu arvates lihtsalt veel võluvamaks ;)

Tips on tõbine...

... ja Perenaine istub koeraga kodus ... Tegelikult on küll nii, et Mii ei saa eriti õue, va mõned vajalikud toimingud, aga Perenaine muidugimõista käib ikka kodunt ära - ilma koerata. Ja Tubli suur jalutuskäik jäi kah ära. Viimasest on muidugi kole kahju, sest Miile oleks kindlasti meeldinud Gretsi ja teiste koertega (muidugi lootuses, et nad mingid hellakesed pole) mängida ja poris ja jões supelda. Kahju, kahju... plaanis see jalutuskäik meil oli.

Koer kipub aevastama ja hingab öösel lurinal, arst arvas, et võiks võimalikult vähe välja minna. Rohtu sööme kah. Muidu on Mii igati rõõmsameelne ja viks, nagu alati. Vast ehk selle vahega, et tavaliselt Mii ei näksi Perenaise kandasid ja ei ürita toas Perenaist iga hinna eest mängima saada ... hammastega muidugi. Sülle ronib kah natukene rohkem kui tavaliselt. Noh aga mis siis sellest ... selline pisema poni mõõtu koer mahub ju kenasti sülle ära. Ja kui tavaliselt Mii ikka magab nii kaua, kui Perenainegi, no vähemalt ei näita mingeid erilisi aktiivsusemärke hommikuti enne kui Perenaine ärkab, siis täna hommikul käis Mii ümber voodi, nagu midagi jube tähtsat oleks lahti. Üritas küll ühelt, küll teiselt poolt Perenaise tähelepanu saada. Perenaine magas küll vähe kauem, kui tavaliselt, aga kaldub siiski arvama, et kogu see jube aktiivsus toas on tingitud sellest, et Mii pole päris mitu päeva väljas korralikult joosta saanud.

Näitusel...

... käisime. Mina kukkusin täiesti läbi, Miil läks vähe paremini.

Diivanivajadus

No ei mahu koer mugavalt tugitooli ära (mitte et minul sellest just kahju oleks :)). Ja kui koer ei mahu tugitooli üleni ära, siis pool keha ikka mahub. Ja kui koer on liiga kõrge, siis tuleb poolkükkis olla ning seejuures on väga mugav tagumik teisele tugitoolile toetada... sest tugitoolis on ju palju mõnusam mänguasja närida.

julge kuts

Sellele pole Mii veel pihta saanud, et inimeste saabumisest oma koduõuele annab üks vapper valvekoer haukumisega märku. Einoh, Mii haugub küll, aga pigem siis, kui mõni kahtlane hääl kostub, samas kui keegi õuele kõnnib, vaatab Mii teda vaikides ohutust kaugusest. Seevastu metsloomade osas on Mii kangust täis. Näiteks eile hilisõhtul, kui karjamaaringi tegime ja hakkasime nö aia territooriumile tagasi jõudma, hakkas Mii, kes oli must pistu eespool äkki kurjalt haukuma, ja üldse mitte niimoodi aralt, ise võimalusel minu poole tagasi joostes, nagu ta 4 kuu eest tegi, kui mingi kahtlane ragin metsast kostis, vaid täitsa kohe julgelt ja kurjalt.

Kuna mina olin veel nö metsasalgu nurga taga, jäi mul nägemata, kes täpselt mu aias oli, küll aga kuulsin hetke pärast kõva raginat ja puhkimist ja ähkimist ja tont teab mis veidraid hääli veel. Tõelise hooliva perenaisena kobisin ma kiirelt ühe vana õunapuu taha, jättes oma nunnu kutsika asjaga tegelema. Igatahes ei suutnud see loom, kes minu arvestuse kohaselt hääle järgi võis olla metssiga (metssead) või põder, ilmselt otsustada, kuhu täpselt suunduda ja puhkis vee tükk aega. Mina muidugi ronisin juba otsapidi puu otsa, ise põnevil oodates, et äkki tulebki kohe minu juurest sealt võsast välja ja no maapinnal ma küll metssigadega kohtuda ei tahaks. Paraku ei tulnud mulle hooga meelde, et täpselt minu ees võsas on küllalt korralik kiviaed, mis takistas sealt välja tulekut. No ja minu suureks pettumuseks liikus loom või loomad piki seda aeda edasi.

Aga Mii oli igavesti tubli - kui loom(ad) puude vahele peletatud, tuli ta korraks sinnapoole, kuhu mina jäin, aga kui mind ei näinud - väljas oli juba küllalt pime, pealegi olin ma tema pilgu eest varjatud kohas, kappas kenast maja suunas. Ei läinud looma jälitama :) Eks näis mis tulevik ses osas toob - ehk tõuomase omadusena karja valvav koer ei tohikski sellist asja niisama teha - kari vajab ju edasi valvamist, kui "vaenlane" ära peletatud? Või on see teooria lihtsalt minu ebaloogiline fantaasia?

Egas Mii eriti muud ei karda, kui vaid võõraid inimesi ja neid kah pigem siis, kui nad "kahtlaselt" temaga suhelda tahavad. No peab ju mingi jama olema, kui keegi sulle tähelepanu pöörab, eksole ...

Loom sai asja.

Mänguasja. Riiast. Mis sest, et meil on neid terve korvitäis ja veel kastitäis pööningul. Tegelikult on Mii saanud varem vaid ühe mänguasja, madalal häälel röhitseva põrssa. Põrssa nina sai ära näritud ja peale seda ta enam ei röhitse, peale seda pole põrsas enam huvitav kah. Tegelikult sai Mii veel ühe mänguasja - saabumiskingitusena sõbralt, minu sõbralt - jubina millega saan Miile palle heita. Tegelikult sain selle hoopis mina, et Miile palle loopida.

Aga Miile meeldis mänguasi. Äkki meeldib homme kah.

Mimii

õpimeetodid

Vana hea raamat-padja-all meetod. Vahetuma mõju kogemiseks on padi seekord ära jäetud.

Magamisakrobaatika

Tugitool

Need on nö ajalooga tugitoolid, nad olid kunagi osa minu vanaema elutoast. Nad seisid pikka aega lahtivõetult - ootamas, kuna ma oma kavatsuse teoks teen. Lõpuks lasin nad uuesti köita ja kui ma neid nägin, oli täiesti hämmastunud sellest, kui pisikesed nad tegelikult on. Minu mäletamist mööda mahtusime neisse kohe mitmekesi ära.

Diivanit mul pole, see lihtsalt ei mahu mu pisikesse majja ära ... seega jagame me tugitoole. Mii oli täna esimest korda tugitoolis. Miks ma ta sinna üldse lasin? Sest mul jalad külmetasid ja tema kõhu alla oli nii hea jalgu toppida, ise vastastugitoolis istudes. Aga noh... kui preili kuuevarbaline kasvamist samas vaimus jätkab, siis ta varsti enam ei mahu tugitooli (siia taha peaks nüüd üks pikk õel naer käima ;)

Kui koer on totakas

... ja sõnad on liigsed ;)

SALONG

Koerad käivad koerte salongides - teada-tuntud lugu ju. Aga ilusad koerad käivad ilusalongis. Ilusad nagu Mii. Kuna Gerly kunagi nii pooleldi mainis, et tema juurde võib isegi laste ja koertega tulla, võtsin ma kenasti ideest kinni ja ilmusin lihtsalt kohale, koer kaasas. Imekena.

... ja tikripõõsastel on okkad, väga teravad kusjuures....

See piiga...

hingab lisaks õhule ka toitu sisse;
on täiesti kindel, et pääseb Juhani tüütamisest karistuseta;
usub naiivselt, et ükskord koidab päev, mil ta siiski võib voodisse ronida;
arvab, et joomise juurde käib kohustus põrandat kasta;
närib täiesti ennastunustavalt tikripõõsa oksi;
on vaatamata näilisele jalgade liikumise ja keha asendi täielikule kooskõlastamatusele, üllatavalt hea koordinatsiooniga...

ja on muidu igavesti vahva koeralaps.

Mida teha, kui igatsus muutub liiga suureks?

Mina tõesti ei tea. Kui teaks, oleks nii imelihne olla.

Pean ühte oma varasematest positustest parandama - pildid loevad. Ma ei suuda neid vaadata, ma eitan kataloogi, kus on Evita pildid. Ma vaatan sellest üle. Nüüd loeb kõik, absoluutselt kõik. Ka see, kui keegi räägib kui vahva on see, et inimesed, keda ta ei tunne, tunnevad tema koera. Ja ongi vahva - ja see koer on vahva. Aga minu jaoks jookseb kohe paralleel Evitaga ... näiteks see koera-aasta paraad, kus inimesed, kes ilmselgelt mind ei tundud, läksid Evita noorema venna ja tema omaniku juurde ja uurisid, et kas see ongi Evita. Ja ma tunnen, kuidas kõik mus kokku tõmbub. See oli vaid üks loogilisemat laadi näide.

Mäletan, kuidas Ally surm mu meeled täiesti segi lõi - ta oli minu jaoks lihtsalt nii seotud E-ga. Tookord, kui Allyga õnnetus juhtus - ja vaid loetud päeva pärast E kadumist, oli mul Lootus, aga Tiial ei olnud... Veel kuid hiljemgi. Kõik tundus nagu halb unenägu, mis kohe-kohe läbi saab - iga uus sündmus oli järgmine tähtaeg E koju jõudmiseks. Näiteks õhtusöök Tabasalus - mitu head nädalat enne teadsin täiesti kindlalt, et võtan E kaasa. See oli lihtsalt nii loomulik. Teisiti ei olnud võimalik.

Praeguseks on kõik muutunud. Minu eelisseisust on saanud puudus. Surm on nii lõplik, isegi kui see tuleb liiga vara, liiga järsku, liiga ebaõiglaselt, liiga valusalt. Ja kõik on teada. Aga mina ei tea, mitte midagi ei tea. Ja minu hinges on kahtlus ja ikkagi lootus ja suur-suur-suur soov, äng... See kõlab kummaliselt, aga ma tahaks teada, et teda ei ole enam. See oleks nii imelihtne ... ja lõplik...

mälestades Allyt...

Selle blogi nimi on juba ammu eksitav, aga las ta olla. Ma ei suuda sellest loobuda. Kusagil minus, ja üldse mitte sügaval, istub suur-suur lootus - ehk siiski... ma ju niiväga ootan.

Kunagi ammu ammu jäi mulle kusagilt meelde, et kui kellelegi mõtled ja tema pärast muretsed, on see nagu kaitseingel, mis hoiab halva eest. Ehk siis minu pidev suur mure kaitseb teda... kui enam on keda kaitsta.

Mulle ei meeldi kui mul palutakse neid kahte võrrelda. Esiteks pole see aus ega võimalik - väga erinevad tõud, lisaks on Mii alles 5 kuune. Teiseks on see mulle kole valus. Võib-olla ehk tulevikus, kui Mii on täiskasvanu ja mina paranenud... või kui ehk E...

Mii

Mii on üks ilmelik loom. Esiteks on tal oi kui palju varbaid. Teiseks on ta laiguline - millegi pärast olen alati arvanud, et minu koerad on ühevärvilised. Kolmandaks on ta väga pikad ja täiesti kontrollimatud jalad. Lisaks on tal pilla-pallakõrvad, mis annavad talle väga omamoodi ilme. Sihuke veider omamoodi kutsikas pärisnimega Momento Dolce.

Miks Mii, aga mitte näiteks Gabbana? Sest mulle meeldivad lühikesed kontkreetsed lihtsad nimed ja Mii tundus kuidagi väga sobilik. Esimesed poolteist nädalat oli tibin täitsa ilma nimeta, sest nimi, millele olin valmis mõelnud enne koera koju jõudmist, tundus täiesti ebasobiv konkreetsele kutsikale. Kui nüüd rääkida väitest, et kutsikale otsa vaadatates tead kohe mis ta nimi on, siis seda õnne mul polnud. Küll aga teatas kutsika nägu mulle pidevalt, et vot see sulle pähe tulnud nimi see küll pole.