Turovski olla öelnud, et ärge olge oma koertele karja juhid, olge neile inimesed. Mulle tundub see kuidagi eriti hea mõte. Tean, et paljud lapsevanemad, eriti mittekoeraomanikud, tahaksid mu peale karjuda, aga ma siiski arvan, et koerte ja laste kasvatamine on suuresti sarnane. Jah, liigne paralleelide tõmbamine ja samastamine ei ole hea... aga kas me kunagi üritame olla oma laste jaoks karja juhid? Jah, me otsustame, sest me oleme üldiselt ratsionaalsemad, kui meie lapsed ja me ehk suudame paremini argumenteerida. Kuigi kui päris aus olla, siis enamik vanemaid ei selgita ega argumenteeri, nad lihtsalt kehtestavad ennast räigelt. Eksole kummaline mõelda, et ühe tõu kirjelduses on idee, et koer täidab koduse elu reegleid, kui need talle loogilised tunduvad... selles kontekstis on täiesti loogiline, et omanik ja koer elavadki koos, üks koera ja teine inimesena, ühine elu on korraldatud nii, et kõigil - nii koeral, inimesel, kui ka kõigil ülejäänutel, kes kokku puutuvad, on mugav. Ela ise ja lase teistel elada.Kusjuures nii oligi - nõudmised pidid olema loogilised. Ühes asjas me kokkuleppele ei jõudnudki... nimelt ma mitte ei arva, et teiste koerte üle jäikade jalgadega seismine on kuidagi vahva käitumine ja seda pidi küll iga kord uuesti meelde tuletama.
Seda et... minul lapsi pole ja mingile absoluutsele tõele ma kah ei pretendeeri. Kui nüüd keegi seda viimast usub muidugi, aga tegelt kah... ;)
Tegelikult peab lähenema igale koerale individuaalset, vastavalt koera loomusele ja omadustele ja loomulikult on kogu lähenemine seotud omaniku isiksusega ja tema enda suhtevormide ja suutlikkusega. See nüüd oli ilmselt kogu selle loo kõige arukam mõte.
Ei... tegelikult oli ikka esimeses lauses väljendatud idee kõige arukam.
Et miks ma sellist segast juttu ajan? Õpin parajasti kohvikus 2 tunni pärast algavaks suhtemispsühholoogia eksamiks... teooria keeb üle, tahaks oma luua ;)
Pilt on Kati tehtud, Tabasalus 14. märtsil 2006, väga külmad ja lumised ilmad olid. Palju toredaid koeri :)
P
No comments:
Post a Comment