Ole ikka virk ja kraps...

lemmikloom Evita sai täna aasta võrra vanemaks - koer oma parimas eas ;)

Põhjustest, miks koer ei või olla lahti....

• seadus - kõikse olulisem, seaduse järgi peab koer olema avalikes kohtades rihmastatult, nõus ja kahe käega poolt, kuna seadus on seadus, aga ... me kõik rikume seadusi, ühtlasi pole olemas seadusi mille rikkumine on lubatum, kui teiste oma. Võimalik sanktsioon - tuleb üks relvaloa omanik, leiab, et see lahtine koer ohustab teda ja laseb koera maha - kuid omakohus ei ole ju lubatud...
• mis saab siis kui see relvaloa omanik lööb jalaga vastu maad? Tahtisme kah teada, aga ta keeldus...
• koer võib muutuda lihtsalt niisama mingil hetkel agressiivseks kõige elava ja mitteelava vastu... võimalik, aga kas lihtsalt niisama??
• ega see relvaloa omanik ju ei tea, mis tujus on antud koer täna, äkki tal on kõht tühi ja tuleb ja hammustab... ehk inimene kui lihaloom, kellest nälja korral tubli tükk haugata...
• kõnnib laps jäätis käes ja üks tubli või mitte nii tubli kutsa läheb ja hammusta lapsel näpu otsast... kaldun arvama, et pigem haukab tubli kutsa jäätisest suurema või väiksema tüki, mis pole küll teab mis kena tegu, aga vähemalt jääb sõrm alles ;)

Adalbert ja Aadu

Adalberti nägin varakevadel, kui õuelt kulu koristasin. Ma pole kindel, kui suur ta tegelikult on, kuna nägin ainult saba. Adalbert pages heinahunniku alt, mille olin just kokku riibunud ja minema toimetamiseks üles tõstsin. Teine küsimus on muidugi see, et kust algab rästiku saba? Kas kohe peale pead? Või on pea ja saba vahel ka keha? Ühesõnaga, keeruline lugu, aga ma arvestan, et tegu oli siiski sabaga. Üks on selge - Adalbert on täiskasvanud rästik...

Mõne päeva eest märkasin Aadut. Peesitas teine maja vundamendil ja mind nähes hakkas kohe sisisema ja ära vingerdama. Kui täiskasvanud rästikud pagevad inimese eest ilma igasuguse tseremooniata, siis noored on nagu noored ikka - täis võimu, tundes ennast maailma kuningatena - demonstreerivad oma jõudu pelgalt seetõttu, et see neil olemas on. Nii ka Aadu. Vana rästik oleks minema roomanud vaikselt ja kiirelt, aga mitte Aadu. Aadu pööras vahepeal ringi ja sisises, siis liikus edasi ja pööras hetkeks taas ringi...kuni pages kiviprakku.

Võimas, mul on rästikud :) Ma ise olen kohutavalt rahul, aga inimesed kipuvad rästikuid kartma. Tegelikult tahab rästik ennast vaid kaitsta ja ei ole õel per se, ta ei ründa kunagi niisama - ärge lihtsalt teda näppige. Aadu on ilmselt möödunud sügisene poeg, selleaastased sünnivad alles augustis-septembris aga aastase mao kohta on Aadu veel liiga pisike ja rumal. No jah, ega ma ei tea, kas tegu oli tegelikult Aadu või Aadaga, ega ka seda, kas järgmine täiskasvanud rästik, keda näen on Adalbert või mõni muu kohalik elanik. Niisiis, kokkuleppeliselt on nüüdsest kõik täiskasvanud rästikud minu õuel ja õue lähiümbruses Adalbertid ning noored Aadud.

Aga üks on kindel - igast Aadust saab ükskord Adalbert.

Perenaine

Mis siin rääkida

käisime vahepeal Soomes võistlemas - ei midagi erilist - üks teine koht hüpperajal, aga kahjuks ühe veaga, üks suurepäraselt alanud ja lõppenud jooks, isegi kontaktpinnad said kõik võetud, kiirus oli meeletu .... ja siis.... tunneli valesse auku. Ühesõnaga keskpaik läks nässu. No jah, juhtub ka kõige paremates peredes. Aga kontaktpinnad said täiuslikult sooritatud...

lendava kuratkoera Perenaine ;)

Kus käiakse öösel?

Mõtlen, et kuidas seda nüüd nimetada - kohvikus käiakse päeval, vähemalt tundub nii. Seega vist ei saa eileõhtust/öist käiku "koertega kohvikus" ürituseks nimetada. Kõrtsus? Pubis? Noh misiganes. Algas asi igatahes kohvikuga, sest kellaaeg oli veel sobilik kohvikuks - näiteks 19.00. - aga venis mingiks muuks ürituseks, sest välja tulime me sealt kell 2 öösel. Nimepoolest oli kah nagu kohvik - Café Angel nimelt. Mulle kohe meeldib see koht. Esiteks, alati hästi meeldiv teenindus, teiseks, maitsev toit, ja kolmandaks - so veel kõikse olulisem asi - koerad on lubatud. Ma ei usu, et ükski koht kaotab kliente sellega, et lubab koeri sisse. Võib öelda, et praeguseks oleme juba päris kogenud koertega kohvikus käijad aga pole kunagi näinud, et keegi ukselt tagasi pööraks või avalikult oma vastumeelsust kuulutaks, kui meid näeb. Õigemini - enamik ei pane koeri isegi tähele ja need, kes panevad tähele, jagunevad laias laastus kolmeks: 1) külmalt möödujad; 2) soojalt naeratajad; 3) pai teha soovijad. Samas kohad, mis ei luba koeri sisse kaotavad igal juhul koeraomanikud, sest vähemalt mina ei käi enamasti kohtades, kuhu mind lubatud ei ole. Üldse mitte paha pärast, ma ei teagi miks. Nii mõnigi päris meeldiv koht on nende hulgas. No ja tegelikult pean tunnistama, et olen käinud kohas, kuhu mind koeraga ei lastud, kuna kõik muud kohad olid kinni või pungil rahvast täis.

Mingil hetkel tüdinesid koerad põrandal pikutamisest ära ja hakkasid nihelema, kuni Nike otsustas aknalauale patjade vahele imbuda ja sinna ülirahulikult magama jäi, üsna varsti järgnes talle ka Evita ning meie võisime rahumeeli edasi istuda.

Mis siis edasi? ... ööklubid, siit me tuleme!!! ;)

Lauldes vihmas...

Kui nüüd päris aus olla, siis ei laulnud, aga vihm oli. Ja veel milline. Kui Tabasalu suunas sõitsime, paistis ees tumesinine taevas, ja mõtlesime, et ju siis sadama hakkab. Tagasiminekumõtted matsime kiirelt maha, sest ega siis õige koeraomanik vihma ei karda ja oleks meil siis mingid ninnunännu diivanikoerad, meil ikka tõsised jahikoerad. Kui nüüd jälle päris aus olla, siis elavad need tõsised ja karmid (ninnunännu) jahikoerad siiski diivanil.

Kui olime autost mõnesaja meetri kaugusel, hakkas tibutama. Seejärel lõi välku ja müristas ja mitte vähe. Aga see jäi ka ainukeseks korraks. Kui meil ka tekkis hetkeks mõte tagasi minna, siis ei teostanud me seda ja marssisime entusiastlikult edasi. Ega me nüüd just väga kaugele ei jõudnud, läbimärjad püksid ja lirtsuvad jalad andsid mingi hetk endast juba tüütult märku ja asusime tagasiteele. Muuseas, raheterad võivad mõnikord hirmus valusad olla, ma ei mäletanudki enam seda.

Aga huvitaval kombel tundusid Evita ja Nike kogu seda situatsiooni isegi nautivat. Evita on tavaliselt vihma osas mitte just positiivselt meelestatud. Olen küll viimasel ajal pannud tähele, et ta ei ürita enam nii meeleheitlikult varju saada, nagu varem aga nii mõnusalt pole ta ennast vihmas enne tundnud.

Ah jaa, linnas polnud tilkagi sadanud. Ma mõtlen, et sellel noormehel, kes mu maja ees seisis, võis üsna naljakas olla, kui paljajalu läbimärjana autost välja astusin ja oma läbimärja koera võtsin ning trepikoja uksest sisse marssisin, nagu kuiva ilmaga tilkuvate juustega autost tulemine oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja veel paljajalu.

Kui keegi oleks meist seal vihmas pilti teinud... Äkki tegigi ;)

Kolemust

Musta värvi koerad on teadupärast hirmsad ja kohutavalt kurjad. Palju kurjemad, kui valged koerad. See on ju teada värk. Täpselt sama moodi, nagu mustad koerad on isased ja valged emased, kusjuures puudlid on alati emased, isegi kui nad on mustad ja saksa lambakoerad on alati isased. Ükskord, kui käisme mingil laadal raekoja platsil, imestas üks müüja, et Evital on sihuke naiselik nimi, et polegi isane???? - ta on ju must!!!! ;)

Jah, mina olengi see vastutustundetu perenaine, kes jätab oma koera toidupoe ukse taha ootama. Pidevalt. Nii mõnus on ühendada jalutuskäik ja kiire toidupoe külastus. Igatahes tegin seda ka täna hommikul. Poes sain ühe sõbraga kokku ja mainisin talle, et olen koeraga hommikusel jalutuskäigul. Mispeale ta küsis, et kas see hirmuäratav must koer, kes seal väljas seisab ongi minu oma, tema olla just mõelnud, et kes on need kohutavad omanikud, kes jätavad oma koera nii välja. Mina, mina....

Ärge nüüd väga tõsiselt võtke, see ütleja on lõbus inimene ;)

Päikest järgnevatesse päevadesse,
Perenaine

Kurjuse Kehastus & Kolemust

Kes kuidas

Päris huvitav on vaadata, kuidas erinevad koerad sooritavad ühtesid ja samu tegevusi. Näiteks raputamine. Kui Evita ennast raputab kerkib ta kikivarvule ja ajab selja küüru, seevastu nt Triksyl vajuvad raputamise käigus jalad laiali ja kõht peaaegu vastu maad. Mõni koer jällegi toetab jalad kõvasti vastu maad ja siis raputab ennast ning ei liigu seejuures millimeetritki paigast.

Kasvatusmeetod

Milline on koeraomaniku õudusunenägu? Lähed koeraga välja ja kilekotti pole kaasas. Tõesiselt. Ma olen viimasel ajal mitu korda sellist unenägu näinud, kohutavalt häiriv oli, kogu aeg mõtlesin "et ta ainult ei..." Ega ma midagi rohkem nendest unenägudest ei mäletagi, kuigi vaevalt, et ainult koeraga jalutamist unes nägin.

Eile maal väsis Evita tõsiselt ära. Ma ei saanudki päris täpselt aru miks, põhjust nagu polnud. Või oli minu silmas pidamine nii raske tegevus? Ta isegi ronis väga lootust täis näoga auto tagaluugist sisse, kui sealt mööda kõndisime, aga selleks ajaks kui ära minema hakkasime, oli ta ennast vist juba välja maganud - ei arvanud mitte enam, et peaks kiirelt autosse kobima. Eks ta üritas põõnata murul minu kõrval aga ma siiberdasin kogu aeg edasi-tagasi ja uni ei saanud olla väga sügav. Ta ju pidi mind kogu aeg valvama, et Peranaine, va sunnik, ilma temata ära ei läheks jälle.

Vaatamata oma põikpäisusele ja mõningasele iseseisvusele, arvab Evita siiski, et olen oluline osa tema karjast ja ma kasutan seda õelalt tema mõjutamiseks ära. Evita kipub tuttavates kohtades väga julgeks muutuma, kui näiteks käime ühes kohas jalutamas mitmeid kordi, hakkab Evita iga korraga järjest suuremaid ringe tegema. Ta küll põhimõtteliselt jälgib mind aga aina kaugemalt. Sama juhtus ka maal käimisega - koht on nii tuttav ja teadmine, et perenaine on enamvähem ühes kohas, päädis sellega, et ühel hetkel polnud Evitat enam õuel ja kutsumise peale ta tagasi ei tulnud. No sellist asja ma küll lubada ei saa. Igatahes istusin mina autosse ja sõitsin selle peale minema - lähedal elavatele tuttavatele külla. Kui tunni pärast tagasi tulin, oli koer tagasi ja rõõmu laialt. Aga pärast seda istub Evita kindlalt õuel ja valvab iga mu sammu.

Neenu

See on Neenu, kes elab mu ema juures. Neenu sai oma nime August Gailiti raamatust "Ekke Moor". Määravaks sai fraas Ekke ema Neenu kohta "... Neenu oli kange mutt...". Alandlikule kutsile oli ju vaja kanget nime.

Neenu ema on laika ja isa tundmatu. Neenu on ainuke koer maailmas, kellega Evita kunagi mänginud on. Praegu nad enam ei mängi aga omavaheline läbisaamine on täitsa korras. Neenu on meeldiv ja rahulik koer ning ainult siis, kui Evital tekib mingi veider mõte Neenut alistada, uratab Neenu korraks, tuletamaks Evitale meelde, et "meil siin on sõbralik kooseksisteerimine, kedagi ei tohi ahistada" ;) Neenule meelidib Gorgoga õrnutseda.
Gorgo on "pärslase-
segane" väga segast värvi kass. Oleks nagu hall ja samas nagu oleks must ja tegelikult jääb tema värv natuke ebamääraseks. Neenu otsib Gorgolt kirpe ning Gorgo lakub meeleheitlikult ja õnnelikult Neenu nägu, sest Neenu on ainuke oled maailmas, kes laseb Gorgol ennast segamatult lakkuda.

Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 2

Niisiis, olles teinud kindlaks metsa vahel seisvate autode ilmse kuulumise koerainimestele, asusime mööda metsavaheteed teele. Üsna varsti kuulsime mitmete koerte haukumist ja siis saime olla täiesti kindlad, et oleme õiges kohas. No tegelikult poleks see haukumine mingi märk olnud, kuna nagu hiljem selgus, kostus ka veel kaugemalt ülejõe mitme koera haukumist - ilmselt mõne lähedalasuva talu koerad. Aga meie olime ikkagi õiges kohas.

Koeri oli igat sorti, igas suuruses ja värvitoonis, nagu ikka koeraüritustel - mõnus peamiselt sõbralik kooseksisteerimine nagu alati. Pisikesed naginad vaibusid juba eos. Mainimist väärib vast asjaolu, et Evita käis sel aastal esimest korda ujumas ja mina esimest korda jalgupidi vees, kuna Evita oma suures oksakättesaamisevajaduses jäi lihtsalt ühte jalga pidi mingisse risusse kinni. Mis mul muud üle jäi, kui mööda palgijuppi koerani kõndida ja kuna mu jalgealune oli liiga kitsas püsima jäämiseks koera kallal askeldamise ajal ning ma ei soovinud mingil juhul üle pea vette kukkuda, otsustasin istuda palgile ja sirutada jalad mõnusalt kevadisse vette. Jalanõud olin juba kaldal ettenägelikult ära võtnud, kuna tundus, et mööda plaki on sokkidega märksa mugavam liikuda, kui kobakate jalanõudega. Paraku lõppes selle sündmusega ka meie seekordne koeraüritus, kuna ma olin peaaegu vööni märg. Palgijupil oli küll võimalik kuivade jalgadega kõndida aga see palk asus siiski vees ja kui sinna peale istusin, olid jalad üleni vees. Evita tundis muidugi meeletut rõõmu vabanemise üle, sest oli ta ju tükk aega kinni olnud. Püherdas ja kepsutas mu ümber nagu noor sälg.

Selline oli siis laupäev. Järgmisena tuli pühapäev ja agility võistlus. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks nii kiire, siis ta oleks üks kiire koer ;) No ei oska midagi muud öelda. Kes ridade vahelt lugeda ei oska, sellele selgituseks, et me ei saanud loomulikult mingit tulemust kirja. Aga osalemise rõõm on ikkagi suur. Igatahes võtsin ma nüüd vastu otsuse - kuna sellisel viisil joostes (pidades silmas fakti, et Evita tormab kohe minema, kui mu käed teda enam kinni ei hoia, küll õiges suunas aga üritage järgi jõuda pikkade koibadega koerale, kes ilmselt arvab, et agility on maailma kõige mõnusam asi), on Evita äärmiselt tormakas ja meil ei ole nagunii mingit lootust saada vajalikke null-tulemusi ning arvestades, et stardis püsimine muudab Evita vähemalt trennis natuke süvenenumaks, viin ta edaspidi tagasi starti, kui ta enne minupoolset käsklust lahkub. See tähendab meile loomulikult automaatset diskvalifitseerimist aga me ei saa nagunii vajalikku tulemust endisel viisil jätkates, seega pole ju erilist vahet. Plaanin sama teha ka kontaktpindadega. Ilmselt tuleb enne muidugi kohtunikku teavitada, raiskame ju natuke aega sel juhul.

Otsustavust Täis Perenaine


... ah jah, Mingi Esmaspäev... Oli üks esmaspäev peale nädalavahetust, nagu seda ikka peale pühapäeva ette tuleb ;) ja tegelikult on selle esmaspäeva tulemused alates eilsest juba kõigile näha. Täitsa tore kukkus välja lõppkokkuvõttes. Vähemalt Evita särab slaalomis ;)

Päikest,
Perenaine

sünnipäevalaps

Minu ilus kiisu Juhan sai täna kahe aastaseks. Palju õnne Juhan :)

väike vahepala

Kolmapäeval käisime Nike ja Triksy trenni ajal trenni tegemas. Tegelikult ma peaksingi teistega kah vahepeal käima, sest Evita muutub viimasel ajal liiga närviliseks, kui näeb teisi jooksmas. Nii ka seekord. Ükskõik kas jooksis Triksy või Nike, Evita aina huilgas mul rihma otsas - ei oska seda häälitsust kuidagi teisiti nimetada. Ja kui Nike vaatas Evitat lähemalt, kui Evita Triksy jooksmise ajal huilgast, heitis Evita Nike poole pisut vihase pilgu, mis ütles väga selgelt "...ja üleüldse, mis sa siin vahid" ja laksatas hammastega Nike nina poole. Tegelikult on see omamoodi naljakas ja ega ta hambaid kellelegi sisse ei löö, lihtsalt väljendab oma seisukohta. Üldiselt teeb ta nii võõrastele koertele, kes talle liiga aktiivselt ligi tikuvad, Nike suhtes ta nii ei käitu enam. Igatahes tõmbas Nike koonu täitsa solvunud ilmega tagasi.

Loodetavasti lubavad Piret ja Veronika meil veel kaasa tulla ja ma luban, et olen täitsa tasa ja ei seleta nii palju ;)

Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 1

Nädalavahetus oli küll aktiivne seekord. Sõitsime juba reedel Tartusse ja kui juba Tartus, siis tuli külastada ka Koertekoja Liivimaa munadepüha üritust. Triksy ja Piret julgustuseks kaasas, asusime Pangodi järve äärest kahe autoga teele. Saime seal kokku, kuna Piret polnud väga kindel kuhu suunduda. Nagu alati, olin visanud kotta üles pandud kaardile lihtsalt pilgu peale - no mis probleem see Vapramäele minek ühele endisele Tartu elanikule ikka on. Tuli välja, et probleem tõesti pole, küll oli väike probleem õige parkal üles leidmine. Aga see oli kah tõesti pisitilluke probleem ja hiljem kojast kaardi üle vaatamisel tundus, et olime ikkagi algselt kaardil näidatud parklas. Aga eks praegused Tartu ja Tartu ümbruse elanikud teavad paremini, kus metsavahel on mõnus parkida.

Igatahes oli too parkla, kuhu algselt suundusime tühi, mis tühi. Nägin eemal tee ääres paari autot seismas ja otsustasin, et need ilmselt ongi need õiged koerainimeste autod ja suundusime sinnapoole, kuna Piret just vastu vaidlema ei hakanud. Ent siis selgus tõsiasi, et need autod olid siiski mingi maja juures parkinud ja kui need ka olid koerainimeste autod, siis mitte nende koerainimeste, keda mina silmas pidasin.

Selle peale üritasime teha kiired kõned kõigepealt Veronikale, kes ei võtnud vastu, ja siis Triinule, kes samuti ei võtnud vastu, et saada teada, kuhu täpselt minema peaks (eeldusel, et nad on interneti läheduses) ja võib-olla ka mõne kasuliku telefoninumbri. Aga paraku tuli meil oma jõududega hakkama saada.

Piretile nagu meenus, et kaardil oli kirjas mingi Peedu mnt või midagi sellist, seega suundusime Peedu poole tagasi. Pidasi silmas iga metsa vahele pööravat teed, kuni ühel hetkel märkasin puude vahel autosid. Neid oli 3-4. Piilusime autodesse, et teha kindlaks nende võimalik kuuluvus koeraomanikele. Olemas - ühes autos oli koerakarvane tekk ja mänguasi ning teises koeratoidu kott.

Siinkohal jätan jutu pooleli, et asuda mõne olulisema tegevuse kallale....aga homme jälle ;)

Perenaine

jäljekoer

Evita hoiab mind enamasti kenasti silma all, õigmini kindlustab endale teadmise, kus parajasti asun, kuigi liigub ise ringi. Eile maal vedasin oksi hunnikusse. Evita ajas omi asju, väsis lõpuks ja lamas oksahunniku kõrvale, ilmselt teades, et tulen sinna tagasi. Mina aga siirdusin uue laari järele. Vaatasin siis, et üks põõsas ja puu varjavad minu Evita silma eest ja minus tõstis pead õelus - jooksen metsa. Olgu, olgu, ma päris ei jooksnud aga hiilisin küll, ise heameelest käsi hõõrudes. Läksin siis vaiksel ja ise mõtlesin, et kuna ta küll avastab, et ma tagasi ei tule. Tegelikult ei läinudki palju aega mööda, kui nägin Evitat tulemas, nina maas, täpselt mööda minu trajektoori. Nina võtab ja mõistus kah ;)

Hommikul kohtusin maal kaevutegijatega. Üks neist vaatas Evitat ja küsis, et kas ta ära ei jookse või. Ma ei saanud probleemist hästi aru, kuid ütlesin, et ma panen ju aia ümber. Ei, ei, ütles mees, kas ta praegu ei jookse ära. Nüüd olin küll hämmeldunud ja polnudki väga kindel mida öelda. Miks ometi peaks mu koer minu juurest ära jooksma? Kobisesin siis midagi sellist, et mina olen karjajuht, nagu üks mu tuttav, kellele kõik probleemid saavad alguse/lahenduse karjasuhetest ;) Aga mees vaatas mind hetkeks mõistmatult ja sinna meie jutt soiguski.

Tants ja tagaajamine

Juhan on tüütu mutukas. Energiapomm. Duracell-kass. Käib ja provotseerib koera. Jalutab Evita juurde ja siis kihutab käppade kraapides minema või jookseb Evita juurde, pidurdab, kuid libiseb põrandal veel edasi, pöörab siis otsa ringi ja paneb ajama. Evita loomulikult kappab järgi. Ennist hüppas Evita jooksu pealt kassile voodi peale järele. Õudne kolakas käis. Läksin vaatama, mis juhtus ja voodil seisi kolmel jalal hädise näoga Evita. Esimene mõte, mis peast läbi käis oli "õnneks on kindlustus", siis mõtlesin kohe agilityle... Õnneks oli Evita jala lihtsalt ära löönud ja minuti pärast tuiskas juba mööda korterit ringi, nagu poleks midagi juhtunud.

Juhan jahib Evita lehvivat saba ja mööduvaid jalgu - rabab neid küüntega. Minu jalgu kah. Lesib maas ja küünitab küüntega järele. Möödume Evitaga mõlemad Juhanist ringiga, no kes tahaks teravaid kassiküüsi jalga kinni. Mina küll mitte, Evita vist kah.

koerainimesed

Mõnikord on tore elada linnas. Astud reipalt kargesse talvisesse kevadhommikusse, kõik on nii kena ja puhas, kuna õhuke lumekiht on igasugu sodi kinni katnud. Päike piilub häbelikult pilve tagant. Eemal tõstab tuttav koeraomanik tervituseks käe. Hommik missugune. Iseküsimus on, kas ma selle koeraomaniku ka ilma koerata ära tundnud oleks. Karta on, et mitte. Või ehk selle siiski? Vähemalt enamikku tuttavates koeraomanikest mitte. Ükskord kui tulime Evitaga linnast, ilmselt kohvikuringilt, tervitas valgusfoori all üks naine Evitat: "Oiiiiiii, Eviiiiita!!!!" Evita oli loomulikult suurt õnne täis, et keegi talle tähelepanu pöörab. Mina aga naeratasin kohmetult ja ütlesin igaks juhuks tere, kuna ma millegi pärast kahtlustan, et olen temaga varem kohtunud. Aga mul polnud halli aimugi, kes ta on. Või milline võiks tema koer olla - kahtlustan ka seda, et ta on koeraomanik.

Ilmselt on sama koertega - ma lihtsalt ei tunne neid ära, kui omanikku kõrval pole. Samas kui mitme ühetõulise tuttava koera vahel ma suudan vahet teha. Näiteks jalutusaias käivatel kollastel labradoridel on igaühel on oma nägu, nagu ka perenaistel/meestel. Ja ma suudan nad kokku viia ja neil vahet teha. Ausõna. Koerainimene ja koer moodustavad lahutamatu koosluse, kahtlemata.

Need olid minu tänahommikused mõtted. Aga kui midagi algab hommikul, puutud sellega kokku ka pärastlõunal. Lihtsalt piinlik lugu. Hakkasin parajast lastepolikliiniku uksest mööduma (ilma koerata), kui äsja autost väljunud naine, väike laps kandetoolis, mulle tere ütles. Vaatasin talle hetkeks otsa suutmata uskuda, et ta mulle tere ütles ja vastasin ebalevalt. Ilmselt mõistis ta mu kimbatust, sest mainis midagi koerte ja omanike kohta, just nagu minu tänahommikusi mõtteid. Muidugi!!!!! See oli Rodeesia ridgebacki omanik, kes meie kodulähedasel jalutusplatsil käib. Kuidas ma küll teda ära ei tundnud. Oma viletsaks vabanduseks võin öelda, et laps tema käes ei olnud mitte harjumuspärane vaatepilt ;) kuna see nõnda värske lugu. Aga loll, kes vabandust ei leia, eksole. Nüüd vajaksin ma hädasti punastavat emotiokoni.

Rõõsa Perenaine

Mul on Evitast mõnikord kohe südamest kahju. Või kujutage ise ette, mis tunne võiks olla kontrollifriigist koer, kes on pandud asemele lamama ja ära minna ei lubata, kuna perenaine mässab korteris mingi müriseva värgenduse ja muude pikkade vartega ringi, aga see väike ülbe siniste silmadega loom võib vabalt ringi liikuda. Käib ja nõmetseb. Ja üleüldse, miks talle on palju rohkem lubatud? Kõnnib saba seljas ringi, jalutab täitsa rahulikult koerast mööda ja siis ootamatult teeb äkksööstu kuhugi kaugusse. No katsu sa paigal püsida. Ja siis saadetakse vaene koer kurja pilguga tagasi asemele.

oksaparadiis

... oleks olnud täna hommikul, kui ei oleks nii neetult porine ja lumelögane ja libe kokku. Evitale oleks see meelidnud. Nii palju niiiiiii suuri oksi, mida ringi vedada ja hekseldada. Nii palju, et ei tea millist võtta, millist jätta. Nimelt lõigati eile pargis, millest läbi jalutasime puid. Just nimelt "oleks", sest pori ja löga tõttu kakerdas Evita puistel jalgadel nii kikivarvul, kui üks koer seda teha saab, sest üks tõeline retriiver ometigi ei kõnni suvaliselt mööda poriloike ja muud sihukest jälkust. Möödaminnes haarati pika hambaga ka mitte just suur oks suhu, aga see oli ka kõik. Preili Igasugujälkusesööjakoer arvab, et pori pole tema jaoks piisavalt peen jalutamiseks.

Umbes poole jalutuskäigu pealt unustas Evita oma peened kombed ja kappas mööda pori, nagu muiste. Pean tunnistama, et kikivarvul kõndiv koer meeldis mulle rohkem - vähemalt kõhualune oleks puhtaks jäänud.

Kaua oodatud

Nüüd on see siis käes - kõik on porine ja must, junnid sulavad välja, linnud laulavad - kevad. Kui linnud ei laulaks, võiks vabalt olla vilets talveilm. Aga nad laulavad :) Täna hommikuks oli ka vesi natuke taandunud ja see kiht lumest mis veel sulamata on, on suhteliselt õhuke, asudes seal, kus talvel oli paks lumi, seega võib loota, et viimaste päevade põlvini lögas sumpamist enam ei tule. Ja vateeritud püksid läksid ametlikult suvepuhkusele. Mmmmm, kevad...

Ja oksad. Oksad on vastikud ja ligased. Loopisin hommikul Evitale oksi, tegime mäest üles-alla jooksmist, talle see meeldib. Pärast olid käed täitsa mustad, kaalusin isegi, et kas ei peaks mingit rätikut käte tarvis kaasas kandma hakkama :D Loodan, et seda spordihalli tagust parki jälle oksavabaks ei muudeta, nad aegajalt koristavad seal - muidu peab jälle oma oksad kaasa vedama. Praegu on õnneks jälle terve posu lume alt välja sulanud - mõnusaid ligaseid.

Vot mina ei usu, et kass, kes pärast seda, kui olen talle kodujuustu ja keefiri ette pannud, vaatab mind, nagu ma oleks talle kive süüa pakkunud, on näljane. Ei usu ja kõik. Isegi kui ta teeb sellist häält, nagu hakkaks kohe näljast surema. Ju ta siis ei vaja pooltki nii palju toitu, kui siiani saanud on. Ja ma ei saa aru, miks ta eelistab kuivtoitu kõigele muule. No jah, konserv meeldib talle veel rohkem. Lõpuks võttis 2 suutäit ja sinna see toit jäigi. Aga õhtul saab ta täpselt sama.

Olen alati mõelnud, et kuidas küll inimesed alluvad loomade "sellisele näljalsele pilgule". Alati tuuakse ülekaaluliste ja/või laua tagant toitu saavate loomade puhul selline vabandus. Ja siis, et vaatab - ega mina nälga ei tunne. Pealegi on suhteliselt kahtlane, kas see loom ikka tunneb nälga või lihtsalt tahab seda head paremat, mida inimene parajasti sööb. Loomad oskavad saavutada, mida nad tahavad, ega nad rumalad pole.

Kust küll tulevad need suured mustad tolmurullid?

Ma mõtlen ja mõtlen, aga aru ei saa. On täitsa võimalik, et põhjustajaks on mu suur must koer. Aga samas - neid väiksemaid heledaid tolmurulle, mille algallikaks mu kass olla võiks, ei ole ju. Või ei moodusta tema karvad lihtsalt rulle - ja tegelikult nii ongi. Juhani karvad on lihtsalt põrandal, moodustamata rulle või diivanil .... vabandust,... "ja diivanil" ja mu linadel ja neil üksikutel tumedatel riietel, mida ma oman ja ... igal pool. Nagu ka Evita karvad. Loomaomaniku väikesed rõõmud ;)

Põhimõtteliselt on võimalik muretseda riided, millelt mu koera (kassi) karvad välja ei paista, aga selle juures on kaks "aga": 1. ma ei kanna musta; ja 2. mul on hele kass (must koer). Seega täitsa surnud ring.

Kui nüüd päris, päris aus olla, olen ma sellega leppinud. Mäletan, kui Evita võtsin, olin üle poole aasta suhteliselt häritud. Ma ei mõista, kas Belle tõesti ei ajanud nii palju karva, või unustasin ma suures leinas koerapidamise mitte nii meeldivad küljed ära. Tegelikult ei ole neil ka mingit tähtsust, sest see emotsionaalne laeng, mille koeraomamine mulle annab, kaalub kõik analoogsed probleemid üles. Mis puutub mustadesse koerakarvadesse, siis ligi aasta peale seda, kui Bellet enam polnud, oli meie Tartu korteri põrandaliistu vahel üks pikk mustjashall koerakarv. Nägin seda iga kord, kui põrandaid koristasin. Ma ei suutnud seda kuidagi sealt ära võtta, see oli nagu mingi viimane ühendus selle koera, ilma kelleta ma oma olemist ei mäletanud, ja minu vahel. Kuidagi hea oli vaadata. Lõpuks võttis Imre selle ära ja ilmselt oli ka aeg. Ning aasta pärast tuli Evita...

Ja kui ma nüüd tõesti hästi järele mõtlen, olid ilmselt ka Belle ajal mu kodus suured mustad tolmurullid.

Huvitav kui määrav on perenaise/mehe olemus koera olemuse kujundamisel või on siiski geneetiline roll suurem? Minu kaks koera on väga sarnased, kuigi nende sünde lahutab 15 aastat, nad ei ole kunagi kohtunud ja minu turuvärava pärituolu krantsi suguvõsas ei saanud kuidagi olla kiharakarvalise retriiveri mõjutusi. Mulle endale tundus see sarnasus olemas olevat, aga arvasin, et pole päris selgelt hindav, kuni Tiina, kes tundis väga hästi Bellet, ent on vähem kokku puutunud Evitaga, ütles mulle, et nad on sarnased. Võib-olla siis tõesti. Neil on palju erinevusi: näiteks kui Evita on pisut ebakindel ja ei lase koeri endale ligi, siis Belle oli enesekindlus ise, koer, kes oli lihtsalt teistest koertest vaimselt üle. On ka teisi päris suuri erinevusi ent põhiolemus on kuidagi sama. Ma päris täpselt ei saa aru, mis asi see on aga see on olemas. Võib-olla on see see osa, mille annab kasvatus? Ma ei tea.

Pisut Pisarates Perenaine (sest mõni koer jääb hinge)

Kassi pinnalaotus

Juhan on dieedil. "Ammendamatu toiduallikas" siiski ei õigustanud ennast, toakassile see ei sobi. Vähemalt mitte minu toakassile. Juhan muutus laisaks ja magas enamuse ajast, no ja ega ta välimus kah eriti kiita pole. Juhan nimelt pole sihuke võimas ja suur isakass, kelle on võimas suur lai pea. Juhanil on ilus pisike pea ja kenad kõrged jalad. Paraku jääb tüseneva Juhani pea pisikeseks ja kere muutub vedelaks ning pea näeb välja nagu täitsa vale asi kaela otsas. Kui Juhan lamab, valgub kere nagu pinnalaotus laiali aga kui Juhan püsti seisab on selg pealtvaadates üsna sale aga kõht ripub tegelikult all.

Niisiis on Juhani toidukogus alates eilsest rangelt piiratud. Kusjuures tulemused on juba näha. Ei. mitte väliselt vaid kassi olemus on märksa erksam. Juba ajas ta asju laualt maha ja näris pabereid, kõndis mööda tuba ja vahtis rahulolematult ringi, nagu otsiks midagi millega oma aega sisustada, vahepeal krnäuh tehes, alustas Evita nina eest spurti teise tuppa, millele Evita loomulikult omapoolse sööstuga reageeris, mis oligi loomulikult Juhani eesmärk. Mu kass on tagasi :) Ja varsti jälle ilus sale.

Siiani on toidu vähendamine probleemideta möödnund. Aga vahepeal kõnnib Juhan ringi sellise näoga, nagu ma oleksin midagi unustanud. Tegelikult ei ole ju :) lihtsalt Juhan ei teagi, et see on Plaan. Eks näis kuna ta oma rahulolematust väljendama hakkab.

Mu mõnus kutsikas

Evita on kutsikas. Ei, mitte vanuse poolest, tibi on saab juulis juba kolmeseks, vaid olekult. Pidevalt kepsutab üksi ringi ja pakub mulle mängu, koer väsimatu nagu duracell-jänes. Ma pole ainuke, kellele nii tundub. Viimasel ajal on päris mitu korda küsitud, et kas ta on kutsikas ja ollakse väga üllatunud, kui tegeliku vanuse ütlen. Ka siis kui Riias agilityrajalt tulime juhtus nii. Kiharakarvalise retriiverid on üldse hilise küpsemisega, väidetavalt saavad nad alles kolmandaks eluaastaks täiskasvanuks. Ma ei tea kuidas näeb Evita välja võrreldes teiste omavanuste kiharatega. Võimalik, et kutsikalikkuse põhjus on tõus ja hilises küpsemises aga võib-olla on mul lihtsatl nooruslik koer. Ja tegelikult, ega see vanus ka midagi erilist pole ju.

Ah jah - Riia võistlus. No ei midagi loomulikult. Mõistagi panime ajaga kõigile pika puuga, aga no kes sellest hoolib, kui vigu 3. Maha ajamine on suur probleem. Aga Evita oli mõnus ja rahulik, ei tõmmelnud takistuste suunas, nagu tavaliselt, kui starti jalutame. Kontaktpinnad said kõik kenasti tehtud - selle üle on mul küll hea meel, aga võibolla peaks kolm korda üle õla sülitama. Eks ma ikka plaanin korralikult trenni tegema hakata, agility on siiski üks mõnus spordiala ja meeldib nii mulle kui ka Evitale, seega väikest vaevanägemist väärt. Ja kõik ei peagi niisama lihtsalt tulema. Juba ootavadki esimesed 2 osa artiklist "Developing jumping skills" laual lugemist ;) Ootake vaid ...


Agilityentusiastlik Perenaine

Milline kiire koer...

Möödunud nädalavahetus oli agilitynädalavahetus. Laupäeval käis Tallinnas üks agilitytreener Lätist, Svetlana Vanjushina, pühapäeval oli Pärnus agility eksam ja peale eksamit jällegi Svetlana trenn. Laupäevane trenn oli täielik ebaõnnestumine, Evita, kes muidu trennis siiski enamvähem võtab kontaktpindu ja püsib stardis, otsustas ilmselt, et inimesed platsil kuuluvad kokku võistlusolukordadega ja järelikult on tal võimalus käituda nagu võistlustel - ei mingeid kontaktpindu ega stardis püsimist.

Pühapäevasel võistlusel oli Evital nagu alati väga kiire. Nii kiire, et vigade märkija ei jõunud vigu kirja panna :))) äkki jäigi mõni märkimata ;), mine sa tea aga kindel on see, et tegime rekordi - vigade rekordi. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks rajal nii kiire, oleks ta kiire koer.

Pühapäevane eksamijärgne trenn oli juba parem. Tegelikult on Svetlana trennid alati kasulikud, saame uusi nippe ja tuletame meelde unustatud vanu. Ja loomulikult saime jälle kinnitust kahtlusele, et koer on igavesti tubli, hea ja lubav, aga perenaine on see va nõrk lüli ;)

Taal

Hommikul algas koik kenasti. Tais otsustavust asusin teele terminali poole, kust pidi valjuma uhistransport Tagaytay'sse. Eelmisel ohtul kui kusisin hotelli administraatorilt kuidas vulkaani juurde saada, utles ta, et tuleb minna terminali ja seal istuda jeepney peale, mis viibki otse Tagaytay'sse. Nii lihtne? Jah muidugi... sellest terminalist ei lainudki bussi soovitud suunas ja mind juhatati uhte teise kohta, kust pidi minema buss kuhugi kust pidi minema buss Tagaytay'sse. Seal teises kohas ei toimunud uldse midagi. Lopuks leidsin end uhe suure uhke hotelli fuajeest teed kusimas ning neil oli pakkuda mulle rendiauto koos juhiga. No mis mul ule jai. Olin ju saabunud paev plaanitust varem Manilasse ainult selle parast, et naha siiski seda vulkaani. Loppude lopuks on see ju minu jargi nime saanud ;) Aga jah, viisakas autojuht ja vaga korralik auto ei olnud just mu tanane plaan. Tagaytay on fantastiliselt ilus paik. Kohapeal selgus, et on vaja ka paat rentida. No tegelikult ma ju teadsin seda aga ei olnud sellele moelnud. 1800 kohalikku. Hulluks olete lainud voi??? Selge see, et neile pole vahet, kas paadis on 1 voi 7 inimest, hind on ikka sama. Lopuks sain hinna 1000 peale kaubelda. Ega see kah odav pole, arvestades, et konealune+ soit kestab 20 minutit sinna ja 20 tagasi, samas kui oleme maksnud naiteks 3 tunnise soidu eest 800. Aga kui ma juba kohal olen siis tuleb ka vulkaani peal ara kaia.

Kui olin ule joudnud tabas mind uus ullatus - hobused. Makke ules soitmiseks oli voimalik kasutada hobuseid. Paraku moistsin ma 'voimalikkust' alles siis, kui istusin juba hobuse seljas ja soitsin ules poole. Voimalik oli ka jala minna ja see oleks mulle paremini sobinud tegelikult. Uks asi oli muidugi see, et need hobused nagid valja nagu hakkaksid kohe kokku kukkuma, teine kusimus on jallegi maksumus, no ja no giidile kah houbne ju. Kohe olid mul umber ka igasugu nannimuujad - kes pakkus maske nao ette, kes vett, kes muud narimist. Votsin siis vee. Giidile kah? No ok. Palju? 60. Hulluks olete lainud voi!!!! Makstud sai igatahes.

Millegi parast pidi mu hobusel olema juht. Uritasin kull neile selgeks teha, et ma ei vaja juhti aga see ei onnestunud eriti ja et poiss oli sihuke noor ja pisike, olime kahekesi selle vaese hobuse seljas. Ules joudnud, vottis mind esimesena vastu mingi shemale, kes uuris et kas akki "soft drink for the driver?" No olgu. Poisist nagu kahju kah. Aga ennae imet, soft drink randas tagasi kasti, kus ta voetud oli. Mina muidugi arritusin nii vaga, et karjusin shemale'le jargi, et kui poiss juua ei taha, tahan mina oma raha tagasi :)))))) 50 kohalikku ikkagi, enne kuulmatu hind selle eest siinkandis, olgugi, et Eestis poes on coca ilmselt kallimgi.

Giidi olemasolu oli tegelikult tore, ma poleks osanud margata kasvoi naiteks seda, et vesi kraatris kees. Tegemist on aktiivse vukaaniga siiski, aga valja naeb nagu vaike lauge kungas, samas kui korval olev Tagaytay vulkaan naeb rohkem vulkaani moodi valja aga on hoopis surnud. Vahepeal oli jarveliiklus Tagaytay ja Taali vulkaani vahel paris aktiivseks muutunud, paate vooris paris palju, samuti oli hobustega rahvast nuud juba murdu. Kui tulin motlesin veel, et naed, nii vahe rahvast on siin, unustades taiesti, et olin hotellist juba 6.45 hommikul valjunud.

Maailma vaikseim, surmavaim ja taiesti ohutu valjanagemisega vulkaan Taal. Raharoovel koht igatahes. Asi loppes sellega, et kui poiss pani paadi juurde mingi pingitaolise asjanduse ja sekundi murdosa enne, kui sellele astusin, teatas, et 20, nahvasin ma talle, et mul pole 20 ja ronisin ilma pingile astumata paati...

Ma olen viimase kuu jooksul istunud seismes lennukis ning tousnud ohku ja maandunud 8 korda. Tana lisandub viimane - koju. Seega siis kokku 8. Koige transpordirohkem paev oli see, kui soitsime Cebust Palawanile. 12 tundi uhtejarge - lahkusime Cebus hotellist kell 7 hommikul ja 7 ohtul joudsime Cacnipa saarele. Mikrobuss-lennuk-tuktuk-jeepney-paat.

Ja juba 3,5 tunni parast valjub lennuk Tallinna.


Perenaine Amsterdamist 1. martsil kell 6.08 hommiku - no pole und, kui Filipiinidel on kell 1 paeval ;)

Banwa Pension

Tana hommikul lahkusin El Nidost. Lennusoit algas vaikese apardusega, nimelt poordus ohku tousnud lennuk kohe tagasi. Ma ei saa oelda, et oleksin ennast vaga kindlalt tundnud. Tuli valja, et pagasiruumi luuk oli lahti tulnud. Teine katse laks onneks ja joudsime kenasti Puerto Princessasse. Hommikul olime Jerome'ga kokku saanud, et koos lennujaama minna, seltsis segasem. Siis laksime juba koos edasi oomaja otsima. Minul vaja ju siin 2 ood veeta, temal uks. Talle oli soovitatud kahte kohta, esimeses polnud kahte vaba tuba, seega suundusime tuk-tukiga teise kohta. Uskumatult lahe koht on. Monus, nagu pisike kommuun voi midgai sellist. Onneks oli 2 vaba tuba olemas. Mul on hiiglasuur voodi ;) ja ma olen esimene eestlane siin. Tegemist on sihkese monusa oomaja pakkuva kunstipoe taolise kohaga. Kui tahad midagi juua votta, pead selle lihtsalt kirja panema. Ja inimesed on uskumatult monusad, nagu igal pool Filipiinidel. Peale meie, eestalse ja prantsalse, on veel moned saksalsed ja ukraina tudruk, kes vist siiski elab saksamaal.

Kaisime linna uurimas kah. Leidsime 2 vaga monusat toidukohta - vaga erinevad kull ja ilmselt kui need 2 kokku panna - oigemini esimese sisustus ja teise asukoht, saaks midagi kirjeldamatut.

Kaisin koige uskumatumas linnaosas, mida kunagi nainud olen. Ilmselt on see mingi kalurikula voi linnaosa. Sisuliselt on maja ehitatud vee peale ja nende vahel on jalgeteed puust restide naol. Kaisime seal ringi ja ma tegin kovasti pilte. Nad pidasid isegi sigu vee kohale ehitatud aedikutes. Lihtne ju - koik valjaheited kukuvad labi resti vette. Ja te ei kujuta ette kuidas sealsetele inimestele meeldib pildi peale saada, eriti lastele.

Kui Manilasse jouan kavatsen kindlasti kulastada vulkaani nimega Taal, see olevat "smallest and deadliest in the world" ;)


Ulimalt rahulolev Perenaine, kes juba varsti koju jouab

Lihtsalt kenad inimesed

Filipiinlased on uskumatult kenad ja siirad. Ma ei saa sellest mitte kuidagi ule ega umber. Tulin just soomast uhest vaga kenast ja lahedast kohast, kus olid veel kenamad inimesed. Natuke kohmakad on nad, eriti kui kusivad, et kas olen lopetanud voi votavad tellimust vastu. Siiralt kohmakad. Poiss toi mulle ukse tagant tahvli, et olla kindel, mida ma tahtsin. Ja et ma ei soovinud riisi, panid nad mulle "lisa friikartulid". Mul polnud sudant oelda, et ma neid friikartuleid tahan veel vahem kui riisi. Soin aga vapralt koik ara.

Moned inimesed on jallegi vaga vaga kenad ja viisakad, nii kenad ja viisakad, et ma lihtsalt vaatan ja ei saa asjale pihta ... ainult et nad ei motle seda ... Ma ei ole uldse nii kena inimene, aga ma alati motlen. Ei oskagi midagi peale hakata. Lihtsalt vaatan ja kuulan nende kenasid ja viisakaid sonu ja ei saa midagi aru. Kohtasin just uhte sellist. Oigemini mitte just vaid mitmeid paevi tagasi ja satume aegaajalt kokku. Kena ja viisaka inimesena raagime juttu kah. Ma ei saa tast kuidagi sotti. Ukskoik kust otsast ma harutada uritan.


raskustes Perenaine

Agility ind

Trenni tahaks. Pariselt kah. Meil on martsi kuu jooksul 2 voistlust/eksamit tulemas - Parnus ja Riias. Ma ei suuda ara oodata kulma Eestit ja agilty trenni. Ah et miks mul nuud akki isu peale tuli? Veronika, sinu suu. Pole vaja kirjutada agility innukast koerast. Mone teise agiliytiinnuka omanikul tuleb koduigatus peale niimoodi ;) Kain ikka aegajalt lugemas, mida te seal kaugel kodus ette votnud olete. Oma teise koera soovist palun kah mitte nii avalikult raakida, moni voib kramplikult hoitud kaine moistuse ara kaotada :))))

Ma ikka motlen, et mida arvavad mehed, kui nad kommenteerivad tanaval kondivaid naisi voi tulevad voorale naisele "tere musi", "hello bussycat" voi muid sihukesi nomedusi. Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas ammu-ammu tulid sobrad mulle kulla ja nendega oli kaasas keegi, keda ma ei tundud. Vahemalt ma ei maletanud, et oleksin teda nainud varem aga tema vaitis, et olla mul kunagi kulas kainud ja ta polevat mulle meeldinud. Tundus vahe imelik, mulle tavaliselt toesti meelidvad inimesed ja esmapilgul polnud tal miskit markimisvaarset viga. Kuni.... seisime mitmekesi rodul ja see tore noormees poordus minu poole: "kuule musi, mine too mulle uks olu". Ah et miks ta mulle ei meelidnud??????

Rahvas on siin kohutavalt lahke, ule kogu Filipiinide, mitte ainult El Nidos. Teretavad ja tanavad ette ja taha. Ma saan aru, et so mingi tore komme ja seda teevad koik - noored, vanad, naised, mehed. Eriti innukad on lapsed ... ja noored mehed. Igatahes kain ohtuti ringi pikkade pukstega. Mitte et oleks mingi oht voi keegi oleks pealtukkiv voi midagi sellist. Ei. Mitte mingil juhul. Aga mulle tundub, et on mingi korgendatud tahelepanu. Ma olen tudinud, oigemini tunnen uskumatut ebamugavust. Selge see, et mulle meeldib olla tahele pandud, edev nagu ma olen. Ometi, tahelepanul ja tahelepanul on vahe. Ma saan aru, et nad ei motle ju tegelikult midagi halba. Jutt pole siinkohal ainult Filipiinidest loomulikult. Aga mida tapselt nad motlevad?


Perenaine, kellel on ikka veel korvad natuke lukus

Kaugel ara...

Kaugel olles tundub iga kodulahedane asi nagu taitsa kodu. Nagu tana, kui kohtasin uhte soomlannat. Uskumatu!!! Soomest!!! Eestist!!! Nii tore kedagi kodukandist naha! Pole kunagi varem tundunud, et Soome on peaaegu Eesti. Noh tegelikult, kui nadala eest rootslannat kohatsime, oli mul sama tunne.

Kaisin tana sukeldumas. Uskumatult monus asi. Aga korvad on ikka lukus. Ikka veel tundub, et siia tulek oli uks oige tegu. Jaaksin isegi kauemaks, aga paraku ei saanud lennupiletit puhapaevaks vahetada ja jargmised lennud enam ei sobi, kuna kodu kutsub ju. Muidu teeks veel sukeldumise kursused labi isegi ;)

Perenaine, kaugel kodust kell 20.42

natuke veel

Iseenesest on mu oomaja tore koht. Kena ja puhas. Kuulda on, et olla natuke larmakas. Korval ehitatakse uut hotelli, selge see, et hakkavad hommikul toole. Mind see ei hairi, olen ise sama vara uleval. Toredal kohal on naljakas puudus. Nimelt on kahes seinas luukidega aknad, kui luugid on kinni on tuba pime, kui luugid lahti on valge. Paeval siin teatavasti elektrit ei ole, seega tuld nagu polema panna ei saa. Vannituba on kah aknata. Aga et paeval nt dussi alla minna pean aknad lahti tegema, et oleks valge, samas on aknad vaga suured. Elan nagu peo peal.

Gekod on ikka lahedad loomad kull. Uks just vudib mul ees seina mooda ules ja alla. Lahe. Aga vaga paljudel koertel on tagajalgadega mingi jama. Monel ilmselgelt trauma, aga monel nagu ei saa arugi. Et nad ni ni kohnad oin, siis akki on ka kutsikana olnud alatoidetud ja liigesed ei ole korralikult valja arenenud. Eile nagin koera, kes kondis, nagu kukitaks kogu aeg. Tagajalad olid taiesti uskumatu kujuga.

Igatahes ei toota selle arvuti klahvid korralikult, seega lopetan nuud.

Head ood.

Perenaine, El Nido kohalik aeg 9.26.

El Nido

Tulin siia, kuna Cacnipa saar muutus lihtsalt igavaks. No ei suuda mina olla rannal kogu paeva. 2 paeva olid kull, rohkem kui kull. Paev muukui kestis ja kestis ja kestis ja .... no kaua voib. Muidu oli see uks tore ja armas saar, Prantslase Saar oli kull koigi arvates monusam - rohkem liikumisvoimalust, kuidagi kodusem ja hubasem kah. Cacnipa on kuidagi "korralikum". Liiga korralik. Samas on ta rohkem eraldatud, ei netti ega telefonilevi ja vaade oli ilusam. Tegelikult levi isegi natuke oli - ahvide juures.

El Nido on lihtsalt ilus. Mitte ses mottes, et ilus linn. Linn on nagu siinsed vaikelinnad ikka, natuke rapane, natuke hubane. See linn on umbritsetud kaljudest, kaljud ulatuvad valja ka veest kui suunad pilgu linnast ranna suunas. Lihtsalt ilus. El Nido peaks olema uks turistide lemmikpaiku. Ometi on siin turistide ja kohalike tasakaal minu jaoks sobilik. Linnal on oma kohalik elu. Jah, paris palju on moeldud turistidele, aga turistid ei ole linnapildis valitsevad ning selle 24 tunniga, mis ma siin veetnud olen, hakkavad naod vaikestviisi korduma.

Cacnipast sai siia 5 tunnise laevasoiduga. Selle pump-paadi toalett oli omaette nalja number - ei ust ega katus. Uks laevatooline hoidis mingit papi juppi ukse koha ees, ise kombekalt korvale vaadates ja mina kihistasin lihtsalt naerda. Aga hakkama sain. Onneks suundus Cacnipalt siiapoole veel natuke rahvast, seega oli soit paris lobus.

Esimese asjana tormasin Art Cafe'sse, mis taidab siin ka reisiburoo aset. Hasti monus ja meeldiv koht. Uleuldse on kogu olemine siin kuidagi monus ja lahe. Niisiis, esimese asjana organiseerisin endale tagasilennu piletid Puerto Princessasse, kus teistega jalle kokku saan. Hinna vahe tuleb vorreldes laevaga ulivaike ning laevaga peaksin soitma 8 tundi ja siis veel 3 tundi mingi uhistrantspordiga, seega valisin lennuki. Olles siis onnelikult ja marjalt (laevasoit oli usna vettpritsiv ja maha tulles olin mauhti ule polve vees) ja paikesepunaselt katte saanud oma lennukipiletid, otsustasin kott seljas hakata kondima oomaja otsima. Sellega kiskus kiireks, kuna valget aega oli alles ainult tund. Ausaltoeldes on mul kohalikest nagu natuke kahju, neil on enamvahem tapselt pool oopaevast pime, taiesti kottpime. Olgu, saan aru, meil on pimedad talveood, kui on veel kauem pime, aga meil on ka jaanioo. Elu algabki tegelikult valgeks minekuga, hommikul kell 6 ja lopeb ohtul kell 6, siis kui laheb pimedaks. Tooelu. Edasi tuleb ooelu. Aga elektirt antakse peaasjalikult kuuest ohtul keskooni.

Uhesonaga, astun siis mina vapralt mooda randa teadmata suunas veel avastamata hotelli suunas, kui uks Cacnipal kohatud prantslane mulle jargi jooksis ja utles, et ara sinnapoole kull mine, me just sealt otsisime, 8 kohta kaisime labi ja saime 2 tuba labi vaeva. Ning soovitas minna teisele poole. See oli just see pool kust ma tulnud olin. Astusin siis vapralt mooda tanavat ja motlesin, et taitsa p...s. Ihuuksi mingis paraporgus ja ilma oomajata, no ok, Jerome oli lahkelt lubanud, et kui ma toesti midagi ei leia, siis tema sopradel pidavat olema lisavoodi ja nad voivad mu siis sinna votta. Noh, et paris lageda taeva alla ma vast ei jaa. Igatahes ei nainud ma uhtegi hotelli. Vahe kurb hakkas ja kirusin enda maapohja, et olin alustandu lennupiletist, mis oleks voinud vabalt jargmise peaevani oodata, mitte oomajast. Ja siis otsustasin, et votan tuk-tuki ja lasen ennast kuhugi viia. Moeldud-tehtud, ja ennanae imet, kolmandas kohas, kuhu tuk-tuki juht mind soidutas, oligi uks kallim tuba vaba ja lahkelt lubati, et homseks saab tavatoa. Ei hakanud pikemalt vaeva nagema, hotell asub paris monusas kohas taitsa rannal (ja seal pool, kuhu Jerome ei soovitanud mul minna ;) aga selle anname talle andeks, sest ta on muidu tore inimene ;)) ja see kallim hind on 45o eesti krooni, elan vast ule ;) Praeguseks on mul uus tuba kaes.

Tana tegelesin alates lounast paikese valtimisega. Kui mingit korraldatud uritust tahta, nt Island Hoppingut voi sukeldumist voi muid matku, tuleb eelmisel paeval ara registreerida. Paraku olin eile vasinud ja otsutasin, et tanase paeva veedan mooda jalutades. Tegelikult oli see hea otsus. Ei taha ettegi kujutada, mis moodi end kusagil paadis paikese kaes tundund oleksin. Otsustasin votta ette jalgsimatka uhe kalurikula suunas ja siis edasi uhte resorti. Igatahes tegid paikesekiired mu otsaesisele ja huultele nii haiget, et otsustasin, et kui moni tuk-tuk tuleb, istun peale ja soidan tagasi. Niikaua astun edasi. No ei tulnud uhtegi tuk-tukki. Paraku laks mu olemine usna jamaks ja otsustasin tagasi kondida. Onneks sain tee peal ka tuk-tuki peale. Igati asjalik noormees oli - uuris, et kauaks ma siia jaan ja kas mul abikaasa kah on. Siinkohal ma natuke valetasin, oigemini niivord-kuivord. Fakti ja teooria vahel vahet tegemise kusimus ;) Huvitaval kombel kusis just abikaasa jarele, mitte elukaaslase voi poiss-sobra. Ei tea, kas oleks eitava vastuse puhul ettepaneku teinud ;) voi lihtsalt omi teeneid pakkunud :))))) Igatahes on mul nuud reede hommikuks transport lennujaama olemas.

Jargnevad 4 tundi istusin panthenoli valge vahu all ja lugesin. Tundsin ennast nagu tuupiline pohjamaalane soojal maal pidavat olema - koigepealt kaitseta paikese katte, soovitavalt terveks paevaks, et ikka piisavalt saaks ja siis 2 paeva rohkelt valu ja panthenoli ja siis otsast peale.... ;)

Kuidas tunda ara jaapani turiste - neil koigil on nimesildid rinnas ja kui nad lahevad ukskoik millisesse paati, on neil koigil seljas paastevestid. Oige ja turvaline muidugi, aga nii lobus vaadata, mitte keegi teine ei kanna paasteveste niimoodi, aga neil on isiklikud kaasas, koigil uhesugused. Lisaks on nad kohaltult korraliku valjanagemisega.

Keegi undab taiset korist ja hasti jubedalt karaoket laulda. Ilmselt on karaoke kohalik lemmik spordiala voi midagi sellist, uskumatult palju karaokebaare on Filipiinidel.

Tervitades Perenaine, kes laheb teeb homme tutvust sukeldumisega ja voib-olla kirjutab kunagi ka Prantslase saarest.

Prantslase saar

Pandan Island. Sinna suundusime otse Manilast esimese asjana. Hilisohtuks joudsime Sablayani, kust istusime hommikul paati ja paarikumne minuti parast astusime ilmselt esimeste eestlastena sellele saarele. Tegemist on pisikese saarega, millel on hulk bungaloid ja mida juhib uks prantslane. Prantslane ise korraldab kogu rahalist asja, nt

Filipiinid...

kill nothing

but time...
take nothing

but pictures...
leave nothing

but footprints...

Laulev rahvas ja piiramatu aeg

Filipiinlased laulavad igas olukorras ja igal pool. Jarjekorras. Baaridaam leti taga. Laevatooline oodates laeva randumist. Muuja teenindades. Baari tootaja jaad lohkudes. Misiganes koht voi aeg pahe tuleb - raudselt laulavad. Peamiselt inglisekeelseid popplaule. See laulmine hakkab nii kulge, et jalutasin isegi mooda pood ringi ja umisesin laulda :)) Kui esimeses linnas, kus peale Manilat oobisime, Sablayanis oosel rodul lugesin, soitis uks noormees vorriga, kova haalega meloodilist laulu lauldes neiu taga istumas, mooda. Tol hetkel tundus see kuidagi nii ebatavaline. Tegelikult nii asi kaibki.

Aeg. Selle sonal on hoopis teine sisu kui ma siian harjunud olen. Igasugune asjaajamine toimub aegluubis. Kui uritad resisburoos korraldada 2 x 8 lennupiletit ja 8 oobimist, peab seal istuma 2 tundi. Sellele ajale tuleb lisada aeg, mis kulub piletite valjakirjutamiseks, kuna see too tehakse kasitsi ja siinse tempo juures... Uldiselt saavad nad ka ise sellest aru ja meil paluti hiljem tagasi tulla. Poes on muujatel aega kullaga, jarjekord taga ootab kannatlikult, kui leti taga 6 muujat omavahel juttu vadistavad ja vaid uks neis moodaminnes ka teenindab. Ei usu, et kusagil Euroopas inimesed nii rahulikult ootaksid. Aga siin on aega piiramatult. Ilmselt hakkab see kulge ka siia elama tulnud eurooplastele voi ameeriklastele. Kui prantslase saarel oli mul vaja sheifist rahakotti, ja juurde paases sheifile ainult Prantslane ise, aga Prantslane mangis parajasti sealsamas baari leti aares uhes saare kulastajaga mingit lauamangu, utles baarineiu mulle lihtsalt naeratades, et peab ootama, ta mangib... Noh jah, kui aus olla, siis loppude lopuks polnud mul seda rahakotti toesti nii vaga vaja, massaazi sai kenasti arvele panna, nagu koik selle saarel ja lahkudes maksta. Ma lihtsalt ei tulnud kohe selle peale. Ja rahakott jaigi sel korral votmata.

Siinses kaubanduses on raudselt koige rohkem T-sarke ja koige koledamad kingad maailmas. Pohilise osa kogu riidekaubast moodustavadki T-sargid.


Perenaine

Kuked

Tanane hommik. Hommikusook. Noormees tuleb ja tutvustab mulle hommikusooki ja kusib, mida juua tahan. Tea and only toast, please. Loen parajasti ja mulle tuuakse tee ning hakatase panema lauale vaikest kandikut soola, pipra, sojakastme jms-ga. Only toast, nothing else, please. Aa, only toast? Ok. Viib vaikese kandiku minema. Ja minut hiljem tuuakse mulle taldrikutais mingit munamoksi ja hakklihamoksi. Tuupiline.

Enamvahem igas aias on madal kolmnurkne katus ja selle juures jalgupidi keti otsas kukk. Mones suisa mitu. Monikord ei suuda koiki neid kukki korraga silmadega haaratagi ja igaluhel neist on oma katusealune, kenasti korraparaselt uksteise korval mitmes reas. Sageli paistab monest korvist kukesaba voi soidavad inimesed tuk-tukkidega (pole aimugi kuidas seda soidukit nimetada, meie nimetame tuk-tuk, pohimotteliselt on see vorr, millele on katusega ja toolidega karu umber ehitatud, vaga rohkearvuline soiduvahend siinkandis) kuked sules. Kukevoitlused on aarmiselt populaarsed. Ma kull ei tea suur midagi kukevoitlustest, kuid tean koertevoitlustest ning tommates sellega paralleeli, on mu seisukoht negatiivne. Seda negatiivsust toetab ka see, et voitlus kestab enamasti surmani ning kannuste kulge on seotud midagi noataolist. Vaatamas kainute jutust sain aru, et kui ka kukk ei soovi voidelda, sunnitakse teda selleks ja paris algul aetakse kuked uksteise peale vihale. Kogu tegevusega kaasnevad loomulikult kihlveod. Inimeste poolt korraldatud ja argitatud loomavoitlused lihtsalt ei ole paris normaalsed asjad, olgugi, et moni vaidab, et see on osa kultuurist. Noh olgu siis sellega nagu on.

Enamik reisiseltskonnast kais kukevoitlust vaatamas ja osalesid selles paris aktiivselt, panid panuseid ja puha. Lopuks jaid vist 100 peesoga plussi isegi. Mina ootasin kogu selle aja autos. Mitte pohimotte parast aga ma lihtsalt ei usu, et verised voitlused mulle mingit meelelahutust pakuksid.

Aga loppkokkuvottes arvan, et kui inimene nahvab mulle, et jaa vait ja hakkab mind avalikult iseloomustama, kui mu arvamus tema omaga ei uhti, naitab see selle inimese kuundimatust. Voi seletage mulle palun, miks mone seisukoht on vahem avaldamisoiguslik, kui kellegi teise...


Boholi saar kolmapaeva varahommik

Perenaine, kes peale pisut unetut ood, on joudnud ikkagi seisukohale, et ka mul on oigus avaldada oma arvamust, isegi kui moni leiab, et arvan, et so ainuoige. Aga see on juba tema probleem, kuidas ta tolgendab...

Linn

Nuudseks oleme olnud kolmes suuremas linnas - Manila, mis on uks tosiselt kole ja haisev koht, Bacolod, mis ilmselgelt saab koige jubedama linna aunimetuse ja Dumaguete. Dumaguete oli kena, vahemalt vorreldes kahe eelneva linnaga, peatusime, ometi oli meie soov kohe esimesel voimalusel sealt edasi saada. Arvata voib, et kui oleksime esimesena joudnud Dumaguete'i, oleks see linn tundunud larmakas ja rapane, aga onneks joudsime me enne Manilasse. Dumaguete meelidvuse voti peitub ilmselt selles, et mida louna poole, seda parem on inimeste elujarg. Pikal autosoidul louna suunas on hea autoaknast jalgida, kuidas inimesed muutuvad aina roosamaks, priskemaks ja puhtamaks, samuti nende elamised. Aiad ei olegi nii rapased, kui pohja pool. Isegi koerad pole nii karnased.

Prugikaste pole. Mitte kusagil. Usun, et voin kahe nadala jooksul nahtud prugikastid vabalt kahe kae nappudel ules lugeda, arvestamata muidugi hotellitubade prugikaste. Ei olnud prugikaste ka Dumaguete's, voibolla seal lihtsalt koristatakse rohkem.

Kogu linnade liiklus on ules ehitatud auto signaalile. See on uskumatu kui palju lastakse signaali, absoluutselt igas olukorras. Ja see koik tootab nii uskumatult hasti. Pohimotteliselt antakse signaaliga teistele liiklejatele teada, kus parajasti ollakse. Kogu selle liiklustiheduse juures pole me nainud uhtegi avariid, ometi mooduvad soidukid uksteisest millimeetrise tapsusega ning inimesi ja koeri liigub pidevalt kogu selles soidukite virrvarris.

Paikest pole. On kull soe aga pilves ja vahepeal sajab natuke. Kohalike sonul on see haruldane, pole sel perioodil aastaid nii olnud. Ma ei teagi, kas olene selle ule onnelik voi mitte. Uhest kuljes on kahtlemata kergem olla, samas tahaks saada nagu paikes kah. Prantslase saarel tegelikult saimegi, nii, et monel tuleb suisa nahka. Paari paeva parast liiguma paikeselisemasse piirkonda - Palawanile.

Head sobrapaeva!!!


Perenaine, kes laheb nuud Marko sunnipaeva tahistama.

Rahavahetamise burokraatia

Mul on uus lemmikloom - geko. Eriti meeldib mulle tema haalitsus, tosiselt. Kohe on aru saada, kust see loom nime saanud on. Arge saage valesti aru, ma ei kavatse endale gekot muretseda, karta on, et sel juhul arvaksid mu kodused elukad, et neile on tore jahielukas toodud ja seda ma ju ometi ei tahaks. Igatahes on neid siin igal pool ja palju.

Kasse ja koeri on kah. Manilas oli meeletult kasse. Koeri nagu eriti silma ei hakanud va uks roosas vammuses kaabuskoer. Mulle jai kull arusaamatuks miks koerale on vaja vammust, kui valjas on 30 kraadi sooja ja moningane paikesepaiste. Aga no olgu, voib-olla sobis roosa vammus perenaise riietusega ja ega ma ei peagi koigest aru saama. Kassid on kohnad ja lombakad ja karnased, eranditult koik. Nad on nii lombakad, et monikord on raske aru saada, millist jalga ta uldse lonkab.

Seevastu vaiksemates kohtades on palju koeri, vaga palju ja nad koik on vabapidamisel ning sarnaselt kassidele karnased, samas mitte nii lombakad ja kohnad. Kulades ja vaikelinnades, mis on otsesest turismipiirkonnast eemal, on koera usna uhenaolised - saledad luhikarvalised polvekorgused pigem kikk-korvalised sabad seljal. Moneti meenutavad nad basenjisid, kuid on natuke suuremad. Samas mu praeguses asukohas on valimus rohkem varieeruv, ilmselt on oma osa andnud moni turistil kaasas olnud koer. Naiteks on siin ka luhijalgseid ja lontkorvalisi. Ka moningaid toukoeri - siiani nahtud uks slk, uks dalma, 2 labradori. Koerad on siin vahemkarnased ja moningad isegi kaelarihmadega varustatud.

Rahavahetamine on siin vahva. Meil oli kaasa voetud ameerika dollareid, ning need tuli vaheteada kohalikuks rahaks. Votsime selle ette Manilas esimesel paeval. Ja see oli omaette elamus. Nimelt koigepealt, panka sisenedes, tuleb labida kotikontroll. Seejarel tuli minna uhe naise juurde ja panna kirja koigi 20st suuremate rahatahtede seerianumbrid, seejarel luges see naine raha ule ja kirjutas summa planketile. Samale planketile tuli kirjutada ka nimi ja kodune aadress. Seejarel tuli minna jargmise leti taha, kus loeti ule raha ja taidetud plankett ning loodi planketile tempel. Mispeale tuli minna kassajarjekorda. Jarjekord oli toeline jarjekord - pohimotteliselt oli see paar rida toole, inimesed istusid jarjest, uus jarjekorda tulja istus vabale kohale viimase inimese korval. Kui nuud keegi eest ara laks, istusid koik nagu uks mees uhe koha vorra edasi. Lopuks joudsime viimase lulini rahavahetamise ketis - noormees teisel pool letti luges summa kasitsi 3 korda ule ja kaes see oligi.

Uleuldse tundub vahepeal, et neil on lihtsalt liiga palju inimesi ja ei jaa muud ule, kui panna uhte tood tegema voimalikult palju inimesi. Ulipisikeses kangapoes oli naiteks 5 muujat, nad ei mahu isegi koik korraga teenindama, ausalt. Uhes kaubamajas, kuhu toaletti otsima laksin, oli 3 korda rohkem muujaid, kui kliente tol hetkel ning selle 20 meetri peal, mis mul oli vaja labida valisukses eskalaatorini, pakuti mulle 3 erinevat lohnaoli. Nad lihtsalt jooksid mu peale tormi.

Mida peab veel mainima, on ulim viisakus - yes ma'm, no ma'm, excuse me ma'm. Igal sobival ja sobimatul hetkel pakutakse istet, tanatakse, kui oled kasvoi uhe jalaga poodi sisse astunud ja votad selle jala nuud sealt ara jne jne See on uskumatult ebamugav ja harjumatu algul. Tundsin ennast nagu mingi orjapidaja, aga see on siinne teeninduskultuur. See on siiras viisakus, ilma soovita midagi maha parseldada, kuigi ka seda tuleb ette.

Siinnses turismipiirkonnas on palju eurooplasi ja ameeriklasi, seega keegi eriti meid ei vaata aga isegi Manilas, mis on ju ometi suurlinn, raakimata vaiksematest asulatest, kaisime ringi nagu mingi vaatamisvaarsus, kari kohalike kannul. Kui naiteks Manilas mere aarde maha istusime, et jalgu puhata, kogunes meie umber vaiksel paris suur hulk inimesi, kes koik meid uksisilmi jalgisid. Neile meeldib kui neid pildistatakse, nad koik on ses osas nagu vaikesed lapsed - poseerivad taiesti siiralt ja nahes sul kaes fotoaparaati, paluvad sageli end pildistada.

ootamatult pikakasvuline Perenaine

Et teil oleks mida pikkadel igavatel toopaevadel teha...

Utlen kohe ara, et tapitahti mul pole, seega edukat desifreerimist.

Kui mone paeva eest laevaga snorgeldamast (ausona mul pole aimugi, kuidas seda kirjutatakse, ei viitsi praegu uurima kah hakata) tagas soitsime, istusin laeva eesosas ja motlesin oma kodule - oigemini loomadele, sest nemad ongi ju minu kodu. Kass ja koer. Tundub, et nad molemad on praegu rahul. Pisut nagu arevakstegev mote. Minu loomad ja ilma minuta rahul. Huvitav, kas nad minust puudust kah tunnevad. Akki neil on parem ilma minuta??? Ei voi olla ju... mina olen Perenaine. Isekas mote. Kati kirjutas, et Juhan on nurruv ja sobralik kass. Ma olen nii uhke. Oleksin siis kah uhke, kui ta oleks ulbe ja hammustav. Minu kass ju. Voib-olla, kui ta oleks arg voi arg-agressiivne, oleksin natuke mures, aga uhke ikka. Evitaga on kah koik hasti, ta kais Tartus ja nagi inimesi, kes talle vaga meelidvad, aga kellest monda ta vaga tihedalt enam ei nae. Olud sellised. Aga Evtia armastab inimesi, nagu ka Juhan. Seega koik nagu tootab ja voin rahulikult reisida. Tegelikult ma olengi rahul. Ja rahulik.

Vahepeal tibutas vihma, aga ma istusin edasi - mulle toepoolest meeldib vihm, eriti kui on soe ilm. Pole midagi monusamat, kui tunda vihmapiiskade langemist soojale kehale. Siin pole mingit kusimust turvalisusega. Paadisoidul ei noua mingeid paasteveste voi muid ettevaatusabinousid. Jalutad mooda paati ringi nagu ise soovid. Sama moodi on ka bussisoidul naiteks. Naiteks uks on taiesti olemas, aga seda ei sulgeta kunagi ja kui tahad void vabalt uksel kooluda palju soovid, kasvoi ainult uks jalg bussis. Pole probleemi. Voi soidu pealt katusele ronida - kah pole probleemi.

See maa on tais kontraste nagu ka Reis. Alles paari paeva eest olime paradiisis, ent jargmisel paeval karutasime mooda jarsku magiteed bussis, mille laadungiks oli sool, kummekond kohalikku ja meie - 8 eestlast, oma jargmise sihtpunkti poole, samas kui praegu elan paar paeva nagu keskmine turist. Ja siis jalle edasi... Mulle meeldis see soit. See oli nagu safari, millesarnast keegi ei korralda. Ausaltoeldes jaab mulle arusaamatuks, mis mustilise jouga see buss neist magiteedest ules laks. Arvestades seda, millises seisukorras buss oli, kui palju soola seal peal oli, millist haalt buss tegi soites, millises seisus olid teed ja kui jarsud need teed olid, on see, et kohale joudsime, moistusevastane. Selle paeva musteerium.

Boracay saar 10. veebruar 2006 kell 9.30 hommikul

Perenaine

Koerteta on kurb maailm...

Kedagi pole kodus. Evita on ühe oma lemmikinimese juures ja Juhan tõestab ühele koeraomanikule, et kassi on lahe omada. Tegelikult see koeraomanik aimab seda isegi aga Juhan kinnitab ;) Juhan arvas, et Jolanda on liiga entusiastlik ja virutas talle käpaga. Huvitav kuidas neil seal läheb. See pole tegelikult üldse aus, et mõnel on mitu looma ja minul pole täna õhtul ühtegi. Terve eelolev kuu pole mul ühtegi looma. Kui mitu korda olen õhtul maapõhja neednud hilisöise jalutuskäigu ja nüüd, kui ma ei pea seda tegema, istun arvuti taga, valan krokodillipisaraid ja tahan oma koeraga õue. Ja oma kassi sülle.

Huvitav kui segane on segane koeraomanik? Ma ei pea ennast just pühendunud koeraomanikuks, kogu minu koeraomamine on üks üdini isekas ettevõtmine. Ma isegi kasutan looma ära selleks, et lahkuda igavalt/tüütult/mõttetult ürituselt - homme on võistlus, koer tahab välja... jne jne. Seevastu kui mulle üritus meeldib, võib mu koer vabalt kannatada. Aga kui ma olen terve päeva näljane, vaatamata sellele, et pidevalt söön ja esimene antud nähtusega seotud mõiste, mis mulle pähe tuleb, on ebatiinus...kas peaks muret tundma? Või kui ütlen lihaleti müüjale "hästi", kui ta mulle kauba ulatab...

Märtsini...

Evita ja Juhani natuke kurb Perenaine

Kohvikukoer

Eile käis minu ema Tallinnas. Rongiga tuli ja rongiga läks, käis tütart enne pikka reisi vaatamas. Kuna ma hommikul süüa ei jõudnud ja üldse läks kuidagi kahtlaset kiireks, nagu tänu veeuputusele kõigil mu viimatistel hommikutel, ning et pidime kokku saama Meistrite Hoovis asuvas Chocolateries ja et koer oli ikka veel välja viimata, otsustasin kõik vajaliku ja meeldiva ühendada ning astusin kodunt välja Evita käekõrval, sihtkohaks Meistrite Hoov.

Ega ma nüüd väga juhuse peale kah välja ei läinud - teadsin ette, et Chocolaterie on üks mõnus koerasõbralik koht. Aga olin meeldivalt üllatunud nähes seal ühte labradori, tegu oli ilmselgelt "kohaliku" koeraga ja äärmiselt meeldiva ja tasakaalukaga. Evita krimpsus koonu tõttu hoidis ta meist pisut eemale aga käis aegajal vaatama, et kas Evita vahepeal ka sõbralikumaks muutunud on. Vaatasin seal seda labradori (pean piinlikkusega tunnistama, et ei mäleta tema nime, kuigi seda korduvalt kuulsin) ja mõtlesin, et "oh imet", ei jooksegi keegi sisenejatest tagurpidi välja tagasi, kuna kohvikus lahtine koer ringi tatsub. Pigem oli iga külastaja, kelle juurde labrador läks, valmis teda silitama ning mõni andis ka laua pealt head-paremat (mis pole küll väga õige tegu, aga hea eesmärgi nimel pigistame silma kinni).

Meistrite hoovis on veel 2 poodi, kuhu sisse kiigata tahtsin - ühe nimi on Puu- ja putukapood või midagi sellist, teise nime paraku ei tea, aga käsitöö pood toogi. Suudusin kõigepealt teise. Et seal oli treppikotta klaasuks, jätsin Evita trepikotta, et oleks mugav läbi ukse tal silma peal hoida, aga müüja ütles, et oh last ta tuleb sisse, meil käib siin teisigi koeri ja koer tohtis poes suisa rihmata ringi kõndida, kuni meie asju uurisime - suurest heameelest ostsin kohe sealt paar kena asja. No tõesti meeldiv oli. Puu- ja putukapoodi minnes küsisin juba kohe, et kas võime sisse tulla ja loomulikult võisime. Puu- ja putukapoest on mul nüüd kodus patsidega lepatriinu ;)

Sellise võimsa alguse peale otsustasime proovida õnne ka Vene tänaval asuvas Kübarakojas ja edukalt. Kübarakojas kiideti veel Evita rahulikku meelt ja öeldi, et sellise koeraga saab tõesti igal pool käia.

Perenaine :))

koera-aasta paraad

Täna algas punase koera aasta ja selle tähistamiseks korraldasid koeraomanikud Tartus, Tallinnas ja Rakveres paraadi. Meie käisime kah. Tegelikult ma alguses kahtlesin, kas minna või mitte, suured rahvaüritused tekitavad minus väikest tõrget. Aga et meie koersõbrad sinna läksid, ei saanud ka meie viletsamad olla. Mul on tõsiselt hea meel, et siiski minna otsustasin, kui koerainimesed kokku kogunevad, tuleb sellest alati midagi vahvat. Koeri oli tõeliselt palju ja inimesi veelgi rohkem - nii mõnigi koer võttis kohe mitu inimest kaasa ja pealtvaatajaidki oli hulgi. Eesti 12 pealine kiharakarvaliste retriiverite populatsioon oli suisa kahe koeraga esindatud. Peale Evita oli kohal ka Evita väike vend Gypsy's Soul Heart Breaker - see nimi sobib talle suurepäraselt, see kutsikas on juba praegu tõeline südamete murdja. Isegi killuke minu südant käib temaga kaasas alates meie esimeset kohtumisest Veteranide ja kutsikate jõulushowl. Huvitaval kombel tunneb Evita teise kiharakarvalise retriiveri suhtes hoopis suuremat poolehoidu kui ükskõik millise teise koera suhtes - veri on selgelt paksem kui vesi.

Lisaks meie igapäevastele tõelistele koersõpradele, nägime palju teisi tuttavaid koeri, nii kutsikakooli aegadest kui ka jalutusplatsilt, samuti mitmeid kodalisi Koertekojast. Näiteks dobermannid Mia ja Devvu, taks Aron, saksa lambakoer Mishel ja mõnus suur karvane krants Barry, rääkimata muidugi Nike'st ja Triksyst. Kogu üritus kulges mõnusalt ja rahulikult - kõik koerad olid mõnusalt sõbralikud, kõik perenaised/mehed olid hoolsad oma koera järelt koristamisega. Pealtvaatajaid olid igal pool, nii Schnelli tiigi äärses kohtumispaigas, kus oma praaadi ka lõpetasime, kui ka raekoja platsil, kuhu inimesed olid vist suisa ootama kogunenud ja loomulikult kogunesid inimesed meid tee äärde vaatama, kui kõndisime.

Pärast paraadi tegime väikese jalutuskäigu - Evita, Nike, Triksy ja Nike õde Marta, samuti liitusid meiega mõneks ajaks Devvu ja Mia, valge krantsu Boss, üks bokser ja üks saksa lambakoer. Seejärel sõitis Triksy koju puhkama ja meie - 2 koera ning 3 inimest, läksime Hella Hunti
koera-aasta algust tähistama. Nike ja Evita on juba kogenud kohvikukoerad, mina näiteks käin Evitaga väljas võimalikult palju - see on hea viis koera sotsialiseerida ja tõesti mõnus on, kui saab koeraga jalutamise ühendada sõpradega kohvitamisega ja see meeldib ka Evitale, kuna ka tema tahab omi inimsõpru näha, inimesed on ju Evita absoluutsed lemmikud. Igatahes on Hell Hunt üks koerasõbralikumaid kohti, sellega on nad meie näol endale kindlad kliendid võitnud ja kindlasti pole nad midagi kaotanud.

Aga Evita on popp tüdruk ;)- kui meie polnud veel paraadi-eelsele kogunemisele jõudnud, olla Evita väikese venna kohta küsitud, et kas see on Evita :)

Parimat koera aastat kõigile :)))

Evita Perenaine

HEAD PUNASE KOERA AASTA ALGUST

Täna algab punase koera aasta, hea uut aastat kõigile!!!!

Tallinnas ja Tartus tähistatakse koera-aasta algust suure jalutuskäiguga kesklinnas - kui me sinna läheme, kirjutan äkki rohkem, kui ei lähe, ei kirjuta ;)

Juhan on nüüd identifitseeritav

Juhan sai üleeile mikrokiibi, kaelarihma ja kena sinise ripatsi, mis teavitab kiibi olemasolust ning loomaaarst kiitis, kui uhke kass Juhan on. Mina kui Perenaine olin loomulikult kõrvust tõstetud sellise fraasi peale. Aga Juhan on tõesti uhke kass.

Lisaks käitus Juhan loomaarsti juures väga kenasti, nagu talle ikka kombeks - tõeline härrasmees. Ei urise ega mässa, oli küll natuke häritud, et teda niimooodi alandavalt laual pikali hoiti ja mingi asjaga torgiti, ning kobis natuke arusaamatult oma puuri, kui lahti lasti.

Lisaks lamas Juhan täitsa rahulikult oma puuris ja uuris lihtsalt, kui võõrad koerad fuajees Juhani maas asuva puuri ümber sebisid ja nuuskisid.


Juhani uhke Perenaine

Neli koera pildile...

Eile käisime Tabasalus jalutamas. Tegelikult polnud see esimene kord, kui sama seltskonnaga käime - Evita, Nike, Triksy ja labrador Mäks ning perenaised vastavalt siis Perenaine ehk mina, Veronika ja Piret. Mäks on meil nö pealekauba kaasas, kuna käime alati enne läbi Mäksi kodust, võtame ka tema jalutama kaasa - seltsis segasem.

Hästi lahe on vaadata, kuidas koerad sellist kambakesi jalutamist naudivad. Mitte, et nad meeletult omavahel mängiksid, kuigi juhtub loomulikult ka seda, eriti Triksy ja Nike vahel, aga nii tore on niisama ringi joosta, kui teised koerad kõrval sama teevad. Isegi Evita, kes tõesti eriline teiste koertega müraja ei ole, on silmnähtavalt üliheas tujust sellistel jalutuskäikudel.

Veronikal ja Piretil olid ka fotokad kaasas aga kuna koera on nii kiired, jäid piltidele peaasjalikult tagumikud või sabaotsad :))) Jalutuskäigu lõpupoole üritasime mitte eriti õnnestunult kõiki koeri korraga pildile saada. Pärast Mäksi kodus üritasime uuesti, no peaaegu tuli välja. Paraku ei arvanud koerad, kes muidu päris kenasti kohal püsivad, sugugi, et peaksid seal reas istuma - kui üks paika sai, lasi teine jalga. Nike tegi vahepeal sellise näo pähe, nagu istuks ta kusagil piinapingis ja kobis üldse laua alla magama.

NB täna õhtul avastasin veel ühe mõnusa toidukoha, kuhu saab koera kaasa võtta :)


Perenaine

Mõikab või mitte?

Meil kodus uputab. Põhimõtteliselt on pööningul kuumaveetoru katki ja kuum vesi kinni keeratud, aga keegi keerab seda jälle lahti. Minu jaoks algas see eile hommikul, kui kell 6 vee tilkumise peale ärkasin. Igatahes helistasin siis avariitelefonile (kas pole meeldiv, et hooldufirmal on 24 h vastav avariitelefon ja tõestatud värk, et isegi kohale tulevad) aga vahepeal hakkas vähem tilkuma ja selleks ajaks, kui töömees kohale jõudis, oli keegi vee jälle kinni keeranud. Siis hakkas pisut kõrvalt tilkuma kolme paiku. Helistasin küll kohe uuesti aga ilmselt jäi see tähelepanuta ja kui enne seitset tagasi jõudsin, jooksis juba pool elutoa lage läbi ja põrand oli läbimärg. Lihtsalt keegi oli jälle vaatamata vastavatele keelusiltidele vee lahti keeranud. Ja siis võeti kraanid küljest ära ja ühendati veel midagi lahti - see oli eile õhtul. Aga noh, aktiivsed elanikud soovivad saada sooja vett ilmselgelt, öösel keeras keegi jälle kraanid lahti. Täna hommikul vahetati vastava ruumi lukk ära...

Kui eile õhtul seitsme paiku koju jõudsin, magas Evita vannitoas vaibal. Miks seal? Tegelikult sulgesin ju lahkudes vannitoa ukse ja üldiselt Evita uksi ei ava. Mitte et ta ei oskaks, aga viisaka koerana ta ju teab, et kui on kinni, järelikult ei tohi minna (mida ei saa öelda Juhani kohta muidugi, aga tema on kass, kes teeb seda, mida Evita ei tee).

Koertele ei pidavat mõjuma, kui neid tagantjärele karistada. Teisisõnu, koeri võib karistada siis ja ainult siis, kui nad teolt tabatakse. Vähemalt väidetakse nii. Loomulikult, mõtleva ja lugeva inimesena ma tean seda, aga lihtsalt inimesena ja närvide rahustamiseks, ma ikka lõugan natuke, kui mingi jama on olnud. Näiteks siis, kui Evita oli kolmekuune ja näkitses natuke treppi, noomisin teda kergelt. Rohkem ei näkitsenud, aga see oli kindlasti kokkusattumus. Või siis, kui Evita käis kassi liivakastis maiustamas. Siinkohal ma keeldun uskumast kokkusattumust ja ka seda, et koer ei saa aru, kui teda tagantjärele karistatakse. Mõistusega võttes ilmselt usun, loomad ei mõtle ju abstraktselt, aga kogemusele tuginedes ja üritades endale seletada mõnd aspekti, mitte.

Teades Evita himu kassijunnide järele, on pealt kinnine luugiga liivakast paigutatud luugiga seina poole, just nii, et üks külg ja sissepääs on vastu seina ning tagaosa ja teine külg avatud. Luugiga ava on nii lähedal seinale, et luuk vaevalt lahti käiks ja Juhan sisse mahuks, enam lähemale seinale paigutada ei saa. Aga kas siis sihuke asi koera takistab, selge see, et liivakast on suhteliselt kerge ning seda nihutada, nii, et koon luugist sisse mahuks, ei ole ju mingi probleem. Seda Evita loomulikult tegigi. Niisiis leidsin koju tulles eest nihutatud liivakasti, laiali liivatükid ja savise ninaga koera. Aga ma olin kuri ja kärkisin. Mingil hetkel ma avastasin, et Evita nina on savine ja kassiliiva tükid maas aga kast paigalt nihkunud ei ole. No tõsiselt. Evita on suur koer ja ma ei kujuta ette mismoodi ta oma pea sinna siis mahutas, aga ilmselgelt pidi ta meeletult vaeva nägema, et midagigi kätte saada. Aga kast ei olnud liikunud mitte üks millimeeter. Ma ei suuda leida sellele muud põhjendust, kui et Evita sai aru, mille eest ma kärkisin. Sveta ütleb, et ei saanud ju - ta arvas, et kärgid liivakasti liigutamise pärast :))) No ma kah ei tea.

Evita ase on muidu magamistoas voodi juures, lisaks kasutab ta magamiseks-lamamiseks lambanahku ja diivanit, mis asuvad elutoas. Kui kodunt ära lähen, sulgen magamistoa ukse, kuna Evita kipub voodisse ja see mulle jällegi karvade tõttu ei meeldi. Aga magamistoas asub peale seda, kui Evita avastas "ammendamatu toiduallika", kassi toidukauss, sihuke dosaatoriga nõu, kust toit kunagi otsa ei saa (tingimusel, et ma seda ikka õigeaegselt täidan loomulikult). Ja juhtub, et mõnikord lükkab kass magamistuppa viiva lükandukse lahti ja sel juhul järgneb talle ka Evita. Perenaise voodisse. Ja siis tuleb Perenaine ja teeb kurja häält.

Kui lagi laustilkuma hakkas, ulatusid pritsmed ka lambanahkade ja diivanini, muutes need Evita jaoks ilmselt ebameelidvaks. Ja kuna perenaine on kuri, kui magamistuppa sisenetakse, valiti vannituba, kuna ka seal on kena ja kuiv vaip külje all. Ma ei oska leida muud põhjendust sellele, miks Evita oli vannitoas, kui eile õhtul koju jõudsin.

Aga tegelikult ei tohi karistada koeri tagantjärele, nad lihtsalt ei saa aru mille eest. Ja tõenäoliselt on kogu eelnev jutt kokkusattumus.

Aga praegu hakkas mul toas paduvihma sadama.


Evita ja Juhani Perenaine

S... lugu s...asöömine

Ei saa sellest teemast üle ega ümber. Nii kui miinuskraadid kaovad, on s...ahunnikud kohal. Selle aasta esimene sai söödud ööl vastu 1. jaanuari kell 01.00, kui suundusime koerajalutsplatsile koera-aastat vastu võtma. Milline suurepärane algus koera koera-aastale! Selline maius!

Mis sellega siis on? Mis selles nii head on? Aga isu on üüratu. Kui agilityplats veel Tähetornis lageda taeva all oli, tõstis Evita ükskord nina vastutuult ja pani ajama. Läbi aiaaugu. Ilma tagasivaatamata. Pea ikka pikalt õieli. Ja kadus üle kruusatee võssa. Selleks ajaks, kui mina läbi suurema aiaaugu ja kraavi ja põõsa kruusateele jõudsin, tuli Evita juba tagasi - õnnelik, vahutava suuga ja haisev. Olen õppinud jälgima koera liikumist ja kehakeelt ning käin isegi kahtluse korral nina õieli ringi, et allikas enne koera tuvastada (milline naiivne lootus!!!). Aegajalt kannavad mu pingutused isegi vilja ja maiustamine saab ära hoitud.

Ainuke asi maailmas, millele röögatatud "ei" kunagi ei tööta. Milline hõrgutis.

Et siis kust ja kuidas leida? See on imelihtne. Tuleb ainult minna Tallinna kesklinna suvalisse parki ja juba esimese puu taga - voilà. Sageli on isegi paber kaasas olnud.

Nikega on tore jalutada. Kui Nike enne Evitat jaole pääseb, siis Evita hoiab kenasti suurest austusest Nike urina vastu kõrvale. Mõnelt teiselt ta ehk võtaks isegi ära. Ma ei tea kas asi vastupidi kah töötab, noh, et kui Evita enne Nike jaole saab... Aga mina ei ole kade, olen nõus, et Evita jagab teistega.

On igasugu variante, kuidas s...a söömisest lahti pidavat saama. Mõni väidab, et BARF toidul koerad ei söö - no teine ütleb, et tema koer BARFi peal, aga näed ikka sööb. Siis soovitatakse veel ühte ja teist, mis pidavat s...aisu ära võtma. Näiteks ananass: mõni annab mahlana, mõni väidab, et ainult värske ananass mõjub. Kellelgi olla aidanud!!! Ühe tuttava tuttava ... tuttaval. Päriselt kah.

Vaatame siis asja helgemat poolt - hea, et sööb... hullem oleks, kui sees püherdaks...

Evita Perenaine

Treppide valik

Elame sellises veidras nurgapealses majas, millel on 2 eri tänavanimedega aadressi ja 2 väljapääsu, üks ühele tänavale, teine paralleeltänavale. Sisse tulen ma alati ühelt poolt, kuna mul pole teise välisukse võtit, ent välja lähen sealt poolt, kuhu poole ise suundun. Kuidagi on juhtunud nii, et kui läheme Evitaga pikemale jalutuskäigule, oleme läinud läbi maja teisele tänavale. Seda ilmselt seetõttu, et sealtkaudu minnes on märksa lihtsam ja meeldivam Liivalaia tänavat ületada ning teekond sihtkohta kõrvalisem. Samas kiirele pissiringile minnes läheme otse esimesest trepist alla. Et liikumine meie trepikojas on suhteliselt harv ning Evita üsna sõnakuulelik, läheme sageli rihmata kuni välisukseni.

Viimasel ajal on korduvalt juhtunud, et kui mina tuiskan otse esimesest trepist kiirelt alla, jääb Evita trepimademele seisma ja vaatab mulle lihtsalt järgi - nagu soovides üldse mitte välja minna. Läbi maja minnes pole seda ette tulnud, sel juhul pean teda pigem tagasi hoidma, et ta minust ette ei jookseks.

Vägisi tundub, et Evita on avastanud seose jalutuskäigu iseloomu ja kasutatava trepi vahel ning loodab nüüd, et juhul kui tal õnnestub kuidagi teist treppi kasutada, läheme pikemale tiirule ;)

Juhan

Kõik peab olema tasakaalus - kui on olemas koer, kes (no vähemalt sulle endale) ei hüppa üles ja ei näri ja saab aru, et sa magad või tegeled oluliste asjadega (nagu näiteks Koertekoja lugemine või blogi kirjutamine) ning tegeleb sel ajal oma asjadega (st magab oma asemel või su kõrval), kui su koer ei lõuga üksi kodus olles ukse all...peab olema kass, kes kõike seda teeb - ta hüppab üles ja tahab sülle just neil hetkedel, kui sul on kiire. Ta kärunub vannitoa ukse taga, sest sa oled ju teisel pool kinnist ust ja su kass vajab ometi tähelepanu. Tema on see, kes tuleb ja hüppab üles, kui sa tuled koju. Ta istub su selja taha, kui parajasti arvuti taga töötad, küünitab oma käpa ümber su piha sulle sülle ning tõmbab õrnalt küünega... ja korduvalt... "no võta mind ometi sülle"... kuni sa lõpuks võtadki. Ta nõuab pisikese käpatõmbega mööda põske tähelepanu just siis, kui sul on kõige magusam uni. Ta lõugab ukse all, kui on üksi kodus, kuni te koeraga jälle tagasi jõuate. Ta kisub tükkideks parajasti mõnusalt kihvaulatuses oleva raamatu lehed, olles samal ajal grrrmõnusalt pikutavas asendis...

Oleks ta su tähelepanust ka siis huvitatud, kui sul endal kassi kallistamise isu peale tuleb... loota ju võib...

Meil on Juhan. Loomulikult ei lõuga Juhan ukse all alati, kui üksi koju jääb - ainult siis kui ta arvab, et hetkel oleks Perenaise tähelepanu vaja. Loomulikult ei hüppa ta alati üles, kui koju tulen - ainult siis, kui ta arvab, et nüüd on vaja tähelepanu...

Mõnikord, kui ennast väljaminekuks valmis sätin, nad lihtsalt istuvad mu juures ja vaatavad, mõlemal sihuke nägu ees, et teavad täpselt...aga mida? Võibolla tundub neile naeruväärne see, et ma pole sugugi kindel, mida selga panna.

Mulle meeldib omada kassi ja koera korraga - nad alati täiendavad kuidagi teineteist. Erinevad loomad kahtlemata erinevalt. Mu varasem kogemus kassi-koera kooslusega oli teistsugune ja ootasin ka nüüd sellist teineteise kaisus magamist, aga Evita on nagu ta on ja ilmselt pole maailmas olemas looma, kellele füüsiline lähedus talle meeltmööda oleks. Ta ehmatab ära iga Juhani sellekohase ürituse peale. Just nimelt ehmatab, ja ta hüppab kiirelt püsti ning läheb mujale. Olgu siis nii.

Perenaine

Alustame siis...

Tere!

Et nii mõnigi meie hea koersõber omab oma blogi, mida ikka lugeda on vaja, sattusin mina, Perenaine, kogemata vajutama nuppu "get your own blog" ja siin me olemegi - Perenaine ja Evita, kajastamas oma tulevasi tegemisi.

Evita on kiharakarvaline retriiver või siis maakeeli öelduna karakull-koer, sest just see nimetus passib iseloomustama kiharakarvalise kasukat. Evita on sire ja krapsakas spordikoer - agilitykoer. Agiliy on väga lõbus koeraspordiala, kus koer koos koerajuhiga läbib nö takistusraja - oluline on võimalikult kiire ja puhas sooritus. Evita on väga agar agilitykoer, isegi nii agar, et agarus läheb kergelt üle tormakuseks ning nii on vead kerged tulema. Aga sellest pole midagi - lõbus on sellegi poolest ning see ongi peamine :))) Ja minul, Perenaisel, jääb üle üritada Evitaga sammu pidada - uskuge, see pole põrmugi kerge.

Evita sünnikodu on Kloogal ja sealt ma ta paari aasta eest ühel augustiõhtul koju tõingi. Praeguseks on Evitast kasvanud suur pisut pirtsakas koerapreili, kes tähistab 3. juulil juba oma kolmandat sünnipäeva - koer oma peaaegu parimas eas ;)

Evita suurim armastus on inimesed. Sattudes mõnele koeraüritusele, käib Evita läbi kõik perenaised ja peremehed, et nendega tutvust teha, ent koertes ei tee suurt välja. Kui siis tervitab vaid mõnda väga head ja kauaaegset koersõpra. Evita päev on läinud täie ette, kui mõni võõras tänaval Evita kena välimust imetleb ja Evitale pika pai teeb - sellest muutub Evita tuju kohe palju paremaks ja samm kepsakamaks. Edev tibi, mis muud... Aga kodus Evita valvab ja seal pole ta võõraste suhtes sugugi nii paialdis - koduvalvamine, see on ju tõsine töö.

Nii, nüüd on lühike sissejuhatus tehtud ...

Uute postitusteni!!

Evita Perenaine