Taal

Hommikul algas koik kenasti. Tais otsustavust asusin teele terminali poole, kust pidi valjuma uhistransport Tagaytay'sse. Eelmisel ohtul kui kusisin hotelli administraatorilt kuidas vulkaani juurde saada, utles ta, et tuleb minna terminali ja seal istuda jeepney peale, mis viibki otse Tagaytay'sse. Nii lihtne? Jah muidugi... sellest terminalist ei lainudki bussi soovitud suunas ja mind juhatati uhte teise kohta, kust pidi minema buss kuhugi kust pidi minema buss Tagaytay'sse. Seal teises kohas ei toimunud uldse midagi. Lopuks leidsin end uhe suure uhke hotelli fuajeest teed kusimas ning neil oli pakkuda mulle rendiauto koos juhiga. No mis mul ule jai. Olin ju saabunud paev plaanitust varem Manilasse ainult selle parast, et naha siiski seda vulkaani. Loppude lopuks on see ju minu jargi nime saanud ;) Aga jah, viisakas autojuht ja vaga korralik auto ei olnud just mu tanane plaan. Tagaytay on fantastiliselt ilus paik. Kohapeal selgus, et on vaja ka paat rentida. No tegelikult ma ju teadsin seda aga ei olnud sellele moelnud. 1800 kohalikku. Hulluks olete lainud voi??? Selge see, et neile pole vahet, kas paadis on 1 voi 7 inimest, hind on ikka sama. Lopuks sain hinna 1000 peale kaubelda. Ega see kah odav pole, arvestades, et konealune+ soit kestab 20 minutit sinna ja 20 tagasi, samas kui oleme maksnud naiteks 3 tunnise soidu eest 800. Aga kui ma juba kohal olen siis tuleb ka vulkaani peal ara kaia.

Kui olin ule joudnud tabas mind uus ullatus - hobused. Makke ules soitmiseks oli voimalik kasutada hobuseid. Paraku moistsin ma 'voimalikkust' alles siis, kui istusin juba hobuse seljas ja soitsin ules poole. Voimalik oli ka jala minna ja see oleks mulle paremini sobinud tegelikult. Uks asi oli muidugi see, et need hobused nagid valja nagu hakkaksid kohe kokku kukkuma, teine kusimus on jallegi maksumus, no ja no giidile kah houbne ju. Kohe olid mul umber ka igasugu nannimuujad - kes pakkus maske nao ette, kes vett, kes muud narimist. Votsin siis vee. Giidile kah? No ok. Palju? 60. Hulluks olete lainud voi!!!! Makstud sai igatahes.

Millegi parast pidi mu hobusel olema juht. Uritasin kull neile selgeks teha, et ma ei vaja juhti aga see ei onnestunud eriti ja et poiss oli sihuke noor ja pisike, olime kahekesi selle vaese hobuse seljas. Ules joudnud, vottis mind esimesena vastu mingi shemale, kes uuris et kas akki "soft drink for the driver?" No olgu. Poisist nagu kahju kah. Aga ennae imet, soft drink randas tagasi kasti, kus ta voetud oli. Mina muidugi arritusin nii vaga, et karjusin shemale'le jargi, et kui poiss juua ei taha, tahan mina oma raha tagasi :)))))) 50 kohalikku ikkagi, enne kuulmatu hind selle eest siinkandis, olgugi, et Eestis poes on coca ilmselt kallimgi.

Giidi olemasolu oli tegelikult tore, ma poleks osanud margata kasvoi naiteks seda, et vesi kraatris kees. Tegemist on aktiivse vukaaniga siiski, aga valja naeb nagu vaike lauge kungas, samas kui korval olev Tagaytay vulkaan naeb rohkem vulkaani moodi valja aga on hoopis surnud. Vahepeal oli jarveliiklus Tagaytay ja Taali vulkaani vahel paris aktiivseks muutunud, paate vooris paris palju, samuti oli hobustega rahvast nuud juba murdu. Kui tulin motlesin veel, et naed, nii vahe rahvast on siin, unustades taiesti, et olin hotellist juba 6.45 hommikul valjunud.

Maailma vaikseim, surmavaim ja taiesti ohutu valjanagemisega vulkaan Taal. Raharoovel koht igatahes. Asi loppes sellega, et kui poiss pani paadi juurde mingi pingitaolise asjanduse ja sekundi murdosa enne, kui sellele astusin, teatas, et 20, nahvasin ma talle, et mul pole 20 ja ronisin ilma pingile astumata paati...

Ma olen viimase kuu jooksul istunud seismes lennukis ning tousnud ohku ja maandunud 8 korda. Tana lisandub viimane - koju. Seega siis kokku 8. Koige transpordirohkem paev oli see, kui soitsime Cebust Palawanile. 12 tundi uhtejarge - lahkusime Cebus hotellist kell 7 hommikul ja 7 ohtul joudsime Cacnipa saarele. Mikrobuss-lennuk-tuktuk-jeepney-paat.

Ja juba 3,5 tunni parast valjub lennuk Tallinna.


Perenaine Amsterdamist 1. martsil kell 6.08 hommiku - no pole und, kui Filipiinidel on kell 1 paeval ;)

Banwa Pension

Tana hommikul lahkusin El Nidost. Lennusoit algas vaikese apardusega, nimelt poordus ohku tousnud lennuk kohe tagasi. Ma ei saa oelda, et oleksin ennast vaga kindlalt tundnud. Tuli valja, et pagasiruumi luuk oli lahti tulnud. Teine katse laks onneks ja joudsime kenasti Puerto Princessasse. Hommikul olime Jerome'ga kokku saanud, et koos lennujaama minna, seltsis segasem. Siis laksime juba koos edasi oomaja otsima. Minul vaja ju siin 2 ood veeta, temal uks. Talle oli soovitatud kahte kohta, esimeses polnud kahte vaba tuba, seega suundusime tuk-tukiga teise kohta. Uskumatult lahe koht on. Monus, nagu pisike kommuun voi midgai sellist. Onneks oli 2 vaba tuba olemas. Mul on hiiglasuur voodi ;) ja ma olen esimene eestlane siin. Tegemist on sihkese monusa oomaja pakkuva kunstipoe taolise kohaga. Kui tahad midagi juua votta, pead selle lihtsalt kirja panema. Ja inimesed on uskumatult monusad, nagu igal pool Filipiinidel. Peale meie, eestalse ja prantsalse, on veel moned saksalsed ja ukraina tudruk, kes vist siiski elab saksamaal.

Kaisime linna uurimas kah. Leidsime 2 vaga monusat toidukohta - vaga erinevad kull ja ilmselt kui need 2 kokku panna - oigemini esimese sisustus ja teise asukoht, saaks midagi kirjeldamatut.

Kaisin koige uskumatumas linnaosas, mida kunagi nainud olen. Ilmselt on see mingi kalurikula voi linnaosa. Sisuliselt on maja ehitatud vee peale ja nende vahel on jalgeteed puust restide naol. Kaisime seal ringi ja ma tegin kovasti pilte. Nad pidasid isegi sigu vee kohale ehitatud aedikutes. Lihtne ju - koik valjaheited kukuvad labi resti vette. Ja te ei kujuta ette kuidas sealsetele inimestele meeldib pildi peale saada, eriti lastele.

Kui Manilasse jouan kavatsen kindlasti kulastada vulkaani nimega Taal, see olevat "smallest and deadliest in the world" ;)


Ulimalt rahulolev Perenaine, kes juba varsti koju jouab

Lihtsalt kenad inimesed

Filipiinlased on uskumatult kenad ja siirad. Ma ei saa sellest mitte kuidagi ule ega umber. Tulin just soomast uhest vaga kenast ja lahedast kohast, kus olid veel kenamad inimesed. Natuke kohmakad on nad, eriti kui kusivad, et kas olen lopetanud voi votavad tellimust vastu. Siiralt kohmakad. Poiss toi mulle ukse tagant tahvli, et olla kindel, mida ma tahtsin. Ja et ma ei soovinud riisi, panid nad mulle "lisa friikartulid". Mul polnud sudant oelda, et ma neid friikartuleid tahan veel vahem kui riisi. Soin aga vapralt koik ara.

Moned inimesed on jallegi vaga vaga kenad ja viisakad, nii kenad ja viisakad, et ma lihtsalt vaatan ja ei saa asjale pihta ... ainult et nad ei motle seda ... Ma ei ole uldse nii kena inimene, aga ma alati motlen. Ei oskagi midagi peale hakata. Lihtsalt vaatan ja kuulan nende kenasid ja viisakaid sonu ja ei saa midagi aru. Kohtasin just uhte sellist. Oigemini mitte just vaid mitmeid paevi tagasi ja satume aegaajalt kokku. Kena ja viisaka inimesena raagime juttu kah. Ma ei saa tast kuidagi sotti. Ukskoik kust otsast ma harutada uritan.


raskustes Perenaine

Agility ind

Trenni tahaks. Pariselt kah. Meil on martsi kuu jooksul 2 voistlust/eksamit tulemas - Parnus ja Riias. Ma ei suuda ara oodata kulma Eestit ja agilty trenni. Ah et miks mul nuud akki isu peale tuli? Veronika, sinu suu. Pole vaja kirjutada agility innukast koerast. Mone teise agiliytiinnuka omanikul tuleb koduigatus peale niimoodi ;) Kain ikka aegajalt lugemas, mida te seal kaugel kodus ette votnud olete. Oma teise koera soovist palun kah mitte nii avalikult raakida, moni voib kramplikult hoitud kaine moistuse ara kaotada :))))

Ma ikka motlen, et mida arvavad mehed, kui nad kommenteerivad tanaval kondivaid naisi voi tulevad voorale naisele "tere musi", "hello bussycat" voi muid sihukesi nomedusi. Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas ammu-ammu tulid sobrad mulle kulla ja nendega oli kaasas keegi, keda ma ei tundud. Vahemalt ma ei maletanud, et oleksin teda nainud varem aga tema vaitis, et olla mul kunagi kulas kainud ja ta polevat mulle meeldinud. Tundus vahe imelik, mulle tavaliselt toesti meelidvad inimesed ja esmapilgul polnud tal miskit markimisvaarset viga. Kuni.... seisime mitmekesi rodul ja see tore noormees poordus minu poole: "kuule musi, mine too mulle uks olu". Ah et miks ta mulle ei meelidnud??????

Rahvas on siin kohutavalt lahke, ule kogu Filipiinide, mitte ainult El Nidos. Teretavad ja tanavad ette ja taha. Ma saan aru, et so mingi tore komme ja seda teevad koik - noored, vanad, naised, mehed. Eriti innukad on lapsed ... ja noored mehed. Igatahes kain ohtuti ringi pikkade pukstega. Mitte et oleks mingi oht voi keegi oleks pealtukkiv voi midagi sellist. Ei. Mitte mingil juhul. Aga mulle tundub, et on mingi korgendatud tahelepanu. Ma olen tudinud, oigemini tunnen uskumatut ebamugavust. Selge see, et mulle meeldib olla tahele pandud, edev nagu ma olen. Ometi, tahelepanul ja tahelepanul on vahe. Ma saan aru, et nad ei motle ju tegelikult midagi halba. Jutt pole siinkohal ainult Filipiinidest loomulikult. Aga mida tapselt nad motlevad?


Perenaine, kellel on ikka veel korvad natuke lukus

Kaugel ara...

Kaugel olles tundub iga kodulahedane asi nagu taitsa kodu. Nagu tana, kui kohtasin uhte soomlannat. Uskumatu!!! Soomest!!! Eestist!!! Nii tore kedagi kodukandist naha! Pole kunagi varem tundunud, et Soome on peaaegu Eesti. Noh tegelikult, kui nadala eest rootslannat kohatsime, oli mul sama tunne.

Kaisin tana sukeldumas. Uskumatult monus asi. Aga korvad on ikka lukus. Ikka veel tundub, et siia tulek oli uks oige tegu. Jaaksin isegi kauemaks, aga paraku ei saanud lennupiletit puhapaevaks vahetada ja jargmised lennud enam ei sobi, kuna kodu kutsub ju. Muidu teeks veel sukeldumise kursused labi isegi ;)

Perenaine, kaugel kodust kell 20.42

natuke veel

Iseenesest on mu oomaja tore koht. Kena ja puhas. Kuulda on, et olla natuke larmakas. Korval ehitatakse uut hotelli, selge see, et hakkavad hommikul toole. Mind see ei hairi, olen ise sama vara uleval. Toredal kohal on naljakas puudus. Nimelt on kahes seinas luukidega aknad, kui luugid on kinni on tuba pime, kui luugid lahti on valge. Paeval siin teatavasti elektrit ei ole, seega tuld nagu polema panna ei saa. Vannituba on kah aknata. Aga et paeval nt dussi alla minna pean aknad lahti tegema, et oleks valge, samas on aknad vaga suured. Elan nagu peo peal.

Gekod on ikka lahedad loomad kull. Uks just vudib mul ees seina mooda ules ja alla. Lahe. Aga vaga paljudel koertel on tagajalgadega mingi jama. Monel ilmselgelt trauma, aga monel nagu ei saa arugi. Et nad ni ni kohnad oin, siis akki on ka kutsikana olnud alatoidetud ja liigesed ei ole korralikult valja arenenud. Eile nagin koera, kes kondis, nagu kukitaks kogu aeg. Tagajalad olid taiesti uskumatu kujuga.

Igatahes ei toota selle arvuti klahvid korralikult, seega lopetan nuud.

Head ood.

Perenaine, El Nido kohalik aeg 9.26.

El Nido

Tulin siia, kuna Cacnipa saar muutus lihtsalt igavaks. No ei suuda mina olla rannal kogu paeva. 2 paeva olid kull, rohkem kui kull. Paev muukui kestis ja kestis ja kestis ja .... no kaua voib. Muidu oli see uks tore ja armas saar, Prantslase Saar oli kull koigi arvates monusam - rohkem liikumisvoimalust, kuidagi kodusem ja hubasem kah. Cacnipa on kuidagi "korralikum". Liiga korralik. Samas on ta rohkem eraldatud, ei netti ega telefonilevi ja vaade oli ilusam. Tegelikult levi isegi natuke oli - ahvide juures.

El Nido on lihtsalt ilus. Mitte ses mottes, et ilus linn. Linn on nagu siinsed vaikelinnad ikka, natuke rapane, natuke hubane. See linn on umbritsetud kaljudest, kaljud ulatuvad valja ka veest kui suunad pilgu linnast ranna suunas. Lihtsalt ilus. El Nido peaks olema uks turistide lemmikpaiku. Ometi on siin turistide ja kohalike tasakaal minu jaoks sobilik. Linnal on oma kohalik elu. Jah, paris palju on moeldud turistidele, aga turistid ei ole linnapildis valitsevad ning selle 24 tunniga, mis ma siin veetnud olen, hakkavad naod vaikestviisi korduma.

Cacnipast sai siia 5 tunnise laevasoiduga. Selle pump-paadi toalett oli omaette nalja number - ei ust ega katus. Uks laevatooline hoidis mingit papi juppi ukse koha ees, ise kombekalt korvale vaadates ja mina kihistasin lihtsalt naerda. Aga hakkama sain. Onneks suundus Cacnipalt siiapoole veel natuke rahvast, seega oli soit paris lobus.

Esimese asjana tormasin Art Cafe'sse, mis taidab siin ka reisiburoo aset. Hasti monus ja meeldiv koht. Uleuldse on kogu olemine siin kuidagi monus ja lahe. Niisiis, esimese asjana organiseerisin endale tagasilennu piletid Puerto Princessasse, kus teistega jalle kokku saan. Hinna vahe tuleb vorreldes laevaga ulivaike ning laevaga peaksin soitma 8 tundi ja siis veel 3 tundi mingi uhistrantspordiga, seega valisin lennuki. Olles siis onnelikult ja marjalt (laevasoit oli usna vettpritsiv ja maha tulles olin mauhti ule polve vees) ja paikesepunaselt katte saanud oma lennukipiletid, otsustasin kott seljas hakata kondima oomaja otsima. Sellega kiskus kiireks, kuna valget aega oli alles ainult tund. Ausaltoeldes on mul kohalikest nagu natuke kahju, neil on enamvahem tapselt pool oopaevast pime, taiesti kottpime. Olgu, saan aru, meil on pimedad talveood, kui on veel kauem pime, aga meil on ka jaanioo. Elu algabki tegelikult valgeks minekuga, hommikul kell 6 ja lopeb ohtul kell 6, siis kui laheb pimedaks. Tooelu. Edasi tuleb ooelu. Aga elektirt antakse peaasjalikult kuuest ohtul keskooni.

Uhesonaga, astun siis mina vapralt mooda randa teadmata suunas veel avastamata hotelli suunas, kui uks Cacnipal kohatud prantslane mulle jargi jooksis ja utles, et ara sinnapoole kull mine, me just sealt otsisime, 8 kohta kaisime labi ja saime 2 tuba labi vaeva. Ning soovitas minna teisele poole. See oli just see pool kust ma tulnud olin. Astusin siis vapralt mooda tanavat ja motlesin, et taitsa p...s. Ihuuksi mingis paraporgus ja ilma oomajata, no ok, Jerome oli lahkelt lubanud, et kui ma toesti midagi ei leia, siis tema sopradel pidavat olema lisavoodi ja nad voivad mu siis sinna votta. Noh, et paris lageda taeva alla ma vast ei jaa. Igatahes ei nainud ma uhtegi hotelli. Vahe kurb hakkas ja kirusin enda maapohja, et olin alustandu lennupiletist, mis oleks voinud vabalt jargmise peaevani oodata, mitte oomajast. Ja siis otsustasin, et votan tuk-tuki ja lasen ennast kuhugi viia. Moeldud-tehtud, ja ennanae imet, kolmandas kohas, kuhu tuk-tuki juht mind soidutas, oligi uks kallim tuba vaba ja lahkelt lubati, et homseks saab tavatoa. Ei hakanud pikemalt vaeva nagema, hotell asub paris monusas kohas taitsa rannal (ja seal pool, kuhu Jerome ei soovitanud mul minna ;) aga selle anname talle andeks, sest ta on muidu tore inimene ;)) ja see kallim hind on 45o eesti krooni, elan vast ule ;) Praeguseks on mul uus tuba kaes.

Tana tegelesin alates lounast paikese valtimisega. Kui mingit korraldatud uritust tahta, nt Island Hoppingut voi sukeldumist voi muid matku, tuleb eelmisel paeval ara registreerida. Paraku olin eile vasinud ja otsutasin, et tanase paeva veedan mooda jalutades. Tegelikult oli see hea otsus. Ei taha ettegi kujutada, mis moodi end kusagil paadis paikese kaes tundund oleksin. Otsustasin votta ette jalgsimatka uhe kalurikula suunas ja siis edasi uhte resorti. Igatahes tegid paikesekiired mu otsaesisele ja huultele nii haiget, et otsustasin, et kui moni tuk-tuk tuleb, istun peale ja soidan tagasi. Niikaua astun edasi. No ei tulnud uhtegi tuk-tukki. Paraku laks mu olemine usna jamaks ja otsustasin tagasi kondida. Onneks sain tee peal ka tuk-tuki peale. Igati asjalik noormees oli - uuris, et kauaks ma siia jaan ja kas mul abikaasa kah on. Siinkohal ma natuke valetasin, oigemini niivord-kuivord. Fakti ja teooria vahel vahet tegemise kusimus ;) Huvitaval kombel kusis just abikaasa jarele, mitte elukaaslase voi poiss-sobra. Ei tea, kas oleks eitava vastuse puhul ettepaneku teinud ;) voi lihtsalt omi teeneid pakkunud :))))) Igatahes on mul nuud reede hommikuks transport lennujaama olemas.

Jargnevad 4 tundi istusin panthenoli valge vahu all ja lugesin. Tundsin ennast nagu tuupiline pohjamaalane soojal maal pidavat olema - koigepealt kaitseta paikese katte, soovitavalt terveks paevaks, et ikka piisavalt saaks ja siis 2 paeva rohkelt valu ja panthenoli ja siis otsast peale.... ;)

Kuidas tunda ara jaapani turiste - neil koigil on nimesildid rinnas ja kui nad lahevad ukskoik millisesse paati, on neil koigil seljas paastevestid. Oige ja turvaline muidugi, aga nii lobus vaadata, mitte keegi teine ei kanna paasteveste niimoodi, aga neil on isiklikud kaasas, koigil uhesugused. Lisaks on nad kohaltult korraliku valjanagemisega.

Keegi undab taiset korist ja hasti jubedalt karaoket laulda. Ilmselt on karaoke kohalik lemmik spordiala voi midagi sellist, uskumatult palju karaokebaare on Filipiinidel.

Tervitades Perenaine, kes laheb teeb homme tutvust sukeldumisega ja voib-olla kirjutab kunagi ka Prantslase saarest.

Prantslase saar

Pandan Island. Sinna suundusime otse Manilast esimese asjana. Hilisohtuks joudsime Sablayani, kust istusime hommikul paati ja paarikumne minuti parast astusime ilmselt esimeste eestlastena sellele saarele. Tegemist on pisikese saarega, millel on hulk bungaloid ja mida juhib uks prantslane. Prantslane ise korraldab kogu rahalist asja, nt

Filipiinid...

kill nothing

but time...
take nothing

but pictures...
leave nothing

but footprints...

Laulev rahvas ja piiramatu aeg

Filipiinlased laulavad igas olukorras ja igal pool. Jarjekorras. Baaridaam leti taga. Laevatooline oodates laeva randumist. Muuja teenindades. Baari tootaja jaad lohkudes. Misiganes koht voi aeg pahe tuleb - raudselt laulavad. Peamiselt inglisekeelseid popplaule. See laulmine hakkab nii kulge, et jalutasin isegi mooda pood ringi ja umisesin laulda :)) Kui esimeses linnas, kus peale Manilat oobisime, Sablayanis oosel rodul lugesin, soitis uks noormees vorriga, kova haalega meloodilist laulu lauldes neiu taga istumas, mooda. Tol hetkel tundus see kuidagi nii ebatavaline. Tegelikult nii asi kaibki.

Aeg. Selle sonal on hoopis teine sisu kui ma siian harjunud olen. Igasugune asjaajamine toimub aegluubis. Kui uritad resisburoos korraldada 2 x 8 lennupiletit ja 8 oobimist, peab seal istuma 2 tundi. Sellele ajale tuleb lisada aeg, mis kulub piletite valjakirjutamiseks, kuna see too tehakse kasitsi ja siinse tempo juures... Uldiselt saavad nad ka ise sellest aru ja meil paluti hiljem tagasi tulla. Poes on muujatel aega kullaga, jarjekord taga ootab kannatlikult, kui leti taga 6 muujat omavahel juttu vadistavad ja vaid uks neis moodaminnes ka teenindab. Ei usu, et kusagil Euroopas inimesed nii rahulikult ootaksid. Aga siin on aega piiramatult. Ilmselt hakkab see kulge ka siia elama tulnud eurooplastele voi ameeriklastele. Kui prantslase saarel oli mul vaja sheifist rahakotti, ja juurde paases sheifile ainult Prantslane ise, aga Prantslane mangis parajasti sealsamas baari leti aares uhes saare kulastajaga mingit lauamangu, utles baarineiu mulle lihtsalt naeratades, et peab ootama, ta mangib... Noh jah, kui aus olla, siis loppude lopuks polnud mul seda rahakotti toesti nii vaga vaja, massaazi sai kenasti arvele panna, nagu koik selle saarel ja lahkudes maksta. Ma lihtsalt ei tulnud kohe selle peale. Ja rahakott jaigi sel korral votmata.

Siinses kaubanduses on raudselt koige rohkem T-sarke ja koige koledamad kingad maailmas. Pohilise osa kogu riidekaubast moodustavadki T-sargid.


Perenaine

Kuked

Tanane hommik. Hommikusook. Noormees tuleb ja tutvustab mulle hommikusooki ja kusib, mida juua tahan. Tea and only toast, please. Loen parajasti ja mulle tuuakse tee ning hakatase panema lauale vaikest kandikut soola, pipra, sojakastme jms-ga. Only toast, nothing else, please. Aa, only toast? Ok. Viib vaikese kandiku minema. Ja minut hiljem tuuakse mulle taldrikutais mingit munamoksi ja hakklihamoksi. Tuupiline.

Enamvahem igas aias on madal kolmnurkne katus ja selle juures jalgupidi keti otsas kukk. Mones suisa mitu. Monikord ei suuda koiki neid kukki korraga silmadega haaratagi ja igaluhel neist on oma katusealune, kenasti korraparaselt uksteise korval mitmes reas. Sageli paistab monest korvist kukesaba voi soidavad inimesed tuk-tukkidega (pole aimugi kuidas seda soidukit nimetada, meie nimetame tuk-tuk, pohimotteliselt on see vorr, millele on katusega ja toolidega karu umber ehitatud, vaga rohkearvuline soiduvahend siinkandis) kuked sules. Kukevoitlused on aarmiselt populaarsed. Ma kull ei tea suur midagi kukevoitlustest, kuid tean koertevoitlustest ning tommates sellega paralleeli, on mu seisukoht negatiivne. Seda negatiivsust toetab ka see, et voitlus kestab enamasti surmani ning kannuste kulge on seotud midagi noataolist. Vaatamas kainute jutust sain aru, et kui ka kukk ei soovi voidelda, sunnitakse teda selleks ja paris algul aetakse kuked uksteise peale vihale. Kogu tegevusega kaasnevad loomulikult kihlveod. Inimeste poolt korraldatud ja argitatud loomavoitlused lihtsalt ei ole paris normaalsed asjad, olgugi, et moni vaidab, et see on osa kultuurist. Noh olgu siis sellega nagu on.

Enamik reisiseltskonnast kais kukevoitlust vaatamas ja osalesid selles paris aktiivselt, panid panuseid ja puha. Lopuks jaid vist 100 peesoga plussi isegi. Mina ootasin kogu selle aja autos. Mitte pohimotte parast aga ma lihtsalt ei usu, et verised voitlused mulle mingit meelelahutust pakuksid.

Aga loppkokkuvottes arvan, et kui inimene nahvab mulle, et jaa vait ja hakkab mind avalikult iseloomustama, kui mu arvamus tema omaga ei uhti, naitab see selle inimese kuundimatust. Voi seletage mulle palun, miks mone seisukoht on vahem avaldamisoiguslik, kui kellegi teise...


Boholi saar kolmapaeva varahommik

Perenaine, kes peale pisut unetut ood, on joudnud ikkagi seisukohale, et ka mul on oigus avaldada oma arvamust, isegi kui moni leiab, et arvan, et so ainuoige. Aga see on juba tema probleem, kuidas ta tolgendab...

Linn

Nuudseks oleme olnud kolmes suuremas linnas - Manila, mis on uks tosiselt kole ja haisev koht, Bacolod, mis ilmselgelt saab koige jubedama linna aunimetuse ja Dumaguete. Dumaguete oli kena, vahemalt vorreldes kahe eelneva linnaga, peatusime, ometi oli meie soov kohe esimesel voimalusel sealt edasi saada. Arvata voib, et kui oleksime esimesena joudnud Dumaguete'i, oleks see linn tundunud larmakas ja rapane, aga onneks joudsime me enne Manilasse. Dumaguete meelidvuse voti peitub ilmselt selles, et mida louna poole, seda parem on inimeste elujarg. Pikal autosoidul louna suunas on hea autoaknast jalgida, kuidas inimesed muutuvad aina roosamaks, priskemaks ja puhtamaks, samuti nende elamised. Aiad ei olegi nii rapased, kui pohja pool. Isegi koerad pole nii karnased.

Prugikaste pole. Mitte kusagil. Usun, et voin kahe nadala jooksul nahtud prugikastid vabalt kahe kae nappudel ules lugeda, arvestamata muidugi hotellitubade prugikaste. Ei olnud prugikaste ka Dumaguete's, voibolla seal lihtsalt koristatakse rohkem.

Kogu linnade liiklus on ules ehitatud auto signaalile. See on uskumatu kui palju lastakse signaali, absoluutselt igas olukorras. Ja see koik tootab nii uskumatult hasti. Pohimotteliselt antakse signaaliga teistele liiklejatele teada, kus parajasti ollakse. Kogu selle liiklustiheduse juures pole me nainud uhtegi avariid, ometi mooduvad soidukid uksteisest millimeetrise tapsusega ning inimesi ja koeri liigub pidevalt kogu selles soidukite virrvarris.

Paikest pole. On kull soe aga pilves ja vahepeal sajab natuke. Kohalike sonul on see haruldane, pole sel perioodil aastaid nii olnud. Ma ei teagi, kas olene selle ule onnelik voi mitte. Uhest kuljes on kahtlemata kergem olla, samas tahaks saada nagu paikes kah. Prantslase saarel tegelikult saimegi, nii, et monel tuleb suisa nahka. Paari paeva parast liiguma paikeselisemasse piirkonda - Palawanile.

Head sobrapaeva!!!


Perenaine, kes laheb nuud Marko sunnipaeva tahistama.

Rahavahetamise burokraatia

Mul on uus lemmikloom - geko. Eriti meeldib mulle tema haalitsus, tosiselt. Kohe on aru saada, kust see loom nime saanud on. Arge saage valesti aru, ma ei kavatse endale gekot muretseda, karta on, et sel juhul arvaksid mu kodused elukad, et neile on tore jahielukas toodud ja seda ma ju ometi ei tahaks. Igatahes on neid siin igal pool ja palju.

Kasse ja koeri on kah. Manilas oli meeletult kasse. Koeri nagu eriti silma ei hakanud va uks roosas vammuses kaabuskoer. Mulle jai kull arusaamatuks miks koerale on vaja vammust, kui valjas on 30 kraadi sooja ja moningane paikesepaiste. Aga no olgu, voib-olla sobis roosa vammus perenaise riietusega ja ega ma ei peagi koigest aru saama. Kassid on kohnad ja lombakad ja karnased, eranditult koik. Nad on nii lombakad, et monikord on raske aru saada, millist jalga ta uldse lonkab.

Seevastu vaiksemates kohtades on palju koeri, vaga palju ja nad koik on vabapidamisel ning sarnaselt kassidele karnased, samas mitte nii lombakad ja kohnad. Kulades ja vaikelinnades, mis on otsesest turismipiirkonnast eemal, on koera usna uhenaolised - saledad luhikarvalised polvekorgused pigem kikk-korvalised sabad seljal. Moneti meenutavad nad basenjisid, kuid on natuke suuremad. Samas mu praeguses asukohas on valimus rohkem varieeruv, ilmselt on oma osa andnud moni turistil kaasas olnud koer. Naiteks on siin ka luhijalgseid ja lontkorvalisi. Ka moningaid toukoeri - siiani nahtud uks slk, uks dalma, 2 labradori. Koerad on siin vahemkarnased ja moningad isegi kaelarihmadega varustatud.

Rahavahetamine on siin vahva. Meil oli kaasa voetud ameerika dollareid, ning need tuli vaheteada kohalikuks rahaks. Votsime selle ette Manilas esimesel paeval. Ja see oli omaette elamus. Nimelt koigepealt, panka sisenedes, tuleb labida kotikontroll. Seejarel tuli minna uhe naise juurde ja panna kirja koigi 20st suuremate rahatahtede seerianumbrid, seejarel luges see naine raha ule ja kirjutas summa planketile. Samale planketile tuli kirjutada ka nimi ja kodune aadress. Seejarel tuli minna jargmise leti taha, kus loeti ule raha ja taidetud plankett ning loodi planketile tempel. Mispeale tuli minna kassajarjekorda. Jarjekord oli toeline jarjekord - pohimotteliselt oli see paar rida toole, inimesed istusid jarjest, uus jarjekorda tulja istus vabale kohale viimase inimese korval. Kui nuud keegi eest ara laks, istusid koik nagu uks mees uhe koha vorra edasi. Lopuks joudsime viimase lulini rahavahetamise ketis - noormees teisel pool letti luges summa kasitsi 3 korda ule ja kaes see oligi.

Uleuldse tundub vahepeal, et neil on lihtsalt liiga palju inimesi ja ei jaa muud ule, kui panna uhte tood tegema voimalikult palju inimesi. Ulipisikeses kangapoes oli naiteks 5 muujat, nad ei mahu isegi koik korraga teenindama, ausalt. Uhes kaubamajas, kuhu toaletti otsima laksin, oli 3 korda rohkem muujaid, kui kliente tol hetkel ning selle 20 meetri peal, mis mul oli vaja labida valisukses eskalaatorini, pakuti mulle 3 erinevat lohnaoli. Nad lihtsalt jooksid mu peale tormi.

Mida peab veel mainima, on ulim viisakus - yes ma'm, no ma'm, excuse me ma'm. Igal sobival ja sobimatul hetkel pakutakse istet, tanatakse, kui oled kasvoi uhe jalaga poodi sisse astunud ja votad selle jala nuud sealt ara jne jne See on uskumatult ebamugav ja harjumatu algul. Tundsin ennast nagu mingi orjapidaja, aga see on siinne teeninduskultuur. See on siiras viisakus, ilma soovita midagi maha parseldada, kuigi ka seda tuleb ette.

Siinnses turismipiirkonnas on palju eurooplasi ja ameeriklasi, seega keegi eriti meid ei vaata aga isegi Manilas, mis on ju ometi suurlinn, raakimata vaiksematest asulatest, kaisime ringi nagu mingi vaatamisvaarsus, kari kohalike kannul. Kui naiteks Manilas mere aarde maha istusime, et jalgu puhata, kogunes meie umber vaiksel paris suur hulk inimesi, kes koik meid uksisilmi jalgisid. Neile meeldib kui neid pildistatakse, nad koik on ses osas nagu vaikesed lapsed - poseerivad taiesti siiralt ja nahes sul kaes fotoaparaati, paluvad sageli end pildistada.

ootamatult pikakasvuline Perenaine

Et teil oleks mida pikkadel igavatel toopaevadel teha...

Utlen kohe ara, et tapitahti mul pole, seega edukat desifreerimist.

Kui mone paeva eest laevaga snorgeldamast (ausona mul pole aimugi, kuidas seda kirjutatakse, ei viitsi praegu uurima kah hakata) tagas soitsime, istusin laeva eesosas ja motlesin oma kodule - oigemini loomadele, sest nemad ongi ju minu kodu. Kass ja koer. Tundub, et nad molemad on praegu rahul. Pisut nagu arevakstegev mote. Minu loomad ja ilma minuta rahul. Huvitav, kas nad minust puudust kah tunnevad. Akki neil on parem ilma minuta??? Ei voi olla ju... mina olen Perenaine. Isekas mote. Kati kirjutas, et Juhan on nurruv ja sobralik kass. Ma olen nii uhke. Oleksin siis kah uhke, kui ta oleks ulbe ja hammustav. Minu kass ju. Voib-olla, kui ta oleks arg voi arg-agressiivne, oleksin natuke mures, aga uhke ikka. Evitaga on kah koik hasti, ta kais Tartus ja nagi inimesi, kes talle vaga meelidvad, aga kellest monda ta vaga tihedalt enam ei nae. Olud sellised. Aga Evtia armastab inimesi, nagu ka Juhan. Seega koik nagu tootab ja voin rahulikult reisida. Tegelikult ma olengi rahul. Ja rahulik.

Vahepeal tibutas vihma, aga ma istusin edasi - mulle toepoolest meeldib vihm, eriti kui on soe ilm. Pole midagi monusamat, kui tunda vihmapiiskade langemist soojale kehale. Siin pole mingit kusimust turvalisusega. Paadisoidul ei noua mingeid paasteveste voi muid ettevaatusabinousid. Jalutad mooda paati ringi nagu ise soovid. Sama moodi on ka bussisoidul naiteks. Naiteks uks on taiesti olemas, aga seda ei sulgeta kunagi ja kui tahad void vabalt uksel kooluda palju soovid, kasvoi ainult uks jalg bussis. Pole probleemi. Voi soidu pealt katusele ronida - kah pole probleemi.

See maa on tais kontraste nagu ka Reis. Alles paari paeva eest olime paradiisis, ent jargmisel paeval karutasime mooda jarsku magiteed bussis, mille laadungiks oli sool, kummekond kohalikku ja meie - 8 eestlast, oma jargmise sihtpunkti poole, samas kui praegu elan paar paeva nagu keskmine turist. Ja siis jalle edasi... Mulle meeldis see soit. See oli nagu safari, millesarnast keegi ei korralda. Ausaltoeldes jaab mulle arusaamatuks, mis mustilise jouga see buss neist magiteedest ules laks. Arvestades seda, millises seisukorras buss oli, kui palju soola seal peal oli, millist haalt buss tegi soites, millises seisus olid teed ja kui jarsud need teed olid, on see, et kohale joudsime, moistusevastane. Selle paeva musteerium.

Boracay saar 10. veebruar 2006 kell 9.30 hommikul

Perenaine