Utlen kohe ara, et tapitahti mul pole, seega edukat desifreerimist.
Kui mone paeva eest laevaga snorgeldamast (ausona mul pole aimugi, kuidas seda kirjutatakse, ei viitsi praegu uurima kah hakata) tagas soitsime, istusin laeva eesosas ja motlesin oma kodule - oigemini loomadele, sest nemad ongi ju minu kodu. Kass ja koer. Tundub, et nad molemad on praegu rahul. Pisut nagu arevakstegev mote. Minu loomad ja ilma minuta rahul. Huvitav, kas nad minust puudust kah tunnevad. Akki neil on parem ilma minuta??? Ei voi olla ju... mina olen Perenaine. Isekas mote. Kati kirjutas, et Juhan on nurruv ja sobralik kass. Ma olen nii uhke. Oleksin siis kah uhke, kui ta oleks ulbe ja hammustav. Minu kass ju. Voib-olla, kui ta oleks arg voi arg-agressiivne, oleksin natuke mures, aga uhke ikka. Evitaga on kah koik hasti, ta kais Tartus ja nagi inimesi, kes talle vaga meelidvad, aga kellest monda ta vaga tihedalt enam ei nae. Olud sellised. Aga Evtia armastab inimesi, nagu ka Juhan. Seega koik nagu tootab ja voin rahulikult reisida. Tegelikult ma olengi rahul. Ja rahulik.
Vahepeal tibutas vihma, aga ma istusin edasi - mulle toepoolest meeldib vihm, eriti kui on soe ilm. Pole midagi monusamat, kui tunda vihmapiiskade langemist soojale kehale. Siin pole mingit kusimust turvalisusega. Paadisoidul ei noua mingeid paasteveste voi muid ettevaatusabinousid. Jalutad mooda paati ringi nagu ise soovid. Sama moodi on ka bussisoidul naiteks. Naiteks uks on taiesti olemas, aga seda ei sulgeta kunagi ja kui tahad void vabalt uksel kooluda palju soovid, kasvoi ainult uks jalg bussis. Pole probleemi. Voi soidu pealt katusele ronida - kah pole probleemi.
See maa on tais kontraste nagu ka Reis. Alles paari paeva eest olime paradiisis, ent jargmisel paeval karutasime mooda jarsku magiteed bussis, mille laadungiks oli sool, kummekond kohalikku ja meie - 8 eestlast, oma jargmise sihtpunkti poole, samas kui praegu elan paar paeva nagu keskmine turist. Ja siis jalle edasi... Mulle meeldis see soit. See oli nagu safari, millesarnast keegi ei korralda. Ausaltoeldes jaab mulle arusaamatuks, mis mustilise jouga see buss neist magiteedest ules laks. Arvestades seda, millises seisukorras buss oli, kui palju soola seal peal oli, millist haalt buss tegi soites, millises seisus olid teed ja kui jarsud need teed olid, on see, et kohale joudsime, moistusevastane. Selle paeva musteerium.
Boracay saar 10. veebruar 2006 kell 9.30 hommikul
Perenaine
Kui mone paeva eest laevaga snorgeldamast (ausona mul pole aimugi, kuidas seda kirjutatakse, ei viitsi praegu uurima kah hakata) tagas soitsime, istusin laeva eesosas ja motlesin oma kodule - oigemini loomadele, sest nemad ongi ju minu kodu. Kass ja koer. Tundub, et nad molemad on praegu rahul. Pisut nagu arevakstegev mote. Minu loomad ja ilma minuta rahul. Huvitav, kas nad minust puudust kah tunnevad. Akki neil on parem ilma minuta??? Ei voi olla ju... mina olen Perenaine. Isekas mote. Kati kirjutas, et Juhan on nurruv ja sobralik kass. Ma olen nii uhke. Oleksin siis kah uhke, kui ta oleks ulbe ja hammustav. Minu kass ju. Voib-olla, kui ta oleks arg voi arg-agressiivne, oleksin natuke mures, aga uhke ikka. Evitaga on kah koik hasti, ta kais Tartus ja nagi inimesi, kes talle vaga meelidvad, aga kellest monda ta vaga tihedalt enam ei nae. Olud sellised. Aga Evtia armastab inimesi, nagu ka Juhan. Seega koik nagu tootab ja voin rahulikult reisida. Tegelikult ma olengi rahul. Ja rahulik.
Vahepeal tibutas vihma, aga ma istusin edasi - mulle toepoolest meeldib vihm, eriti kui on soe ilm. Pole midagi monusamat, kui tunda vihmapiiskade langemist soojale kehale. Siin pole mingit kusimust turvalisusega. Paadisoidul ei noua mingeid paasteveste voi muid ettevaatusabinousid. Jalutad mooda paati ringi nagu ise soovid. Sama moodi on ka bussisoidul naiteks. Naiteks uks on taiesti olemas, aga seda ei sulgeta kunagi ja kui tahad void vabalt uksel kooluda palju soovid, kasvoi ainult uks jalg bussis. Pole probleemi. Voi soidu pealt katusele ronida - kah pole probleemi.
See maa on tais kontraste nagu ka Reis. Alles paari paeva eest olime paradiisis, ent jargmisel paeval karutasime mooda jarsku magiteed bussis, mille laadungiks oli sool, kummekond kohalikku ja meie - 8 eestlast, oma jargmise sihtpunkti poole, samas kui praegu elan paar paeva nagu keskmine turist. Ja siis jalle edasi... Mulle meeldis see soit. See oli nagu safari, millesarnast keegi ei korralda. Ausaltoeldes jaab mulle arusaamatuks, mis mustilise jouga see buss neist magiteedest ules laks. Arvestades seda, millises seisukorras buss oli, kui palju soola seal peal oli, millist haalt buss tegi soites, millises seisus olid teed ja kui jarsud need teed olid, on see, et kohale joudsime, moistusevastane. Selle paeva musteerium.
Boracay saar 10. veebruar 2006 kell 9.30 hommikul
Perenaine
1 comment:
Just just, ja loodetavasti selleks ajaks on ka Bridget Jones III ilmunud. ;)
Post a Comment