Ma ei tohi lugeda
Sveta blogi, sest ta kirjutab kogu aeg agility trennidest ja paneb sinna üles erinevaid harjutusi, mida nad sooritanud on... ja see kõik ajab mu kõhu kihevile ja näpud sügelema. Lihtsalt see tunne, mis järgneb heale sooritusele suurepärase tööd nautiva koeraga, ja mida ma veel nii hästi mäletan ...
Oi, ja tänases metsatrennis oli Mii nii innukas. Tegime 2 lõhnaharjutust ja ühe kolliharjutuse. Vaatamata sellele, et Mii ehk inimestega aktiivselt suhtelmisest väga huvitatud pole, on ta ometi väga huvitatud inimestest. Selline väga uudishimulik piiga. Tegelikult on ta kõrvade peal ka metsatrennidest, mis mõnikord on ka koledate hoonete trennid. Mii lihtsalt kiunub ja niutsub puuris - ainult laske mind välja ja ma näitan, mida ma suudan... Hetkel ei suuda ta veel suurt midagi, aga ma loodan, et tulevikus suudab. Kui meil mõlemal ja koos ainult indu jätkub.
Ah jah ... tänasest metsatrennist ... esimene kord võttis Mii juba kaugelt lõhna ja ka mina sain väga selgelt aru, et nüüd on õige aeg koer lahti lasta. Mii jooksis kaugelt ja sirgelt otse f juurde ja jäi sinna innukalt viinereid õgima. Pean ütlema, et juba esimese trenniga sai Mii pihta, et midagi väga lahedat toimub neis trennides. Ja isegi, kui ta ei soovi mõnikord ei mängida ega ka viinerit maitsta, on ta siiski innukas inimesele järgnema - tundub, et uudishimust. Vesti selga tõmbamiseks pean ma Miid pidevalt korrale kutsuma, sest ta ei malda üldse paigal istuda, aina üritab otsima minna. Lisaks tundus mulle, et ma nägin kuidas mu koer kohe, kui olime vesti selga tõmmanud ja liikuma asusime, kasutas nina ... st tegi ninaga tööd, õhus. Ma olen kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et nende koer teebki pidevalt ninaga tööd, isegi jalutuskäigu ajal. See on üldiselt metsatrennide tulemus. Koer on harjunud otsima õhust inimese lõhna. Ja ma nägin täna, kuidas mu koer seda tegi. See oli küll ainult korraks, selline teadlik selge ninatöö ...
Teise lõhnaharjutuse puhul käitus Mii väga naljakalt, kuigi tulemus oli jälle selle harjutuse kohta väga hea - ta liikus selgelt ja kohe f juurde. Ma ei saa öelda, et otse ... kohe seletan miks. F liikus mööda metsavaheteed ja siis pööras vasakule puude vahele. Meie liikusime kõigepealt paremale puude vahele, tegime seal tagasipöörde ja läksime risti üle metsatee vastakule - nö üritasime algeliselt metsa kammida. Teel tõmbas Mii korraks (mitte, et ta kogu aeg ei tiriks metsatrennides, aga on teatud teistmoodi tõmbamine, kui ta lõhna saab), aga see oli nii korraks ning läksime edasi puude vahele. Pisut liikunud, tõmbas Mii ennast (nagu pärast selgus) õiges suunas suisa kahele jalale püsti ja ma lasin ta lahti. Järgnev oli naljakas - nimelt jooksis ta 10kond meetrit selles suunas, kuhu ta tõmmanud oli, tegi siis täispöörde tee suunas ja jooksis teele... tänu tihedale võsale mina tema edasist liikumist ei näinud. Teed mööda jooksis Mii juba otse f juurde. Ma jõudsin juba mõelda, et tore, kuidas ma küll nii mööda panin ... kui märkasin puude vahel liikumist - Mii oli minu rõõmuks f juures.
Ega ei teagi, kas Miile tundus, et mööda teed on mõnusam minna - pole igasuguseid puid-põõsaid ees, või mis. Igatahes pidi ta mäletama seda, et teel oli mingi lõhn, sest f ütles, et Mii tuli mööda jälgi... Tundus, et Mii viis kuidagi loogiliselt kokku 2 lõhna - selle mis tuli õhust ja selle, mida ta oli ilmselt tundnud teel... Kuidagi uskumatu tundub...
Minnes hooga tagasi agility juurde ...
Gretsi perenaine kutsus meid eile Tartusse Jõulutunnelile ... ajab näpud sügelema, mu ju ikka nii hästi mäletan... ja tundub, et Miile meeldib.
Et mul Miist ja agilityst pilte pole, veel... siis panen siia mõned pildid Nataljast ja Rejst, sest Rej on Mii tõugu ja Natalja üks Mii lemmikinimestest. Loodetavasti pole neil midagi selle vastu. Pildid tegi vist Kai, kuigi minu fotokaga... aga kuna ma ka ise paljudel pildidel figureerin, ei saanud ma ilmselgelt ise neid teha. Kai on kah agilityinimene, Kai jookseb oma tervu Bronnuga. Ilmad oli tookord väga palavad, 30 soojakraadi ja päike paistis lagipähe ... aga mälestused on head ja pildid vahvad. Pildid on Juha Oreniuse trennidest - minule ja E.-le sobis tema meetod suurepäraselt.
P.
Miile meeldib tuli ja soojus. Päris naljakas oli vaadata, kuidas Mii täna istus ja ahjusuust sisse vahtis, kohe päris pikalt. Ei seganud teda seegi, et ma vahepeal fotokat võtma läksin. Ahjus oli tuli ja olin kogemata ahjuukse pärani jätnud. Ja seal ta siis istus ja vaatas üksisilmi... ei tea, kas kujutas ennast karjaselõkke äärde.
