Selle blogi nimi on juba ammu eksitav, aga las ta olla. Ma ei suuda sellest loobuda. Kusagil minus, ja üldse mitte sügaval, istub suur-suur lootus - ehk siiski... ma ju niiväga ootan.

Kunagi ammu ammu jäi mulle kusagilt meelde, et kui kellelegi mõtled ja tema pärast muretsed, on see nagu kaitseingel, mis hoiab halva eest. Ehk siis minu pidev suur mure kaitseb teda... kui enam on keda kaitsta.

Mulle ei meeldi kui mul palutakse neid kahte võrrelda. Esiteks pole see aus ega võimalik - väga erinevad tõud, lisaks on Mii alles 5 kuune. Teiseks on see mulle kole valus. Võib-olla ehk tulevikus, kui Mii on täiskasvanu ja mina paranenud... või kui ehk E...

Mii

Mii on üks ilmelik loom. Esiteks on tal oi kui palju varbaid. Teiseks on ta laiguline - millegi pärast olen alati arvanud, et minu koerad on ühevärvilised. Kolmandaks on ta väga pikad ja täiesti kontrollimatud jalad. Lisaks on tal pilla-pallakõrvad, mis annavad talle väga omamoodi ilme. Sihuke veider omamoodi kutsikas pärisnimega Momento Dolce.

Miks Mii, aga mitte näiteks Gabbana? Sest mulle meeldivad lühikesed kontkreetsed lihtsad nimed ja Mii tundus kuidagi väga sobilik. Esimesed poolteist nädalat oli tibin täitsa ilma nimeta, sest nimi, millele olin valmis mõelnud enne koera koju jõudmist, tundus täiesti ebasobiv konkreetsele kutsikale. Kui nüüd rääkida väitest, et kutsikale otsa vaadatates tead kohe mis ta nimi on, siis seda õnne mul polnud. Küll aga teatas kutsika nägu mulle pidevalt, et vot see sulle pähe tulnud nimi see küll pole.