Selle blogi nimi on juba ammu eksitav, aga las ta olla. Ma ei suuda sellest loobuda. Kusagil minus, ja üldse mitte sügaval, istub suur-suur lootus - ehk siiski... ma ju niiväga ootan.

Kunagi ammu ammu jäi mulle kusagilt meelde, et kui kellelegi mõtled ja tema pärast muretsed, on see nagu kaitseingel, mis hoiab halva eest. Ehk siis minu pidev suur mure kaitseb teda... kui enam on keda kaitsta.

Mulle ei meeldi kui mul palutakse neid kahte võrrelda. Esiteks pole see aus ega võimalik - väga erinevad tõud, lisaks on Mii alles 5 kuune. Teiseks on see mulle kole valus. Võib-olla ehk tulevikus, kui Mii on täiskasvanu ja mina paranenud... või kui ehk E...