sünnipäevalaps

Minu ilus kiisu Juhan sai täna kahe aastaseks. Palju õnne Juhan :)

väike vahepala

Kolmapäeval käisime Nike ja Triksy trenni ajal trenni tegemas. Tegelikult ma peaksingi teistega kah vahepeal käima, sest Evita muutub viimasel ajal liiga närviliseks, kui näeb teisi jooksmas. Nii ka seekord. Ükskõik kas jooksis Triksy või Nike, Evita aina huilgas mul rihma otsas - ei oska seda häälitsust kuidagi teisiti nimetada. Ja kui Nike vaatas Evitat lähemalt, kui Evita Triksy jooksmise ajal huilgast, heitis Evita Nike poole pisut vihase pilgu, mis ütles väga selgelt "...ja üleüldse, mis sa siin vahid" ja laksatas hammastega Nike nina poole. Tegelikult on see omamoodi naljakas ja ega ta hambaid kellelegi sisse ei löö, lihtsalt väljendab oma seisukohta. Üldiselt teeb ta nii võõrastele koertele, kes talle liiga aktiivselt ligi tikuvad, Nike suhtes ta nii ei käitu enam. Igatahes tõmbas Nike koonu täitsa solvunud ilmega tagasi.

Loodetavasti lubavad Piret ja Veronika meil veel kaasa tulla ja ma luban, et olen täitsa tasa ja ei seleta nii palju ;)

Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 1

Nädalavahetus oli küll aktiivne seekord. Sõitsime juba reedel Tartusse ja kui juba Tartus, siis tuli külastada ka Koertekoja Liivimaa munadepüha üritust. Triksy ja Piret julgustuseks kaasas, asusime Pangodi järve äärest kahe autoga teele. Saime seal kokku, kuna Piret polnud väga kindel kuhu suunduda. Nagu alati, olin visanud kotta üles pandud kaardile lihtsalt pilgu peale - no mis probleem see Vapramäele minek ühele endisele Tartu elanikule ikka on. Tuli välja, et probleem tõesti pole, küll oli väike probleem õige parkal üles leidmine. Aga see oli kah tõesti pisitilluke probleem ja hiljem kojast kaardi üle vaatamisel tundus, et olime ikkagi algselt kaardil näidatud parklas. Aga eks praegused Tartu ja Tartu ümbruse elanikud teavad paremini, kus metsavahel on mõnus parkida.

Igatahes oli too parkla, kuhu algselt suundusime tühi, mis tühi. Nägin eemal tee ääres paari autot seismas ja otsustasin, et need ilmselt ongi need õiged koerainimeste autod ja suundusime sinnapoole, kuna Piret just vastu vaidlema ei hakanud. Ent siis selgus tõsiasi, et need autod olid siiski mingi maja juures parkinud ja kui need ka olid koerainimeste autod, siis mitte nende koerainimeste, keda mina silmas pidasin.

Selle peale üritasime teha kiired kõned kõigepealt Veronikale, kes ei võtnud vastu, ja siis Triinule, kes samuti ei võtnud vastu, et saada teada, kuhu täpselt minema peaks (eeldusel, et nad on interneti läheduses) ja võib-olla ka mõne kasuliku telefoninumbri. Aga paraku tuli meil oma jõududega hakkama saada.

Piretile nagu meenus, et kaardil oli kirjas mingi Peedu mnt või midagi sellist, seega suundusime Peedu poole tagasi. Pidasi silmas iga metsa vahele pööravat teed, kuni ühel hetkel märkasin puude vahel autosid. Neid oli 3-4. Piilusime autodesse, et teha kindlaks nende võimalik kuuluvus koeraomanikele. Olemas - ühes autos oli koerakarvane tekk ja mänguasi ning teises koeratoidu kott.

Siinkohal jätan jutu pooleli, et asuda mõne olulisema tegevuse kallale....aga homme jälle ;)

Perenaine

jäljekoer

Evita hoiab mind enamasti kenasti silma all, õigmini kindlustab endale teadmise, kus parajasti asun, kuigi liigub ise ringi. Eile maal vedasin oksi hunnikusse. Evita ajas omi asju, väsis lõpuks ja lamas oksahunniku kõrvale, ilmselt teades, et tulen sinna tagasi. Mina aga siirdusin uue laari järele. Vaatasin siis, et üks põõsas ja puu varjavad minu Evita silma eest ja minus tõstis pead õelus - jooksen metsa. Olgu, olgu, ma päris ei jooksnud aga hiilisin küll, ise heameelest käsi hõõrudes. Läksin siis vaiksel ja ise mõtlesin, et kuna ta küll avastab, et ma tagasi ei tule. Tegelikult ei läinudki palju aega mööda, kui nägin Evitat tulemas, nina maas, täpselt mööda minu trajektoori. Nina võtab ja mõistus kah ;)

Hommikul kohtusin maal kaevutegijatega. Üks neist vaatas Evitat ja küsis, et kas ta ära ei jookse või. Ma ei saanud probleemist hästi aru, kuid ütlesin, et ma panen ju aia ümber. Ei, ei, ütles mees, kas ta praegu ei jookse ära. Nüüd olin küll hämmeldunud ja polnudki väga kindel mida öelda. Miks ometi peaks mu koer minu juurest ära jooksma? Kobisesin siis midagi sellist, et mina olen karjajuht, nagu üks mu tuttav, kellele kõik probleemid saavad alguse/lahenduse karjasuhetest ;) Aga mees vaatas mind hetkeks mõistmatult ja sinna meie jutt soiguski.

Tants ja tagaajamine

Juhan on tüütu mutukas. Energiapomm. Duracell-kass. Käib ja provotseerib koera. Jalutab Evita juurde ja siis kihutab käppade kraapides minema või jookseb Evita juurde, pidurdab, kuid libiseb põrandal veel edasi, pöörab siis otsa ringi ja paneb ajama. Evita loomulikult kappab järgi. Ennist hüppas Evita jooksu pealt kassile voodi peale järele. Õudne kolakas käis. Läksin vaatama, mis juhtus ja voodil seisi kolmel jalal hädise näoga Evita. Esimene mõte, mis peast läbi käis oli "õnneks on kindlustus", siis mõtlesin kohe agilityle... Õnneks oli Evita jala lihtsalt ära löönud ja minuti pärast tuiskas juba mööda korterit ringi, nagu poleks midagi juhtunud.

Juhan jahib Evita lehvivat saba ja mööduvaid jalgu - rabab neid küüntega. Minu jalgu kah. Lesib maas ja küünitab küüntega järele. Möödume Evitaga mõlemad Juhanist ringiga, no kes tahaks teravaid kassiküüsi jalga kinni. Mina küll mitte, Evita vist kah.

koerainimesed

Mõnikord on tore elada linnas. Astud reipalt kargesse talvisesse kevadhommikusse, kõik on nii kena ja puhas, kuna õhuke lumekiht on igasugu sodi kinni katnud. Päike piilub häbelikult pilve tagant. Eemal tõstab tuttav koeraomanik tervituseks käe. Hommik missugune. Iseküsimus on, kas ma selle koeraomaniku ka ilma koerata ära tundnud oleks. Karta on, et mitte. Või ehk selle siiski? Vähemalt enamikku tuttavates koeraomanikest mitte. Ükskord kui tulime Evitaga linnast, ilmselt kohvikuringilt, tervitas valgusfoori all üks naine Evitat: "Oiiiiiii, Eviiiiita!!!!" Evita oli loomulikult suurt õnne täis, et keegi talle tähelepanu pöörab. Mina aga naeratasin kohmetult ja ütlesin igaks juhuks tere, kuna ma millegi pärast kahtlustan, et olen temaga varem kohtunud. Aga mul polnud halli aimugi, kes ta on. Või milline võiks tema koer olla - kahtlustan ka seda, et ta on koeraomanik.

Ilmselt on sama koertega - ma lihtsalt ei tunne neid ära, kui omanikku kõrval pole. Samas kui mitme ühetõulise tuttava koera vahel ma suudan vahet teha. Näiteks jalutusaias käivatel kollastel labradoridel on igaühel on oma nägu, nagu ka perenaistel/meestel. Ja ma suudan nad kokku viia ja neil vahet teha. Ausõna. Koerainimene ja koer moodustavad lahutamatu koosluse, kahtlemata.

Need olid minu tänahommikused mõtted. Aga kui midagi algab hommikul, puutud sellega kokku ka pärastlõunal. Lihtsalt piinlik lugu. Hakkasin parajast lastepolikliiniku uksest mööduma (ilma koerata), kui äsja autost väljunud naine, väike laps kandetoolis, mulle tere ütles. Vaatasin talle hetkeks otsa suutmata uskuda, et ta mulle tere ütles ja vastasin ebalevalt. Ilmselt mõistis ta mu kimbatust, sest mainis midagi koerte ja omanike kohta, just nagu minu tänahommikusi mõtteid. Muidugi!!!!! See oli Rodeesia ridgebacki omanik, kes meie kodulähedasel jalutusplatsil käib. Kuidas ma küll teda ära ei tundnud. Oma viletsaks vabanduseks võin öelda, et laps tema käes ei olnud mitte harjumuspärane vaatepilt ;) kuna see nõnda värske lugu. Aga loll, kes vabandust ei leia, eksole. Nüüd vajaksin ma hädasti punastavat emotiokoni.

Rõõsa Perenaine

Mul on Evitast mõnikord kohe südamest kahju. Või kujutage ise ette, mis tunne võiks olla kontrollifriigist koer, kes on pandud asemele lamama ja ära minna ei lubata, kuna perenaine mässab korteris mingi müriseva värgenduse ja muude pikkade vartega ringi, aga see väike ülbe siniste silmadega loom võib vabalt ringi liikuda. Käib ja nõmetseb. Ja üleüldse, miks talle on palju rohkem lubatud? Kõnnib saba seljas ringi, jalutab täitsa rahulikult koerast mööda ja siis ootamatult teeb äkksööstu kuhugi kaugusse. No katsu sa paigal püsida. Ja siis saadetakse vaene koer kurja pilguga tagasi asemele.

oksaparadiis

... oleks olnud täna hommikul, kui ei oleks nii neetult porine ja lumelögane ja libe kokku. Evitale oleks see meelidnud. Nii palju niiiiiii suuri oksi, mida ringi vedada ja hekseldada. Nii palju, et ei tea millist võtta, millist jätta. Nimelt lõigati eile pargis, millest läbi jalutasime puid. Just nimelt "oleks", sest pori ja löga tõttu kakerdas Evita puistel jalgadel nii kikivarvul, kui üks koer seda teha saab, sest üks tõeline retriiver ometigi ei kõnni suvaliselt mööda poriloike ja muud sihukest jälkust. Möödaminnes haarati pika hambaga ka mitte just suur oks suhu, aga see oli ka kõik. Preili Igasugujälkusesööjakoer arvab, et pori pole tema jaoks piisavalt peen jalutamiseks.

Umbes poole jalutuskäigu pealt unustas Evita oma peened kombed ja kappas mööda pori, nagu muiste. Pean tunnistama, et kikivarvul kõndiv koer meeldis mulle rohkem - vähemalt kõhualune oleks puhtaks jäänud.