detsembrikuine õhtuidüll

Hiline sügisõhtu. Väljas on väga pime, aga soe. Liiga soe detsembri alguse kohta. Koer istub ukse taga ja ootab. Perenaine plaanib üljäänud õhtut - kõigepealt välja ja koeraga paar harjutust, siis tuppa lugema. Tee, mesi ja küünlad sinna juurde - kõlab liiga hästi. Perenaine läheb välja, paneb käe oma rõõmsalt tervitava koera turjale ja .... tunneb käe all midagi vastikut ja ligast ja haisvat. Perenaine pöörab otsa ümber ja läheb tuppa tagasi, istub laua taha ja mõtleb sügavalt järele...paneks koera ööseks ja järgmiseks päevaks ja kogu ülejäänud ajaks esikusse elama ning väldiks ühtlasi esikut aegade lõpuni.... Ei tundu erit teostatav plaan? Ega jah.

Ükskord ammu, 7. märtsil palju aastaid tagasi, ostsin ma turuväravast kutsika. Mu ema oli imearmas ja lasi mul kutsika endale jätta, vaatamata sellele, et meil juba üks suurem koer oli. Järgmise päeva, naistepäeva hommikul üritas üks pisut vindine meesterahvas poe ees mu kutsikat ära osta, oma naisele naistepäevaks - vaheltkasu oleks olnud kümnekordne. See tal muidugi ei õnnestunud ja sellest kutsikast sai järgnevaks 13ks aastaks minu jaoks väga oluline loom. Belles oli ilmselt tubli annus terjerit, igatahes oli tal korralik habe ja karmipoolne karv - aluskarvata. Tol ajal ma seda viimast fakti nii ei teadvustanud, aga nüüd tagantjärele küll. Kuna ta juhtumisi oli emane, on mu koerad ka edaspidi emased olnud - täiesti teadlikult temaga seotult. Tänu temale alustasin ma kunagi Evitaga agilitytreeninguid - kui Belle oli umbes 10 aastane, nägin televiisoris agilityt ja mulle tundus, et see oleks Bellele väga hästi sobinud. Ta oli kiire, osav ja tegi enamvähem kõike mida ma tahtsin - näiteks ronis üle turnimisredelite. Järgmist koera võttes teadsin, et alustan agilityga... kusjuures ma ei analüüsinud üleüldse seda, kas mu väljavalitud tõug selleks ka sobib. Juhuslikult sobis.

Umbes 14 aastat ja 5 kuud hiljem jõudis minu koju Evita - kräsukarvaline ja aluskarvata, veel 4 ja pool aastat hiljem Mii - aluskarvaga. Kujutage siis ette minu ehmatust ja häiritust, kui ma pärast peaaegu 19 aastat aluskarvata koeri avastasin ühel õhtul koju jõudes, et mu tuba on kaetud pehme hõljuva aluskarvavaibaga ...

• Pildil on Belle - see must habemik, tema kutsikakarv oli suisa hõbedane; ja Benjamin, Belle peaks olema 8 aastane. Praeguseks pole ka Benjamini enam.
  

toidusedel

Ma pole Miile küll päris kõike pakkunud, aga siiani on ainuke asi, mille puhul ta midagi järele jättis, merekivikese komm. Üksainus. Ja sellest jäid kah tükid järgi. Tundub, et Mii hambad on suuremad, kui see kompvek, seega on uskumatu, et ta sellega hakkama sai. Aga nõudis ta seda merekivikest küll järjepidevalt ja pärast üritas veel teist kah saada... Muidu Mii toiduga ei pirtsuta ... seapea, kuivtoit, kaalikas, kapsas, porgand... õunad, pirnid, banaan... igasugu marjad - kusjuures eelistus on ilmselgelt mustsõstar, tikrid läksid juba toorestpeast. Koer ise korjab. Kapsa eest on Mii nõus isegi käsklusi täitma. Viimati kooris ta ise kreeka pähkli ära, kooretükid jättis ilusti alles ja sisu sõi ära.

Muidugi pole see mingi üllatus, et koerad kõike söövad - mu isiklikud koerad on siiani kõigesööjad olnud ja kunagi oli meil kass, kes sõi kartulikoori... Siiski olin ma väga üllatunud kui Mii otsustas korvist toored seened ära süüa. Ma jätsin metsast tulles korvi vastkorjatud seentega õue, et neid hiljem väljas puhastama hakata. Kui ma välja tagasi läksin, sõi Mii parajasti viimast soomustindikut. Sain veel osa kätte. Soomustindikud on ühed mu lemmikseentest ja ma olin ikka päris pahane. Muidugi oskas Mii välja valida just need seened, mis on värskelt tarvitatavad - soomustindikud ja puravikud, kokku5 suurt seent. Kupatamist vajavad riisikad jättis Mii kenasti korvi alles. Neile, kes ei tea millised soomustindikud välja näevad: juuresoleval pildil on soomustindikud. Tumedad enam süüa ei kõlba, aga heledad on see-eest väga maitsvad söögiseened, mis isegi kupatamist ei vaja.

haugi mälu

Perenaisel on haugi aju - ilma naljata. Haugi mälu saavat mõõta sekundites, ma võin kuidagi päevadeni venitada, aga no ma olen suurem kah.
Igatahes pean ma parandama seda postitust - Miil oli sünnipäev just postituse tegemise päeval, mitte eelneval. Avastasin selle nädala eest, kui näitusele registreerusin. Jah, tõesti... me oleme kirjas!
Loomulikult ei suutnud ma meelde jätta, et pidin laupäeval minema loomaaeda putukaid kaema. Õnneks lükkus käik edasi, aga kui mulle sellest telefoni teel teatati küsisin ma täiesti siiralt: "mis üritus???" sest omateada polnud mul midagi sellist ees ja olin juba muid kokkuleppeid teinud.
Ja see kontsert kevadel... kui mulle helistati, et võiks saada Hellas Hundis enne kontserti kokku, viibisin ma õndsas teadmatuses õhtusest kontsertist hoopis Tartus ja ei suutnud esimese hooga aru saada millest täpselt jutt on. Kontsert jäigi külastamata. Olla suurepärane olnud.

P

jooksmisest ja jalutamisest

Ma olen praeguseks täiesti kindel, et Miile lihtsalt meeldibki ringi lehvida. Sõna otseses mõttes. Ta teeb seda igal võimalikul juhul ... näiteks keset agilityrada autiir ümber paari takistuse ... Teine asi, mis talle tundub meeldivat, on sihilik närvidele käimine. Just selline tunne jäi mul, kui vaatasin pühapäevasel jalutuskäigul Mii käitumist Poppyga. Poppy nimelt pelgab Miid tiba ja väljendab seda pideva kileda klähvimisega. Mõnel segasel hetkel ta küll nuusutas Mii nina ja lehvitas saba või üritas Mii eest vorsti ära rabada, aga siis meenus talle kohe, et selle koleda loomaga on mingi jama ja üritas Miid jälle vähe hirmutada. Vahel jäi mulle tunne, et Mii omamoodi naudib seda ja kõnnib sihilikult just Poppy ees, justkui see meeleheitlik klähvimine teeks talle nalja. Ma saan temast täiesti aru, eriti kuna Poppyl on suurust just nii palju, et ta vabalt Mii kõhu alt läbi jalutama mahub ja ruumi veel ülegi jääb. Paaril korral üritas Mii end ka suureks teha ja paar kurjemat sõna öelda, aga selle lõpetasin ma kiirelt ära. Olgem parem sõbralikud, isegi omal kiusakal moel.

Tegelikult pole Poppy üldse miski õrnake ninnu-nännukoer, austraalia karjakoerad on üsna käredad. Käisime nimelt pühapäeval peale mäkkejooksuvõistlust karja karjakoertega jalutamas. Õnneks on karjakoerte omanikud külma kõhuga igasugu urinate peale, no teistmoodi ei saagi olla acd omanik, sest sel tõul on pidevalt midagi öelda. Pidevalt. Igatahes arvas Gretsi perenaine meie kohta, et tore on jalutada koeraga, kes ei ole ninnu-nännu. No see "ei ole ninnu-nännu" on küll vaieldav, aga mina arvan tegelikult sama moodi. Iga urin ei ole veel kaklus ja ägedama mängu peale minestavad omanikud ei ole minu seltskonnaeelistus. Sama moodi arvan ma, et kui mu elukas ikka teisel seljas elab, on sel teisel täielik õigus öelda, et ta seda ei soovi.

Pärast jalutuskäiku ei läinud ma kohe tuppa vaid jäin välja toimetama. Praegu läheb ju nii ruttu pimedaks, et püüan valget aega ära kasutada - vähemalt neil päevil, kui kodus olen. Kui ma siis lõpuks jõudsin selleni, et maja äärest ära õitsenud taimede rootsusid hakkasin koristama, otsustas Mii, et temal on kõrini. Tema tahab nüüd midagi muud. Näiteks sülle ... Olin kükakil ja lõikasin rootsusid ning Mii istus ta mulle põhimõtteliselt ette, nii et ma midagi teha ei saanud. Ja ärasaatmise peale kah ei reageerinud, pigem ronis siis veel lähemale ja veel lähemale... no selline hulk koera varjab nägemise kah ära ju. Mii võib olla vahel täiesti uskumatult ja lootusetult rumalalt kangekaelne. Ta lihtsalt hakkab trügima, pea ees ... tavaliselt sülle. Kes ütles, et Mii ei ole ninnu-nännu?

Aga päev algas mäkkejooksuvõistlusega. Teate kui ilusad on jooksvad koerad? Ja kui ilusaid pilte neist saab? Liisa Zjabrikova vahendusel saab sellest aimu SIIT

palju õnne Miile

Minu suur sülekoer Mii sai eile 2 aastaseks. Palju õnne Miile. Muidugimõista tähendab määraltus 'sülekoer' seda, et koer mahub sülle. Järgnev pilt on tõestus sellest, et Mii mahub.
Pildi tegi Marge, kui me Nõmme Loodumajas karjakoerte kooskäigul käisime.

enesele meeldetuletuseks

Mii on natuke katki praegu, sest Perenaine on sõna otses mõttes loll. Juhtub. Aga ma pean meelde jätma 2 asja:
: peab usaldama oma sisetunnet ja mitte laskma end provotseerida, isegi kui keegi üritab selgeks teha, kui rumalad sina ja su loom olete. Tegelikult tasub sellised inimesed oma elust üldse eemal hoida, sest selline suhtumine on lihtsalt närvesööv.
: ära kunagi usalda oma katkist looma jääma koju ilma kraeta - nimelt arvas minu tubli Mii, kes mitte kunagi pole ära kakkunud katkise käpapadja kaitseks pandud sidet ja kuulab kenasti, kui keelatakse sidemele tähelepanu pööramine ja on üleüldse üsna rahumeelne loom, et 7s päev on paras aeg niitide väljanokkimiseks. Kui koju jõudsin istus Mii väga õnnetu moega endal käpp värisemas, lisaks oli ta haava väga koledaks lakkunud. Nüüd saab Mii krae kaela isegi siis, kui tunniks välja niitma lähen.

Mii ise üritab muidugi ignoreerida kogu seda jama ja on imerõõmus nagu alati, seega pean ma olema pidevalt valvel, et koer ei hüppaks, jookseks, ujuks... oi see on keeruline, sest ühel hetkel mu kõrval rahulikult vantsiv loom võib järgmisel hetkel tiigi suunas tuisata...

Ah jaaaa... parmud... nad on sel aastal eriti tigedad. Mulle on meelde jäänud, et parmud olla aktiivsed vaid 3 nädalat - see 3 nädalat algas möödunud nädalal ja tundub nii tüütult pikk olevat.

Aga muidu on suvi mõnus...

ilusad pildid ilusast koerast

See juhtus päris talvel, paksu lume aegu ja puha - me käisime fotograafi juures. No kui nüüd päris täpne olla, siis käisime fotograafiga Tartus Tähtvere pargis. Selle päeva tulemused on üleval siin ja paljud on viidatud postitust ilmselt ka juba näinud, aga ma arvan, et see talvine käik väärib eraldi postitust.

Minu meelest on see nii iseloomulik poos. Mii istub väga sageli lõug niimoodi tagasi tõmmatud, või ma täpselt ei teagi kuidas seda nimetada.
Ja veel üks...

Lõpetuseks üks pilt pisut tuulestviidud Perenaisega kah.
P.

üks vana lugu uuendusega

Kunagi kirjutasin ühe postituse, nüüd täiendan ... ARTIKKEL. Pilte on paberväljaandes rohkem, aga Mii on neil kõigil no nii graatsiline, et kohe naerma ajab, ise veel tütarlaps.

dalmaatsia koer!!!???

Eile kõndisime parajasti Tartu kesklinnas, kui meist möödus üks pisike poiss oma emaga: "Emme, vaata, dalmaatsia koer... nii kihvt!!!"

kuus kilo puhast ilu

Eile varahommikul istusin läpakaga tugitooli. Miil oli vist ninnunännutuju, igatahes pani ta oma pea mulle sülle ja jäi niiviisi seisma. Siis ühel hetkel kukkus Mii taguots pikali. Minul oli nalja nabani, Mii oli natuke ehmunud. Tundub, et ta jäi lihtsalt magama. Juuresoleval pildil on Mii viis kuud vana.

ilmselgelt ülekasvanud

Tegelikult on Mii pisike sülekoer. Kõik, kes te arvate, et Mii on suur koer... te eksite! Mii on pisike sülekoer, kes mahub oma pisikese Perenaise pisikestele põlvedele täiesti vabalt ära. Mii muudkui sätib ja sätib ja otsib mugavamat asendit süles olemiseks. Mõnikord võtab palli kah sülle kaasa ja piiksutab seda siis. Kui pall maha kukub vaatab Mii pallile järgi, aga järgi minna ei raatsi. Vahepeal topib Mii pea Perenaise kaenlasse ja jääb hästi, hästi tasa. Mõnikord tüdib Mii ise ära, mõnikord saadab Perenaine Mii minema - ja oi kui palju jõudu on vaja, et Miid lükata, kui Mii parajasti kuulata ei taha. Mõnikord on Mii oma sülle ronimisega nii tobetüütu, ta kohe mitte ei taha aru saada, et Perenaisel on parajati kiire kirja- või lugemistöö käsil. Mii lihtsalt üritab oma sülekoerakere Perenaisele sülle trügida. Kui see siis mõnikord õnnestub, on Mii kole rahul.

Mii on ikkagi pisike sülekoer, mis sest, et suurem osa koerast jääb sülest lihtsalt üle.

need vastupandamatud asjad

Küttepuud. Kui ma kodus olen, pole probleemi. Õigemini - vahepeal üritatakse pika hambaga natuke näksida aga keelamise peale lõpetatakse see tegevus ära. Aga kui mind kodus pole - siis on põrand puupinde täis. Kuna mul on kodus puuküte, on ikka korvitäis pliidipuid pliidi ees, et oleks hea vajadusel kuivad puud ahju pista. Ahjupuud on suures puukorvis, neid Mii ei puutu. Ju on piisavalt eraldatud. Aga pliidipuid küll. Kui meelde jääb, tõstan puud puukorviga pliidile, seal on puud siiani puutumata jäänud. Mitte, et puute närimisest märkimisväärset kahju tekiks, aga pärast on koristamine tüütu. Evital oli küttepuudega sama asi, lisaks oli tal mingi värk nõudepesunuustikuga. Alati, absoluutselt iga kord, kui unustasin nuustiku kappi panna, oli põrand pisikesi nuustikutükke täis. Ja ei olnud mingit vahet, kas nuustik oli kasutatud või tuliuus.

õnnetuse jäävuse seadus

Kui õnnetu toakoer saata välja õnnelikku õuekoera õueelu nautima, käib ta akna juurest akna juure, vastavalt sellele, millises toas Perenaine parajasti viibib.

Laske koeral ometi õnnetu olla!!!

kassilugu

Kui ma siia kolisin, külastasid minu õue järjekindlalt 3 võõrast kassi, praegu ma neid suurt enam ei näe. Ma ei tea, kuidas teistel läheb, aga üks neis on praeguseks lahkunud - ja ta otsustas teha seda keset minu isiklikku õue. See lugu tuli mulle meelde, kui sellenädalaseks fotojahiks pilte otsisin... jah, ma pean mõningase piinlikkusega tõdema, et ma olen olnud natuke liiga hõivatud või laisk, et teha seda nii nagu peab - käies päevajagu ringi fotokas kaelas.

Ma ei tea, kas nad oma kodus üldse käisid tol esimesel talvel, sest minu arust olid nad pidevalt kohal. Õigemini - tol hetkel tundus mulle, et vaid üks Kass. Ta istus andnult väljas akna all ka 25 külmakraadiga, Tegelikult oli neid 3, kaks kirjut ja üks süsimust ja kirjud olid nii sarnased, et ma tõesti ei teinud esiti vahet. Must oli selline omaette loom - ma nägin teda ainult kusagilt metsa äärest heinatuti või põõsa varjust vargsi jälgimas. Ja seda alles siis, kui taipasin vaadata. Hiljem selgus, et nad on pärit ühest talust, mis on ligikaudu 700 m kaugusel. Omanik olla ikka mõelnud, et kuhu tema kassid kadunud on. Siis oskasin ma juba teha vahet kahel kirjul kassil - üks oli pisut suurem ja tokerjam, teine peenema kondi ja siidisema karvaga. Ma küll fotojahil märkisin, et ta oli poisinimega tüdruk, aga kui ma nüüd järgi mõtlen, oli vist vastupidi - tüdrukunimega poiss. See kolmas, must, olla ka omas kodus nö heidik - teised kassid temaga ei seltsi ja üleüldse hoidvat ta omaette. Nii rääkis mulle üks teine naaber.

Esimesel talvel ja suvel olid nad pidevalt kohal, eriti hästi oli see näha suvel.. kui ise aias ringi askeldasin lamas võõras Kass mu lähedal ja Juhan käis ja urises vahelduva eduga ta peale. Ligi nad küll ei lasnud ja ega ma proovinudki, lihtsalt kui liiga lähedalt möödusin, kõndis Kass eest.

Nüüd tahaks jõuda selleni, miks ma seda üldse kirjutan - kuidas ma avastasin, et neid on 2. See oli ühel hiliskevadisel päeval aias. Nägin kuidas Kass metsast välja tuli ja aeda jalutas, vaatasin talle hetke järgi ja astusin edasi...järgmisel hetkel nägin, kuida Kass metsast välja jalutas.... Mu esimene reaktsioon oli mõte, et kas ma tõesti ajasin oma kalli siiamisegase Juhani selle Kassiga segamini ja pöörasin pea esimese Kassi suunas... ja seal ta istuski... Kass. Pöörasin pilgu kähku tagasi... ja seal ta istuski... Kass. Järgmisel hetkel tundus idee sellest, et nüüd tuleb metsas järjest ühesuguseid kasse, kes kõik istuvad teatud korrapärase vahega mu õuel, täiesti arukas ja mõistlik - meeletus koguses ühenäolisi istuvaid kasse.

Suvel teisel poolel oleksin aias peaaegu surnud kassile peale astuma - see tokerjam oli surnud, nähtavaid vigastusi tal küll polnud.

Praegu juhtub vahel harva, et Kass siia satub ja siis ajab Juhan teda mööd õue suure sõjaga taga.

Vot selline kassilugu.

Ei mina mõista, mis värk selle haukumisega on. Täna saatsin Mii põrandapesu ajaks õue, seal ta siis tegi paar tiiru ümber õue - või nii ma vähemalt arvan, väljas oli nimelt kottpime, ja laekus siis kiirelt trepile istuma. Istus seal ja lasi iga poole minuti tagant kuuldavale ühe haguatuse... üheainsa... ja siis uue... ja siis veel ühe... ja veel...Põhjus teadmata. Muidugi ma tean, et ta pole ainuke koer, kes nii käitub. Veel enam - kui olla õhtul õues hästi tasa, on kuulda kuidas küla pealt samasuguseid üksildasi haugatusi kostab. Kord kaugemalt, kord lähemalt. Evita näiteks tavatses seista keset õue ja haugatada.

Ju siis on selliselt käitumiselt mingi sügavam ainult filosoofia taga - lihtsalt mina, piiratud inimloom, ei mõista seda ;)

ükskord ammu

Ükskord ammu, nii umbes kaks aastat ja kaks kuud tagasi, istusin ma põrandal ja sasisin ühe lokkis koera karva. Olin äsja kolinud sisse oma pisikesse metsamajja ja mul ei olnud ühtegi tooli, tegelikult polnud mul üldse mööblit peale voodi ja kolme lisamadratsi. Need lisamadratsid olid elutoas laua eest ja ma ise istusin põrandal. Veel oli mul muusikakeskus, läpakas ja ilus punane teekann. Tegelikult oli mul veel umbes tuhat asja, aga nad olid kõik esikus kastitesse pakitult mööblit ootamas. Niisiis, istusin ma seal põrandal ja sasisin koera karva ise mõeldes, et nii kole oleks, kui ma enam seda mõnusat uneleva koera karva sasida ei saa. Just täpselt nii mõtlesingi, see on kuidagi eriti selgelt mu mälus. Kaks kuud hiljem mul seda võimalust enam polnud.

Tegelikult jäi pooleli või tegemata nii palju asju - ma võin kihla vedada, et agility võistlused polnud enam pooltki nii naljakad. Me olime ometi võistluste klounid. Tegelikult olime me ikka väga tublid kah, nii vahepeal, kui liiga kiire polnud ;) Ma arvan, et me oleksime olnud igavesed A2-s olijad, ausõna. Need kontaktpinnad olid ikka nii võimatud, ja loomulikult koeraga sammu pidamine...

Ma plaanisin minna fotosalongi pildistama, Evitaga. Kui ma ei eksi, rääkisime sellest Veronika ja Piretiga - aga äkki eksin kah. See jäi tegemata. Imelik, sest ma olen ju edev.

Tegelikult tahtsin öelda, et kõik asjad, mis pähe tulevad tuleb kohe teoks teha, mitte lükata edasi mõnel eriti tobedal põhjusel - nagu näiteks jama juuksepikkus antud hetkel (no keda peale su enda see huvitab??), vilets näonahk (no hallloooo, milleks siis photoshop ja make up on????), liigne kehakaal (mis põhimõtteliselt on nähtav sinule ja ainult sinule)... Ja seda mitte põhjusel, et "äkki hiljem enam pole võimalust" (kuigi ka nii võib juhtuda), vaid seepärast, et kui miskit hakata edasi lükkama, siis seda lihtsalt ei juhtugi kunagi. Päris ausalt - kui ma kahe aasta eest poleks näiteks Tartusse sõitnud vaid kodus toas istunud ja sasiksin siiani seda krussis koerakarva, oleks mul tõenäoliselt fotosalgongis ikka käimata.


P.

Pildi tegi Kai, märksõnad: väga palavad ilmad ja Juha Oreniuse trennid 2006 suvi

mõnikord juhtub täiesti ootamatult

... olukorras kus sa üldse seda ei oota, et antud käsklus täidetakse täiesti automaatselt.

Ja palun ärge küsige, miks ma annan käskluse, kui ma ei eelda, et seda täidetakse. Kui ma hästi mõtlen, siis ma ilmselt ei annagi aga ma taban kohe pärast käskluse andmist, et tõenäoliselt on aeg antud käskluse jaoks natuke liiga varane või siis on tegu käsklusega, mida ma kasutasin ühe teise koera puhul, aga pole mitte kunagi kasutanud Mii puhul. Näiteks ütlesin ma Miile ükskord "pane maha" ja ei suutnud esimese hooga aru saada, miks tema pilgus ei tekkinud mitte mingit äratundmist. Lisaks oli ka mul endal tunne, et midagi sai natuke valesti... võttis mitu head hetke, enne kui ma ära tabasin mis täpselt.

Tegelikult polnud midagi ületamatult keerulist. Nimelt oli hommikult siin üks võõras inimene ja hakkasime uksest välja minema ja Mii loomulikult tahtis kah tulla. Põhimõtteliselt pidigi ta õue kaasa tulema, aga tahtsin teda natuke kauem toas hoida, et mitte tekitada esikus ülerahvastatust. Igatahes hakkas Mii toa teisest otsast liikuma ja mina, ilmselt soovides tegelikult tema liikumist aeglustada, et ta ei tormaks otse esikusse, hõikasin üle õla "istu". Järgmisel hetkel nägin silmanurgast kuidas Mii tagumik maha potsatas ja sinna jäigi. Ausalt, esimesel hetkel võttis see mu täiesti nõutuks - mul polnud üldse vaja, et ta seal istuks. No eks ma siis kiitsin ja lubasin tal edasi liikuda :)

Või ehk on nii, et seda imelikku hetke, kui su püsimatu kutsikas muutub ootamatult arukaks koeraks, on nii raske tähele panna?

Ja istumisest veel - käisime vaktsineerimas. Unustasin muidugi vaktsineerimispassi autosse ja pidin järele minema. Andsin Mii rihmapidi arsti kätte. Pärast arst ütles, et palus Miil istuda., Mii, tubli tüdruk, muidugi istuski aga kohe, kui arst "tubli" ütles, hüppas Mii jälle püsti :)

Mii kaalub 35 kg ja ma tõsiselt kardan, et ta kosub veel. Või ma võin loota, et ei kosu? On ta piisavalt lai juba? Aga vanuse järgi ju kosub?Muidugi mulle meeldivad suured koerad, aga ma pean teda tõstma ju...

Aga meil on sellised lahedad toidukausid :) No teistsugused ei sobikski minu imelikku metsamajja, mida valvab kass.

valvekass

Teil kõigil on vaprad valvekoerad? Minu nunnu kutsa magab öösiti voodi kõrval õndsat und aga see-eest istub minu sinisilmne kiisu öösiti ukse ees trepil. Esiti ma arvasin, et äkki tahab sisse... tahab jah, aga kohe kui saab selgeks, et süüa "nüüd, praegu ja kohe" ei anta, nõuab ta valjuhäälselt jälle õue. Tegelikult, kui Juhan tuppa tahab, siis ta kraabib üsna kõvasti ukse kõrvalt seina. Päeval magab vapper valvekass Perenaise padjal õnnist und.

P.

jõulud tulid ja läksid, aastavahetus ka

habemetu koera härmahabe
ehk
valget vuntsi pole kellelgi :)

küsimus: "Miks just Kupi?"
vastus: "Aga on ju Miki koera moodi?!!!"

täitsa ise tegin, taigna kah, kole head olid... kõik söödi ära :)
isegi need, mis pidi jääma hilisemaks
järgmisel aastal jälle...

ausalt, pole aimugi, mida täpselt ma nendega tegema hakkan...
aga nii ilusat värvi :)

nüüd on see siis käes...

... tibin arvab, et haukumine on viis kuidas midaiganes kätte saada. Õnneks ta niisama haukuma ei kipu, aga kontaktiharjutus, kus üritan koeraga silmsidet saada, on küll praeguseks kuidagi võimatu. Tibinal hakkab kohe saba käima ja hakkab ohjeldamatult haukuma ja mina üritan kurja nägu teha, sest toidu või mänguasja haukumine on lubatud ja nõutud ainult siis, kui vest seljas. Aga tegelikult on naljakas - no vähemalt praegu, sest siiani on vaid kord nii läinud.

Hea, et ma ei kuulanud selle tuttava nõuannet, kes soovitas igale koerapoolsele häälealgatusele hästi soosivalt reageerida. See tundus kuidagi ohtlikult kärarikast tulevikku ennustavalt. Ma üritasin siduda omavahel haukumise ja vesti - eks Mii praegu katsetab, millises olukorras mis toimib.