kassilugu

Kui ma siia kolisin, külastasid minu õue järjekindlalt 3 võõrast kassi, praegu ma neid suurt enam ei näe. Ma ei tea, kuidas teistel läheb, aga üks neis on praeguseks lahkunud - ja ta otsustas teha seda keset minu isiklikku õue. See lugu tuli mulle meelde, kui sellenädalaseks fotojahiks pilte otsisin... jah, ma pean mõningase piinlikkusega tõdema, et ma olen olnud natuke liiga hõivatud või laisk, et teha seda nii nagu peab - käies päevajagu ringi fotokas kaelas.

Ma ei tea, kas nad oma kodus üldse käisid tol esimesel talvel, sest minu arust olid nad pidevalt kohal. Õigemini - tol hetkel tundus mulle, et vaid üks Kass. Ta istus andnult väljas akna all ka 25 külmakraadiga, Tegelikult oli neid 3, kaks kirjut ja üks süsimust ja kirjud olid nii sarnased, et ma tõesti ei teinud esiti vahet. Must oli selline omaette loom - ma nägin teda ainult kusagilt metsa äärest heinatuti või põõsa varjust vargsi jälgimas. Ja seda alles siis, kui taipasin vaadata. Hiljem selgus, et nad on pärit ühest talust, mis on ligikaudu 700 m kaugusel. Omanik olla ikka mõelnud, et kuhu tema kassid kadunud on. Siis oskasin ma juba teha vahet kahel kirjul kassil - üks oli pisut suurem ja tokerjam, teine peenema kondi ja siidisema karvaga. Ma küll fotojahil märkisin, et ta oli poisinimega tüdruk, aga kui ma nüüd järgi mõtlen, oli vist vastupidi - tüdrukunimega poiss. See kolmas, must, olla ka omas kodus nö heidik - teised kassid temaga ei seltsi ja üleüldse hoidvat ta omaette. Nii rääkis mulle üks teine naaber.

Esimesel talvel ja suvel olid nad pidevalt kohal, eriti hästi oli see näha suvel.. kui ise aias ringi askeldasin lamas võõras Kass mu lähedal ja Juhan käis ja urises vahelduva eduga ta peale. Ligi nad küll ei lasnud ja ega ma proovinudki, lihtsalt kui liiga lähedalt möödusin, kõndis Kass eest.

Nüüd tahaks jõuda selleni, miks ma seda üldse kirjutan - kuidas ma avastasin, et neid on 2. See oli ühel hiliskevadisel päeval aias. Nägin kuidas Kass metsast välja tuli ja aeda jalutas, vaatasin talle hetke järgi ja astusin edasi...järgmisel hetkel nägin, kuida Kass metsast välja jalutas.... Mu esimene reaktsioon oli mõte, et kas ma tõesti ajasin oma kalli siiamisegase Juhani selle Kassiga segamini ja pöörasin pea esimese Kassi suunas... ja seal ta istuski... Kass. Pöörasin pilgu kähku tagasi... ja seal ta istuski... Kass. Järgmisel hetkel tundus idee sellest, et nüüd tuleb metsas järjest ühesuguseid kasse, kes kõik istuvad teatud korrapärase vahega mu õuel, täiesti arukas ja mõistlik - meeletus koguses ühenäolisi istuvaid kasse.

Suvel teisel poolel oleksin aias peaaegu surnud kassile peale astuma - see tokerjam oli surnud, nähtavaid vigastusi tal küll polnud.

Praegu juhtub vahel harva, et Kass siia satub ja siis ajab Juhan teda mööd õue suure sõjaga taga.

Vot selline kassilugu.