Näidake talle teed....

KOLLASED KINGAD

Mu tibu on kadunud. Nagu see oleks praeguseks enam mingi uudis. Paar nädalat hiljem juhtusin rääkima ühe sõbraga, kellega polnud nädalaid rääkinud. Ta küsis, et kuidas mu läheb ja vastasin, et mu tibu on kadunud. Mispeale ta küsis, et kas ei võta telefoni vastu või… Iseasi, kas sellistel tingimustel kedagi tibuks nimetaksin… Olgu, nali naljaks, aga kui see vaid nii oleks, et ta lihtsalt ei võta telefoni… Aga ma ei tea sedagi, kas ta on või ei olegi enam. Üks teine sõber, nähes, et mu läpakas jooksis nn slideshow suvalistest piltides, küsis, et miks ma ei pane Evita pilte mõneks ajaks kõrvale. Võib-olla oli selles küsimuses iva, ilmselt oligi. Aga mulle tundub, et pildid ei tähenda mulle palju. Mis tähendavad, on mu elu igapäevased pisiasjad:

KOLLASED KINGAD, mis ma pühapäeval jalga panin – paari aasta eest ühel kevadisel varahommikul seisin Sakala keskuse ees kahe autotee vahelisel muruplatsil värskel helerohelisel murul ja vaatasin oma kinganinasid, mõeldes samal ajal, et mu kingad sobivad nii kenasti kokku rohelise muruga. Olin just tulnud kusagilt väljast ja tegin enne magamaminekut Evitaga kiiret pissiringi. See tuli mulle meelde, kui pühapäeval linna sõitsin, jalas needsamad kollased kingad. Neis kingades on killuke Evitat.

ÕUNAPUU, mis kannab tillukesi imemagusaid õunu – möödunud suvel oli see õunapuu pilgeni täis ja õunapuu alune seega tihedalt pisikeste õuntega kaetud. Evita avastas õige kiiresti nende õunte magusa maitse. Ja nii kaua, kui sealt puu otsast õunu alla langes, oli Evita igal võimalikul hetkel puu all ja vitsutas õunu süüa. Elasin siis veel linnas, aga kuna mu vend käis ehitamisel abiks, oli ka Evita iga päev maal. Kuniks õunu jätkus, jõudis mu koer õhtul koju kõht õuntest punnis. Ütleme nii, et koristamise seisukohalt oli kogus kolmekordne, koostis peaasjalikult õunatükid ja lõhn pigem õunakoogi oma. Selles õunapuus on killuke Evitat.

NIKE tegi rõõmsaid tagasipöörde hüppeid iga Veronika poolse tagasikutsumise peale ja pööras siis otsa jälle minekusuunda. Ja keegi ei üritanud teda hammaste laksutamisega „korrale kutsuda”. See laksutamine oli sama naljakas kui piinlik. Aga pühapäeval tundsin selles puudust. Evita lihtsalt arvab, et ta peab kontrollima olukorda. Nii ma tunnengi, et Nike kõrvalt Angeli laua alt või diivanilt või tänaval Nike kõrval jooksmas on puudu miski must ja lokkis. Evita. Veronika, palun ära ütle Nikele, et tal ei ole enam sõbrannat, kellele kaevata selle üle, et perenaised jälle veavad kohvikusse kaasa. Mitte veel. See on lihtsalt liiga lõplik.

Ja JUHAN võib segamatult teha mida iganes ta soovib. Pole kedagi, kes takistaks teda minu juurde tulemast või voodile hüppamast või õuel kiiremaid tiire tegemast. Aga alati, kui Juhan hüppab voodile, näen ma kuidas Evita teda takistada üritab.

Ja muidugi JOLANDA, kes arvab, et Evita on Suur Juht. Seesama Jolanda, keda Evita peab samal ajal kõige tüütumaks olevuseks maailmas ja kelle perenaine on Evita jaoks lihtsalt maailma kõige parem sõber. Kui Evita nägi üle madala põõsasheki Katit tulemas, tormas ta tema suunas ja jäi nagu naelutatult seisma hetkel, mil nägi Kati kõrval Jolandat. Oh seda pettumust Evita silmis – tuli ja võttis minu Kati ära!

…

KEVAD ja SUVI ja Helge Tulevik ja meri ja üleskääritud püksisääred ja kaldal jooksvad koerad ja äikesevihm, mis meid esimese 10 meetri peale aluspesuni märjaks kastab ja vanalinn ja Angel ja Chocolaterie…

…

Ühe pisikese bensiinijaama müüja rääkis, et üks mees, olles lugenud selles bensiinijaamas üleval olevat Evita kadumise kuulutust, rääkis, et tema juurde tuli paari aasta eest üks väga tark ja õpetatud saksa lambakoer. Kui talt küsiti, et mis sellest koerast sai, vastas ta, et noh… elame juba 3 aastat koos. Kas see inimene pole kunagi tulnud selle peale, et äkki on kusagil keegi, kes ootab seda koera väga koju tagasi? Ma saan mõnevõrra sellest aru, et sellise asja peale ei tulda. Tundub, et teeäärsete majapidamiste ellu kuuluvad päris tihti autodest maha visatud koerad. Kurb. Mu ema kodule lähimas kolmes talus on selline koer. Aga võib ju juhtuda, et tulnud koer ei ole maha jäetud vaid hoopis eksinud…

Aeg läheb ja ma ikkagi mõtlen, et ta tuleb ju koju tagasi. Lihtsalt... see venib veel natuke.