Magamisakrobaatika

Tugitool

Need on nö ajalooga tugitoolid, nad olid kunagi osa minu vanaema elutoast. Nad seisid pikka aega lahtivõetult - ootamas, kuna ma oma kavatsuse teoks teen. Lõpuks lasin nad uuesti köita ja kui ma neid nägin, oli täiesti hämmastunud sellest, kui pisikesed nad tegelikult on. Minu mäletamist mööda mahtusime neisse kohe mitmekesi ära.

Diivanit mul pole, see lihtsalt ei mahu mu pisikesse majja ära ... seega jagame me tugitoole. Mii oli täna esimest korda tugitoolis. Miks ma ta sinna üldse lasin? Sest mul jalad külmetasid ja tema kõhu alla oli nii hea jalgu toppida, ise vastastugitoolis istudes. Aga noh... kui preili kuuevarbaline kasvamist samas vaimus jätkab, siis ta varsti enam ei mahu tugitooli (siia taha peaks nüüd üks pikk õel naer käima ;)

Kui koer on totakas

... ja sõnad on liigsed ;)

SALONG

Koerad käivad koerte salongides - teada-tuntud lugu ju. Aga ilusad koerad käivad ilusalongis. Ilusad nagu Mii. Kuna Gerly kunagi nii pooleldi mainis, et tema juurde võib isegi laste ja koertega tulla, võtsin ma kenasti ideest kinni ja ilmusin lihtsalt kohale, koer kaasas. Imekena.

... ja tikripõõsastel on okkad, väga teravad kusjuures....

See piiga...

hingab lisaks õhule ka toitu sisse;
on täiesti kindel, et pääseb Juhani tüütamisest karistuseta;
usub naiivselt, et ükskord koidab päev, mil ta siiski võib voodisse ronida;
arvab, et joomise juurde käib kohustus põrandat kasta;
närib täiesti ennastunustavalt tikripõõsa oksi;
on vaatamata näilisele jalgade liikumise ja keha asendi täielikule kooskõlastamatusele, üllatavalt hea koordinatsiooniga...

ja on muidu igavesti vahva koeralaps.

Mida teha, kui igatsus muutub liiga suureks?

Mina tõesti ei tea. Kui teaks, oleks nii imelihne olla.

Pean ühte oma varasematest positustest parandama - pildid loevad. Ma ei suuda neid vaadata, ma eitan kataloogi, kus on Evita pildid. Ma vaatan sellest üle. Nüüd loeb kõik, absoluutselt kõik. Ka see, kui keegi räägib kui vahva on see, et inimesed, keda ta ei tunne, tunnevad tema koera. Ja ongi vahva - ja see koer on vahva. Aga minu jaoks jookseb kohe paralleel Evitaga ... näiteks see koera-aasta paraad, kus inimesed, kes ilmselgelt mind ei tundud, läksid Evita noorema venna ja tema omaniku juurde ja uurisid, et kas see ongi Evita. Ja ma tunnen, kuidas kõik mus kokku tõmbub. See oli vaid üks loogilisemat laadi näide.

Mäletan, kuidas Ally surm mu meeled täiesti segi lõi - ta oli minu jaoks lihtsalt nii seotud E-ga. Tookord, kui Allyga õnnetus juhtus - ja vaid loetud päeva pärast E kadumist, oli mul Lootus, aga Tiial ei olnud... Veel kuid hiljemgi. Kõik tundus nagu halb unenägu, mis kohe-kohe läbi saab - iga uus sündmus oli järgmine tähtaeg E koju jõudmiseks. Näiteks õhtusöök Tabasalus - mitu head nädalat enne teadsin täiesti kindlalt, et võtan E kaasa. See oli lihtsalt nii loomulik. Teisiti ei olnud võimalik.

Praeguseks on kõik muutunud. Minu eelisseisust on saanud puudus. Surm on nii lõplik, isegi kui see tuleb liiga vara, liiga järsku, liiga ebaõiglaselt, liiga valusalt. Ja kõik on teada. Aga mina ei tea, mitte midagi ei tea. Ja minu hinges on kahtlus ja ikkagi lootus ja suur-suur-suur soov, äng... See kõlab kummaliselt, aga ma tahaks teada, et teda ei ole enam. See oleks nii imelihtne ... ja lõplik...

mälestades Allyt...