Ükskord ammu, nii umbes kaks aastat ja kaks kuud tagasi, istusin ma põrandal ja sasisin ühe lokkis koera karva. Olin äsja kolinud sisse oma pisikesse metsamajja ja mul ei olnud ühtegi tooli, tegelikult polnud mul üldse mööblit peale voodi ja kolme lisamadratsi. Need lisamadratsid olid elutoas laua eest ja ma ise istusin põrandal. Veel oli mul muusikakeskus, läpakas ja ilus punane teekann. Tegelikult oli mul veel umbes tuhat asja, aga nad olid kõik esikus kastitesse pakitult mööblit ootamas. Niisiis, istusin ma seal põrandal ja sasisin koera karva ise mõeldes, et nii kole oleks, kui ma enam seda mõnusat uneleva koera karva sasida ei saa. Just täpselt nii mõtlesingi, see on kuidagi eriti selgelt mu mälus. Kaks kuud hiljem mul seda võimalust enam polnud.
Tegelikult jäi pooleli või tegemata nii palju asju - ma võin kihla vedada, et agility võistlused polnud enam pooltki nii naljakad. Me olime ometi võistluste klounid. Tegelikult olime me ikka väga tublid kah, nii vahepeal, kui liiga kiire polnud ;) Ma arvan, et me oleksime olnud igavesed A2-s olijad, ausõna. Need kontaktpinnad olid ikka nii võimatud, ja loomulikult koeraga sammu pidamine...
Ma plaanisin minna fotosalongi pildistama, Evitaga. Kui ma ei eksi, rääkisime sellest Veronika ja Piretiga - aga äkki eksin kah. See jäi tegemata. Imelik, sest ma olen ju edev.
Tegelikult tahtsin öelda, et kõik asjad, mis pähe tulevad tuleb kohe teoks teha, mitte lükata edasi mõnel eriti tobedal põhjusel - nagu näiteks jama juuksepikkus antud hetkel (no keda peale su enda see huvitab??), vilets näonahk (no hallloooo, milleks siis photoshop ja make up on????), liigne kehakaal (mis põhimõtteliselt on nähtav sinule ja ainult sinule)... Ja seda mitte põhjusel, et "äkki hiljem enam pole võimalust" (kuigi ka nii võib juhtuda), vaid seepärast, et kui miskit hakata edasi lükkama, siis seda lihtsalt ei juhtugi kunagi. Päris ausalt - kui ma kahe aasta eest poleks näiteks Tartusse sõitnud vaid kodus toas istunud ja sasiksin siiani seda krussis koerakarva, oleks mul tõenäoliselt fotosalgongis ikka käimata.
P.
Pildi tegi Kai, märksõnad: väga palavad ilmad ja Juha Oreniuse trennid 2006 suvi
Tegelikult jäi pooleli või tegemata nii palju asju - ma võin kihla vedada, et agility võistlused polnud enam pooltki nii naljakad. Me olime ometi võistluste klounid. Tegelikult olime me ikka väga tublid kah, nii vahepeal, kui liiga kiire polnud ;) Ma arvan, et me oleksime olnud igavesed A2-s olijad, ausõna. Need kontaktpinnad olid ikka nii võimatud, ja loomulikult koeraga sammu pidamine...Ma plaanisin minna fotosalongi pildistama, Evitaga. Kui ma ei eksi, rääkisime sellest Veronika ja Piretiga - aga äkki eksin kah. See jäi tegemata. Imelik, sest ma olen ju edev.
Tegelikult tahtsin öelda, et kõik asjad, mis pähe tulevad tuleb kohe teoks teha, mitte lükata edasi mõnel eriti tobedal põhjusel - nagu näiteks jama juuksepikkus antud hetkel (no keda peale su enda see huvitab??), vilets näonahk (no hallloooo, milleks siis photoshop ja make up on????), liigne kehakaal (mis põhimõtteliselt on nähtav sinule ja ainult sinule)... Ja seda mitte põhjusel, et "äkki hiljem enam pole võimalust" (kuigi ka nii võib juhtuda), vaid seepärast, et kui miskit hakata edasi lükkama, siis seda lihtsalt ei juhtugi kunagi. Päris ausalt - kui ma kahe aasta eest poleks näiteks Tartusse sõitnud vaid kodus toas istunud ja sasiksin siiani seda krussis koerakarva, oleks mul tõenäoliselt fotosalgongis ikka käimata.
P.
Pildi tegi Kai, märksõnad: väga palavad ilmad ja Juha Oreniuse trennid 2006 suvi
No comments:
Post a Comment