Ükskord ammu, 7. märtsil palju aastaid tagasi, ostsin ma turuväravast kutsika. Mu ema oli imearmas ja lasi mul kutsika endale jätta, vaatamata sellele, et meil juba üks suurem koer oli. Järgmise päeva, naistepäeva hommikul üritas üks pisut vindine meesterahvas poe ees mu kutsikat ära osta, oma naisele naistepäevaks - vaheltkasu oleks olnud kümnekordne. See tal muidugi ei õnnestunud ja sellest kutsikast sai järgnevaks 13ks aastaks minu jaoks väga oluline loom. Belles oli ilmselt tubli annus terjerit, igatahes oli tal korralik habe ja karmipoolne karv - aluskarvata. Tol ajal ma seda viimast fakti nii ei teadvustanud, aga nüüd tagantjärele küll. Kuna ta juhtumisi oli emane, on mu koerad ka edaspidi emased olnud - täiesti teadlikult temaga seotult. Tänu temale alustasin ma kunagi Evitaga agilitytreeninguid - kui Belle oli umbes 10 aastane, nägin televiisoris agilityt ja mulle tundus, et see oleks Bellele väga hästi sobinud. Ta oli kiire, osav ja tegi enamvähem kõike mida ma tahtsin - näiteks ronis üle turnimisredelite. Järgmist koera võttes teadsin, et alustan agilityga... kusjuures ma ei analüüsinud üleüldse seda, kas mu väljavalitud tõug selleks ka sobib. Juhuslikult sobis.

Umbes 14 aastat ja 5 kuud hiljem jõudis minu koju Evita - kräsukarvaline ja aluskarvata, veel 4 ja pool aastat hiljem Mii - aluskarvaga. Kujutage siis ette minu ehmatust ja häiritust, kui ma pärast peaaegu 19 aastat aluskarvata koeri avastasin ühel õhtul koju jõudes, et mu tuba on kaetud pehme hõljuva aluskarvavaibaga ...

• Pildil on Belle - see must habemik, tema kutsikakarv oli suisa hõbedane; ja Benjamin, Belle peaks olema 8 aastane. Praeguseks pole ka Benjamini enam.