El Nido

Tulin siia, kuna Cacnipa saar muutus lihtsalt igavaks. No ei suuda mina olla rannal kogu paeva. 2 paeva olid kull, rohkem kui kull. Paev muukui kestis ja kestis ja kestis ja .... no kaua voib. Muidu oli see uks tore ja armas saar, Prantslase Saar oli kull koigi arvates monusam - rohkem liikumisvoimalust, kuidagi kodusem ja hubasem kah. Cacnipa on kuidagi "korralikum". Liiga korralik. Samas on ta rohkem eraldatud, ei netti ega telefonilevi ja vaade oli ilusam. Tegelikult levi isegi natuke oli - ahvide juures.

El Nido on lihtsalt ilus. Mitte ses mottes, et ilus linn. Linn on nagu siinsed vaikelinnad ikka, natuke rapane, natuke hubane. See linn on umbritsetud kaljudest, kaljud ulatuvad valja ka veest kui suunad pilgu linnast ranna suunas. Lihtsalt ilus. El Nido peaks olema uks turistide lemmikpaiku. Ometi on siin turistide ja kohalike tasakaal minu jaoks sobilik. Linnal on oma kohalik elu. Jah, paris palju on moeldud turistidele, aga turistid ei ole linnapildis valitsevad ning selle 24 tunniga, mis ma siin veetnud olen, hakkavad naod vaikestviisi korduma.

Cacnipast sai siia 5 tunnise laevasoiduga. Selle pump-paadi toalett oli omaette nalja number - ei ust ega katus. Uks laevatooline hoidis mingit papi juppi ukse koha ees, ise kombekalt korvale vaadates ja mina kihistasin lihtsalt naerda. Aga hakkama sain. Onneks suundus Cacnipalt siiapoole veel natuke rahvast, seega oli soit paris lobus.

Esimese asjana tormasin Art Cafe'sse, mis taidab siin ka reisiburoo aset. Hasti monus ja meeldiv koht. Uleuldse on kogu olemine siin kuidagi monus ja lahe. Niisiis, esimese asjana organiseerisin endale tagasilennu piletid Puerto Princessasse, kus teistega jalle kokku saan. Hinna vahe tuleb vorreldes laevaga ulivaike ning laevaga peaksin soitma 8 tundi ja siis veel 3 tundi mingi uhistrantspordiga, seega valisin lennuki. Olles siis onnelikult ja marjalt (laevasoit oli usna vettpritsiv ja maha tulles olin mauhti ule polve vees) ja paikesepunaselt katte saanud oma lennukipiletid, otsustasin kott seljas hakata kondima oomaja otsima. Sellega kiskus kiireks, kuna valget aega oli alles ainult tund. Ausaltoeldes on mul kohalikest nagu natuke kahju, neil on enamvahem tapselt pool oopaevast pime, taiesti kottpime. Olgu, saan aru, meil on pimedad talveood, kui on veel kauem pime, aga meil on ka jaanioo. Elu algabki tegelikult valgeks minekuga, hommikul kell 6 ja lopeb ohtul kell 6, siis kui laheb pimedaks. Tooelu. Edasi tuleb ooelu. Aga elektirt antakse peaasjalikult kuuest ohtul keskooni.

Uhesonaga, astun siis mina vapralt mooda randa teadmata suunas veel avastamata hotelli suunas, kui uks Cacnipal kohatud prantslane mulle jargi jooksis ja utles, et ara sinnapoole kull mine, me just sealt otsisime, 8 kohta kaisime labi ja saime 2 tuba labi vaeva. Ning soovitas minna teisele poole. See oli just see pool kust ma tulnud olin. Astusin siis vapralt mooda tanavat ja motlesin, et taitsa p...s. Ihuuksi mingis paraporgus ja ilma oomajata, no ok, Jerome oli lahkelt lubanud, et kui ma toesti midagi ei leia, siis tema sopradel pidavat olema lisavoodi ja nad voivad mu siis sinna votta. Noh, et paris lageda taeva alla ma vast ei jaa. Igatahes ei nainud ma uhtegi hotelli. Vahe kurb hakkas ja kirusin enda maapohja, et olin alustandu lennupiletist, mis oleks voinud vabalt jargmise peaevani oodata, mitte oomajast. Ja siis otsustasin, et votan tuk-tuki ja lasen ennast kuhugi viia. Moeldud-tehtud, ja ennanae imet, kolmandas kohas, kuhu tuk-tuki juht mind soidutas, oligi uks kallim tuba vaba ja lahkelt lubati, et homseks saab tavatoa. Ei hakanud pikemalt vaeva nagema, hotell asub paris monusas kohas taitsa rannal (ja seal pool, kuhu Jerome ei soovitanud mul minna ;) aga selle anname talle andeks, sest ta on muidu tore inimene ;)) ja see kallim hind on 45o eesti krooni, elan vast ule ;) Praeguseks on mul uus tuba kaes.

Tana tegelesin alates lounast paikese valtimisega. Kui mingit korraldatud uritust tahta, nt Island Hoppingut voi sukeldumist voi muid matku, tuleb eelmisel paeval ara registreerida. Paraku olin eile vasinud ja otsutasin, et tanase paeva veedan mooda jalutades. Tegelikult oli see hea otsus. Ei taha ettegi kujutada, mis moodi end kusagil paadis paikese kaes tundund oleksin. Otsustasin votta ette jalgsimatka uhe kalurikula suunas ja siis edasi uhte resorti. Igatahes tegid paikesekiired mu otsaesisele ja huultele nii haiget, et otsustasin, et kui moni tuk-tuk tuleb, istun peale ja soidan tagasi. Niikaua astun edasi. No ei tulnud uhtegi tuk-tukki. Paraku laks mu olemine usna jamaks ja otsustasin tagasi kondida. Onneks sain tee peal ka tuk-tuki peale. Igati asjalik noormees oli - uuris, et kauaks ma siia jaan ja kas mul abikaasa kah on. Siinkohal ma natuke valetasin, oigemini niivord-kuivord. Fakti ja teooria vahel vahet tegemise kusimus ;) Huvitaval kombel kusis just abikaasa jarele, mitte elukaaslase voi poiss-sobra. Ei tea, kas oleks eitava vastuse puhul ettepaneku teinud ;) voi lihtsalt omi teeneid pakkunud :))))) Igatahes on mul nuud reede hommikuks transport lennujaama olemas.

Jargnevad 4 tundi istusin panthenoli valge vahu all ja lugesin. Tundsin ennast nagu tuupiline pohjamaalane soojal maal pidavat olema - koigepealt kaitseta paikese katte, soovitavalt terveks paevaks, et ikka piisavalt saaks ja siis 2 paeva rohkelt valu ja panthenoli ja siis otsast peale.... ;)

Kuidas tunda ara jaapani turiste - neil koigil on nimesildid rinnas ja kui nad lahevad ukskoik millisesse paati, on neil koigil seljas paastevestid. Oige ja turvaline muidugi, aga nii lobus vaadata, mitte keegi teine ei kanna paasteveste niimoodi, aga neil on isiklikud kaasas, koigil uhesugused. Lisaks on nad kohaltult korraliku valjanagemisega.

Keegi undab taiset korist ja hasti jubedalt karaoket laulda. Ilmselt on karaoke kohalik lemmik spordiala voi midagi sellist, uskumatult palju karaokebaare on Filipiinidel.

Tervitades Perenaine, kes laheb teeb homme tutvust sukeldumisega ja voib-olla kirjutab kunagi ka Prantslase saarest.