Nuudseks oleme olnud kolmes suuremas linnas - Manila, mis on uks tosiselt kole ja haisev koht, Bacolod, mis ilmselgelt saab koige jubedama linna aunimetuse ja Dumaguete. Dumaguete oli kena, vahemalt vorreldes kahe eelneva linnaga, peatusime, ometi oli meie soov kohe esimesel voimalusel sealt edasi saada. Arvata voib, et kui oleksime esimesena joudnud Dumaguete'i, oleks see linn tundunud larmakas ja rapane, aga onneks joudsime me enne Manilasse. Dumaguete meelidvuse voti peitub ilmselt selles, et mida louna poole, seda parem on inimeste elujarg. Pikal autosoidul louna suunas on hea autoaknast jalgida, kuidas inimesed muutuvad aina roosamaks, priskemaks ja puhtamaks, samuti nende elamised. Aiad ei olegi nii rapased, kui pohja pool. Isegi koerad pole nii karnased.
Prugikaste pole. Mitte kusagil. Usun, et voin kahe nadala jooksul nahtud prugikastid vabalt kahe kae nappudel ules lugeda, arvestamata muidugi hotellitubade prugikaste. Ei olnud prugikaste ka Dumaguete's, voibolla seal lihtsalt koristatakse rohkem.
Kogu linnade liiklus on ules ehitatud auto signaalile. See on uskumatu kui palju lastakse signaali, absoluutselt igas olukorras. Ja see koik tootab nii uskumatult hasti. Pohimotteliselt antakse signaaliga teistele liiklejatele teada, kus parajasti ollakse. Kogu selle liiklustiheduse juures pole me nainud uhtegi avariid, ometi mooduvad soidukid uksteisest millimeetrise tapsusega ning inimesi ja koeri liigub pidevalt kogu selles soidukite virrvarris.
Paikest pole. On kull soe aga pilves ja vahepeal sajab natuke. Kohalike sonul on see haruldane, pole sel perioodil aastaid nii olnud. Ma ei teagi, kas olene selle ule onnelik voi mitte. Uhest kuljes on kahtlemata kergem olla, samas tahaks saada nagu paikes kah. Prantslase saarel tegelikult saimegi, nii, et monel tuleb suisa nahka. Paari paeva parast liiguma paikeselisemasse piirkonda - Palawanile.
Head sobrapaeva!!!
Perenaine, kes laheb nuud Marko sunnipaeva tahistama.
Prugikaste pole. Mitte kusagil. Usun, et voin kahe nadala jooksul nahtud prugikastid vabalt kahe kae nappudel ules lugeda, arvestamata muidugi hotellitubade prugikaste. Ei olnud prugikaste ka Dumaguete's, voibolla seal lihtsalt koristatakse rohkem.
Kogu linnade liiklus on ules ehitatud auto signaalile. See on uskumatu kui palju lastakse signaali, absoluutselt igas olukorras. Ja see koik tootab nii uskumatult hasti. Pohimotteliselt antakse signaaliga teistele liiklejatele teada, kus parajasti ollakse. Kogu selle liiklustiheduse juures pole me nainud uhtegi avariid, ometi mooduvad soidukid uksteisest millimeetrise tapsusega ning inimesi ja koeri liigub pidevalt kogu selles soidukite virrvarris.
Paikest pole. On kull soe aga pilves ja vahepeal sajab natuke. Kohalike sonul on see haruldane, pole sel perioodil aastaid nii olnud. Ma ei teagi, kas olene selle ule onnelik voi mitte. Uhest kuljes on kahtlemata kergem olla, samas tahaks saada nagu paikes kah. Prantslase saarel tegelikult saimegi, nii, et monel tuleb suisa nahka. Paari paeva parast liiguma paikeselisemasse piirkonda - Palawanile.
Head sobrapaeva!!!
Perenaine, kes laheb nuud Marko sunnipaeva tahistama.
No comments:
Post a Comment