Rahavahetamise burokraatia

Mul on uus lemmikloom - geko. Eriti meeldib mulle tema haalitsus, tosiselt. Kohe on aru saada, kust see loom nime saanud on. Arge saage valesti aru, ma ei kavatse endale gekot muretseda, karta on, et sel juhul arvaksid mu kodused elukad, et neile on tore jahielukas toodud ja seda ma ju ometi ei tahaks. Igatahes on neid siin igal pool ja palju.

Kasse ja koeri on kah. Manilas oli meeletult kasse. Koeri nagu eriti silma ei hakanud va uks roosas vammuses kaabuskoer. Mulle jai kull arusaamatuks miks koerale on vaja vammust, kui valjas on 30 kraadi sooja ja moningane paikesepaiste. Aga no olgu, voib-olla sobis roosa vammus perenaise riietusega ja ega ma ei peagi koigest aru saama. Kassid on kohnad ja lombakad ja karnased, eranditult koik. Nad on nii lombakad, et monikord on raske aru saada, millist jalga ta uldse lonkab.

Seevastu vaiksemates kohtades on palju koeri, vaga palju ja nad koik on vabapidamisel ning sarnaselt kassidele karnased, samas mitte nii lombakad ja kohnad. Kulades ja vaikelinnades, mis on otsesest turismipiirkonnast eemal, on koera usna uhenaolised - saledad luhikarvalised polvekorgused pigem kikk-korvalised sabad seljal. Moneti meenutavad nad basenjisid, kuid on natuke suuremad. Samas mu praeguses asukohas on valimus rohkem varieeruv, ilmselt on oma osa andnud moni turistil kaasas olnud koer. Naiteks on siin ka luhijalgseid ja lontkorvalisi. Ka moningaid toukoeri - siiani nahtud uks slk, uks dalma, 2 labradori. Koerad on siin vahemkarnased ja moningad isegi kaelarihmadega varustatud.

Rahavahetamine on siin vahva. Meil oli kaasa voetud ameerika dollareid, ning need tuli vaheteada kohalikuks rahaks. Votsime selle ette Manilas esimesel paeval. Ja see oli omaette elamus. Nimelt koigepealt, panka sisenedes, tuleb labida kotikontroll. Seejarel tuli minna uhe naise juurde ja panna kirja koigi 20st suuremate rahatahtede seerianumbrid, seejarel luges see naine raha ule ja kirjutas summa planketile. Samale planketile tuli kirjutada ka nimi ja kodune aadress. Seejarel tuli minna jargmise leti taha, kus loeti ule raha ja taidetud plankett ning loodi planketile tempel. Mispeale tuli minna kassajarjekorda. Jarjekord oli toeline jarjekord - pohimotteliselt oli see paar rida toole, inimesed istusid jarjest, uus jarjekorda tulja istus vabale kohale viimase inimese korval. Kui nuud keegi eest ara laks, istusid koik nagu uks mees uhe koha vorra edasi. Lopuks joudsime viimase lulini rahavahetamise ketis - noormees teisel pool letti luges summa kasitsi 3 korda ule ja kaes see oligi.

Uleuldse tundub vahepeal, et neil on lihtsalt liiga palju inimesi ja ei jaa muud ule, kui panna uhte tood tegema voimalikult palju inimesi. Ulipisikeses kangapoes oli naiteks 5 muujat, nad ei mahu isegi koik korraga teenindama, ausalt. Uhes kaubamajas, kuhu toaletti otsima laksin, oli 3 korda rohkem muujaid, kui kliente tol hetkel ning selle 20 meetri peal, mis mul oli vaja labida valisukses eskalaatorini, pakuti mulle 3 erinevat lohnaoli. Nad lihtsalt jooksid mu peale tormi.

Mida peab veel mainima, on ulim viisakus - yes ma'm, no ma'm, excuse me ma'm. Igal sobival ja sobimatul hetkel pakutakse istet, tanatakse, kui oled kasvoi uhe jalaga poodi sisse astunud ja votad selle jala nuud sealt ara jne jne See on uskumatult ebamugav ja harjumatu algul. Tundsin ennast nagu mingi orjapidaja, aga see on siinne teeninduskultuur. See on siiras viisakus, ilma soovita midagi maha parseldada, kuigi ka seda tuleb ette.

Siinnses turismipiirkonnas on palju eurooplasi ja ameeriklasi, seega keegi eriti meid ei vaata aga isegi Manilas, mis on ju ometi suurlinn, raakimata vaiksematest asulatest, kaisime ringi nagu mingi vaatamisvaarsus, kari kohalike kannul. Kui naiteks Manilas mere aarde maha istusime, et jalgu puhata, kogunes meie umber vaiksel paris suur hulk inimesi, kes koik meid uksisilmi jalgisid. Neile meeldib kui neid pildistatakse, nad koik on ses osas nagu vaikesed lapsed - poseerivad taiesti siiralt ja nahes sul kaes fotoaparaati, paluvad sageli end pildistada.

ootamatult pikakasvuline Perenaine