Esimene. Ma olin küll omast arust jube kaval, kui panin agility trennide ajad nii, et ühildada need linna minekuga... ent see ei täida tegelikult oma eesmärki. Ilmekas näide selles on see, et ma käisin jälle trennis seeliku ja kingadega. See pole üldse efektiivne. Ma olin piisavalt naiivne arvamaks, et võtan riided kaasa ja vahetan autos... liiga naiivne, tõesti. Lisaks on käed ligased maiusest ja muud taolised pisiasjad. Edaspidi läheme trenni - päris tõsiselt trenni, spetsiaalselt trenni. Juba homme palume ajad ära muuta :)
Kuidas ma Miile poomi õpetasin. Perenaine seisab poomi kõrval, laob poomile maiuseid ja ütleb Miile: poom. Mii uurib kas saab maiusele muud moodi ligi. Ei saa. Siis seisab Mii poomi ette ja vaatab Perenaist altkulmu. Järgmisel hetkel pöörab Mii ümber ja tuiskab eemal olevasse tunnelisse...
Teine. See läheb nüüd küll kategooriasse 'südamelt ära' aga .... jah, ma tean, et Mii pole just kõige sõnakuulelikum koer. Ma ei kurda selle üle, esiteks seetõttu, et ma pole ka tegutsenud selles suunas, et ta oleks (kõige) sõnakuulelikum. Muidugimõista pole see mittetegutsemine taotluslik vaid pigem tingitud asjaoludest, millest ükski pole tegelikult piisav vabandus. Aga nii on. Ja ma tean ja tunnistan seda.
Teiseks, mulle meeldib kui mul on koer, mitte robot. Koer, kes suudab ka ise analüüsida ja kelle isetegutsemistahe pole surutud käskude laitmatu täitmise kammitsasse. Ehk olen praegu natuke ülekohtune kõigi suurpäraselt koolitatud koerte ja nende juhtide vastu, aga eks igalühel on oma nägemus meeldivast kooselust.
Kolmandaks, mu koer on aastane - ta on tegelikult veel kutsikas ja minu jaoks ei ole probleem see, kui ta ei täida mu käsku sekundi jooksul peale käsu andmist. Minu jaoks on oluline, et ta siiski täidab selle, vaatamata sellele, et see käsklus on tema jaoks natuke ebameeldiv - talle ei meelid autosõit, see on tema jaoks ebamugav, tal on autosõiduga seoses pahad mälestused. Minu jaoks on tähtis see, et pärast seda, kui ta teeb väikese äreva ringi sealsamas... ta siiski läheb autosse.
P.
Kuidas ma Miile poomi õpetasin. Perenaine seisab poomi kõrval, laob poomile maiuseid ja ütleb Miile: poom. Mii uurib kas saab maiusele muud moodi ligi. Ei saa. Siis seisab Mii poomi ette ja vaatab Perenaist altkulmu. Järgmisel hetkel pöörab Mii ümber ja tuiskab eemal olevasse tunnelisse...
Teine. See läheb nüüd küll kategooriasse 'südamelt ära' aga .... jah, ma tean, et Mii pole just kõige sõnakuulelikum koer. Ma ei kurda selle üle, esiteks seetõttu, et ma pole ka tegutsenud selles suunas, et ta oleks (kõige) sõnakuulelikum. Muidugimõista pole see mittetegutsemine taotluslik vaid pigem tingitud asjaoludest, millest ükski pole tegelikult piisav vabandus. Aga nii on. Ja ma tean ja tunnistan seda.
Teiseks, mulle meeldib kui mul on koer, mitte robot. Koer, kes suudab ka ise analüüsida ja kelle isetegutsemistahe pole surutud käskude laitmatu täitmise kammitsasse. Ehk olen praegu natuke ülekohtune kõigi suurpäraselt koolitatud koerte ja nende juhtide vastu, aga eks igalühel on oma nägemus meeldivast kooselust.
Kolmandaks, mu koer on aastane - ta on tegelikult veel kutsikas ja minu jaoks ei ole probleem see, kui ta ei täida mu käsku sekundi jooksul peale käsu andmist. Minu jaoks on oluline, et ta siiski täidab selle, vaatamata sellele, et see käsklus on tema jaoks natuke ebameeldiv - talle ei meelid autosõit, see on tema jaoks ebamugav, tal on autosõiduga seoses pahad mälestused. Minu jaoks on tähtis see, et pärast seda, kui ta teeb väikese äreva ringi sealsamas... ta siiski läheb autosse.
P.
No comments:
Post a Comment