kõnnime kõrval

Mii oskab imeilusasti kõrval kõndida, vaatab isegi pingsalt otsa, kuigi mina talle seda eraldi õpetanud pole. Ju on siis KK-kombed emapiimaga kaasa saanud :) Kui me koos elama hakkasime, ei osanud ma esimese hooga Miiga midagi peale hakata. No mida teha koeraga, kes midagi ei oska... no ütled koerale "istu", ta paneb tagumiku korraks maha, siis hüppab püsti, vaatab sulle särasilmi otsa ja ongi kogu lugu... ei mingit püsivust ega midagi. Kõrval käimisega oli asi üldse hull. Ma ei suutnud aru saada, kuidas ma üleüldse sellise asja õpetamisega kunagi hakkama sain ja suisa kahe koera puhul. Nüüd läks rihm kogu aeg sassi, ei suutnud ma korralikult maiust anda ega midagi. Hea veel, et kutsikas nii kõrge oli, et käpuli laskuma ei pidanud. Ma ikka alati mõtlen, et kui raske füüsilises mõttes on ühele taksile kõrvalkõndi õpetada - nii võib ju suisa küüru jääda. Otsustasin siis Svetalt abi küsida ja läksin kutsikakoolitundi. Huvitaval kombel ei läinud rihm seal üldse sassi, kuigi ma omast arust tegin kõike täpselt sama moodi nagu kodus.

No igal juhul oleme me nüüd peale täiesti ebakorrapärast ja suvalist kõrvalkõnni õpetamist nii kaugel, et avastasin täitsa kogemata, et Mii oskab täiesti suurepäraselt ilma rihmata kõrval kõndida... seda siis ainult koduõuel. Metsas, rääkimata linnast või muust põnevast kohast, peab talle siiski pidevalt meelde tuletama, mida täpselt me parajasti teeme.

P.