Alates pühapäevast sooritab Mii kõiki agilitytakistusi suure lõbuga - esialgu küll ühekaupa ja mõnda ehk mitte nii täiuslikult, aga kõik on ju harjutamise küsimus. No jah... tegelikult pole slaalomi sooritamises veel mingit märkimisväärset lusti, aga põhimõtteliselt pole tal midagi slaalomi vastu. Ja ma kindlasti pööraks tähelepanu faktile, et eelmises lauses kasutati sõna "veel" ;)
Niisiis, laupäeval saime Natalja abiga selgeks viimase takistuse - poomi. Mitte, et Mii poomi väga kartnud oleks, ta pigem ei saanud aru, miks on vaja seda kõikuvat kitsast asja mööda joosta, kui kõrval on täiesti korralik maapind... A seevastu on palju lahedam, kui täiesti korralik maapind. Tegelikult on Mii korduvalt metsas mööda palki üle oja jalutanud, seega ei tohiks poomis midagi ületamatut olla ja ega ei olnudki. Kui juba mööda kaldpinda üles sai, oli ülejäänud juba käkitegu ja peale teist katsetust kappas koer mööda poomi, nagu ta oleks seda elu aeg teinud. No tegelikult kappas ta juba esimene kord, aga paar korda oli vaja üles minekut harjutada.
Asja juures on mõned pisikesed puudused: 1. Perenaine, kellel hakkab jube, kui Mii "kolinal" mööda poomi kappab; ja 2. fakt, et Mii kipub poolel teel alla maha hüppama.
Alljärgnev on kirjeldus meie tänasest agilitytrennist:
Kõigepealt panin poomi "lõppu" kausi maiusega, nagu Natalja soovitas. Muidugi näitasin Miile kah, et viinerid on kausis ja keelasin tal neid võtta, kui ta seda üritas. Kutsusin Mii endaga kaasa ja läksime poomi "algusesse".
katse 1
Mii jooksis kenasti mööda poomi, poolel teel alla hüppas aga maha pöörates ennast õhus ümber ja jooksis mulle vastu. Ma naiivitar olin arvanud, et ta kappab otse maiusekausi juurde.
katse 2
Siirdusime tagasi poomi algusesse, Mii kappas (ei, ta ei jookse, ta kappab) poomile, mina võtsin kogu oma jõu kokku ja üritasin tal kõrval püsida. Järgmisel hetkel põrkasime kokku, kui Mii langusel maha hüpata otsustas. Pole aega või mis?
katse 3
Näitasin Miile uuesti kaussi poomi lõpus. Läksime poomi algusesse ja saatsin Mii poomile, Mii kappas mööda poomi, läbis peaaegu kogu languse, hüppas vahetult enne kontaktpinda maha, pööras ennast poomiga risti ja jäi maiusekaussi jõllitama. Keegi julgev väita, et Mii pole piisavalt sõnakuulelik? Julgustasin Miid maiust võtma ja tõstsin kausi poomi otsast natuke kaugemale.
katse 4
Tagasi poomi alguses - Mii kappab mööda poomi, vahetult enne kontaktpinda hüppab külg ees maha ja läheb maiusekausi juurde maiuse järele...
mis edasi sai
Otsustasin tunneliga tagantlõikamist harjutada. Loomulikult on see koerale algul nagukene keeruline, sest on ju natuke imelik, kui koerajuht, kes muidu üritab kõrval olla, jääb äkki taha ja seal mingi imeliku manöövri teeb. Nii juhtus ka Miiga, ta sattus natuke segadusse - näiteks pööras tunnelis ringi ja tuli sisenemise otsast jälle välja. Pärast paari katsetus, kui Perenaine saatis koera järjekordselt tunnelisse, vaatas Mii Perenaisele otsa, nagu Perenaine oleks natuke napakas, võttis kena kaare, jooksis poomile, sooritas peaaegu täiuslikult kontaktpinnad, pööras pisikese kaarega üle juhuslikult ees olnud tõkke Perenaise juurde tagasi ja suundus sujuvalt tunnelisse ...
Loo moraal? Kes ikka võistlustel nalja teeb, kui mitte meie :)
Niisiis, laupäeval saime Natalja abiga selgeks viimase takistuse - poomi. Mitte, et Mii poomi väga kartnud oleks, ta pigem ei saanud aru, miks on vaja seda kõikuvat kitsast asja mööda joosta, kui kõrval on täiesti korralik maapind... A seevastu on palju lahedam, kui täiesti korralik maapind. Tegelikult on Mii korduvalt metsas mööda palki üle oja jalutanud, seega ei tohiks poomis midagi ületamatut olla ja ega ei olnudki. Kui juba mööda kaldpinda üles sai, oli ülejäänud juba käkitegu ja peale teist katsetust kappas koer mööda poomi, nagu ta oleks seda elu aeg teinud. No tegelikult kappas ta juba esimene kord, aga paar korda oli vaja üles minekut harjutada.
Asja juures on mõned pisikesed puudused: 1. Perenaine, kellel hakkab jube, kui Mii "kolinal" mööda poomi kappab; ja 2. fakt, et Mii kipub poolel teel alla maha hüppama.
Alljärgnev on kirjeldus meie tänasest agilitytrennist:
Kõigepealt panin poomi "lõppu" kausi maiusega, nagu Natalja soovitas. Muidugi näitasin Miile kah, et viinerid on kausis ja keelasin tal neid võtta, kui ta seda üritas. Kutsusin Mii endaga kaasa ja läksime poomi "algusesse".
katse 1
Mii jooksis kenasti mööda poomi, poolel teel alla hüppas aga maha pöörates ennast õhus ümber ja jooksis mulle vastu. Ma naiivitar olin arvanud, et ta kappab otse maiusekausi juurde.
katse 2
Siirdusime tagasi poomi algusesse, Mii kappas (ei, ta ei jookse, ta kappab) poomile, mina võtsin kogu oma jõu kokku ja üritasin tal kõrval püsida. Järgmisel hetkel põrkasime kokku, kui Mii langusel maha hüpata otsustas. Pole aega või mis?
katse 3
Näitasin Miile uuesti kaussi poomi lõpus. Läksime poomi algusesse ja saatsin Mii poomile, Mii kappas mööda poomi, läbis peaaegu kogu languse, hüppas vahetult enne kontaktpinda maha, pööras ennast poomiga risti ja jäi maiusekaussi jõllitama. Keegi julgev väita, et Mii pole piisavalt sõnakuulelik? Julgustasin Miid maiust võtma ja tõstsin kausi poomi otsast natuke kaugemale.
katse 4
Tagasi poomi alguses - Mii kappab mööda poomi, vahetult enne kontaktpinda hüppab külg ees maha ja läheb maiusekausi juurde maiuse järele...
mis edasi sai
Otsustasin tunneliga tagantlõikamist harjutada. Loomulikult on see koerale algul nagukene keeruline, sest on ju natuke imelik, kui koerajuht, kes muidu üritab kõrval olla, jääb äkki taha ja seal mingi imeliku manöövri teeb. Nii juhtus ka Miiga, ta sattus natuke segadusse - näiteks pööras tunnelis ringi ja tuli sisenemise otsast jälle välja. Pärast paari katsetus, kui Perenaine saatis koera järjekordselt tunnelisse, vaatas Mii Perenaisele otsa, nagu Perenaine oleks natuke napakas, võttis kena kaare, jooksis poomile, sooritas peaaegu täiuslikult kontaktpinnad, pööras pisikese kaarega üle juhuslikult ees olnud tõkke Perenaise juurde tagasi ja suundus sujuvalt tunnelisse ...
Loo moraal? Kes ikka võistlustel nalja teeb, kui mitte meie :)
No comments:
Post a Comment