toidusedel

Ma pole Miile küll päris kõike pakkunud, aga siiani on ainuke asi, mille puhul ta midagi järele jättis, merekivikese komm. Üksainus. Ja sellest jäid kah tükid järgi. Tundub, et Mii hambad on suuremad, kui see kompvek, seega on uskumatu, et ta sellega hakkama sai. Aga nõudis ta seda merekivikest küll järjepidevalt ja pärast üritas veel teist kah saada... Muidu Mii toiduga ei pirtsuta ... seapea, kuivtoit, kaalikas, kapsas, porgand... õunad, pirnid, banaan... igasugu marjad - kusjuures eelistus on ilmselgelt mustsõstar, tikrid läksid juba toorestpeast. Koer ise korjab. Kapsa eest on Mii nõus isegi käsklusi täitma. Viimati kooris ta ise kreeka pähkli ära, kooretükid jättis ilusti alles ja sisu sõi ära.

Muidugi pole see mingi üllatus, et koerad kõike söövad - mu isiklikud koerad on siiani kõigesööjad olnud ja kunagi oli meil kass, kes sõi kartulikoori... Siiski olin ma väga üllatunud kui Mii otsustas korvist toored seened ära süüa. Ma jätsin metsast tulles korvi vastkorjatud seentega õue, et neid hiljem väljas puhastama hakata. Kui ma välja tagasi läksin, sõi Mii parajasti viimast soomustindikut. Sain veel osa kätte. Soomustindikud on ühed mu lemmikseentest ja ma olin ikka päris pahane. Muidugi oskas Mii välja valida just need seened, mis on värskelt tarvitatavad - soomustindikud ja puravikud, kokku5 suurt seent. Kupatamist vajavad riisikad jättis Mii kenasti korvi alles. Neile, kes ei tea millised soomustindikud välja näevad: juuresoleval pildil on soomustindikud. Tumedad enam süüa ei kõlba, aga heledad on see-eest väga maitsvad söögiseened, mis isegi kupatamist ei vaja.

haugi mälu

Perenaisel on haugi aju - ilma naljata. Haugi mälu saavat mõõta sekundites, ma võin kuidagi päevadeni venitada, aga no ma olen suurem kah.
Igatahes pean ma parandama seda postitust - Miil oli sünnipäev just postituse tegemise päeval, mitte eelneval. Avastasin selle nädala eest, kui näitusele registreerusin. Jah, tõesti... me oleme kirjas!
Loomulikult ei suutnud ma meelde jätta, et pidin laupäeval minema loomaaeda putukaid kaema. Õnneks lükkus käik edasi, aga kui mulle sellest telefoni teel teatati küsisin ma täiesti siiralt: "mis üritus???" sest omateada polnud mul midagi sellist ees ja olin juba muid kokkuleppeid teinud.
Ja see kontsert kevadel... kui mulle helistati, et võiks saada Hellas Hundis enne kontserti kokku, viibisin ma õndsas teadmatuses õhtusest kontsertist hoopis Tartus ja ei suutnud esimese hooga aru saada millest täpselt jutt on. Kontsert jäigi külastamata. Olla suurepärane olnud.

P

jooksmisest ja jalutamisest

Ma olen praeguseks täiesti kindel, et Miile lihtsalt meeldibki ringi lehvida. Sõna otseses mõttes. Ta teeb seda igal võimalikul juhul ... näiteks keset agilityrada autiir ümber paari takistuse ... Teine asi, mis talle tundub meeldivat, on sihilik närvidele käimine. Just selline tunne jäi mul, kui vaatasin pühapäevasel jalutuskäigul Mii käitumist Poppyga. Poppy nimelt pelgab Miid tiba ja väljendab seda pideva kileda klähvimisega. Mõnel segasel hetkel ta küll nuusutas Mii nina ja lehvitas saba või üritas Mii eest vorsti ära rabada, aga siis meenus talle kohe, et selle koleda loomaga on mingi jama ja üritas Miid jälle vähe hirmutada. Vahel jäi mulle tunne, et Mii omamoodi naudib seda ja kõnnib sihilikult just Poppy ees, justkui see meeleheitlik klähvimine teeks talle nalja. Ma saan temast täiesti aru, eriti kuna Poppyl on suurust just nii palju, et ta vabalt Mii kõhu alt läbi jalutama mahub ja ruumi veel ülegi jääb. Paaril korral üritas Mii end ka suureks teha ja paar kurjemat sõna öelda, aga selle lõpetasin ma kiirelt ära. Olgem parem sõbralikud, isegi omal kiusakal moel.

Tegelikult pole Poppy üldse miski õrnake ninnu-nännukoer, austraalia karjakoerad on üsna käredad. Käisime nimelt pühapäeval peale mäkkejooksuvõistlust karja karjakoertega jalutamas. Õnneks on karjakoerte omanikud külma kõhuga igasugu urinate peale, no teistmoodi ei saagi olla acd omanik, sest sel tõul on pidevalt midagi öelda. Pidevalt. Igatahes arvas Gretsi perenaine meie kohta, et tore on jalutada koeraga, kes ei ole ninnu-nännu. No see "ei ole ninnu-nännu" on küll vaieldav, aga mina arvan tegelikult sama moodi. Iga urin ei ole veel kaklus ja ägedama mängu peale minestavad omanikud ei ole minu seltskonnaeelistus. Sama moodi arvan ma, et kui mu elukas ikka teisel seljas elab, on sel teisel täielik õigus öelda, et ta seda ei soovi.

Pärast jalutuskäiku ei läinud ma kohe tuppa vaid jäin välja toimetama. Praegu läheb ju nii ruttu pimedaks, et püüan valget aega ära kasutada - vähemalt neil päevil, kui kodus olen. Kui ma siis lõpuks jõudsin selleni, et maja äärest ära õitsenud taimede rootsusid hakkasin koristama, otsustas Mii, et temal on kõrini. Tema tahab nüüd midagi muud. Näiteks sülle ... Olin kükakil ja lõikasin rootsusid ning Mii istus ta mulle põhimõtteliselt ette, nii et ma midagi teha ei saanud. Ja ärasaatmise peale kah ei reageerinud, pigem ronis siis veel lähemale ja veel lähemale... no selline hulk koera varjab nägemise kah ära ju. Mii võib olla vahel täiesti uskumatult ja lootusetult rumalalt kangekaelne. Ta lihtsalt hakkab trügima, pea ees ... tavaliselt sülle. Kes ütles, et Mii ei ole ninnu-nännu?

Aga päev algas mäkkejooksuvõistlusega. Teate kui ilusad on jooksvad koerad? Ja kui ilusaid pilte neist saab? Liisa Zjabrikova vahendusel saab sellest aimu SIIT