Niisiis, olles teinud kindlaks metsa vahel seisvate autode ilmse kuulumise koerainimestele, asusime mööda metsavaheteed teele. Üsna varsti kuulsime mitmete koerte haukumist ja siis saime olla täiesti kindlad, et oleme õiges kohas. No tegelikult poleks see haukumine mingi märk olnud, kuna nagu hiljem selgus, kostus ka veel kaugemalt ülejõe mitme koera haukumist - ilmselt mõne lähedalasuva talu koerad. Aga meie olime ikkagi õiges kohas.
Koeri oli igat sorti, igas suuruses ja värvitoonis, nagu ikka koeraüritustel - mõnus peamiselt sõbralik kooseksisteerimine nagu alati. Pisikesed naginad vaibusid juba eos. Mainimist väärib vast asjaolu, et Evita käis sel aastal esimest korda ujumas ja mina esimest korda jalgupidi vees, kuna Evita oma suures oksakättesaamisevajaduses jäi lihtsalt ühte jalga pidi mingisse risusse kinni. Mis mul muud üle jäi, kui mööda palgijuppi koerani kõndida ja kuna mu jalgealune oli liiga kitsas püsima jäämiseks koera kallal askeldamise ajal ning ma ei soovinud mingil juhul üle pea vette kukkuda, otsustasin istuda palgile ja sirutada jalad mõnusalt kevadisse vette. Jalanõud olin juba kaldal ettenägelikult ära võtnud, kuna tundus, et mööda plaki on sokkidega märksa mugavam liikuda, kui kobakate jalanõudega. Paraku lõppes selle sündmusega ka meie seekordne koeraüritus, kuna ma olin peaaegu vööni märg. Palgijupil oli küll võimalik kuivade jalgadega kõndida aga see palk asus siiski vees ja kui sinna peale istusin, olid jalad üleni vees. Evita tundis muidugi meeletut rõõmu vabanemise üle, sest oli ta ju tükk aega kinni olnud. Püherdas ja kepsutas mu ümber nagu noor sälg.
Selline oli siis laupäev. Järgmisena tuli pühapäev ja agility võistlus. Ma ikka mõtlen, et kui Evital poleks nii kiire, siis ta oleks üks kiire koer ;) No ei oska midagi muud öelda. Kes ridade vahelt lugeda ei oska, sellele selgituseks, et me ei saanud loomulikult mingit tulemust kirja. Aga osalemise rõõm on ikkagi suur. Igatahes võtsin ma nüüd vastu otsuse - kuna sellisel viisil joostes (pidades silmas fakti, et Evita tormab kohe minema, kui mu käed teda enam kinni ei hoia, küll õiges suunas aga üritage järgi jõuda pikkade koibadega koerale, kes ilmselt arvab, et agility on maailma kõige mõnusam asi), on Evita äärmiselt tormakas ja meil ei ole nagunii mingit lootust saada vajalikke null-tulemusi ning arvestades, et stardis püsimine muudab Evita vähemalt trennis natuke süvenenumaks, viin ta edaspidi tagasi starti, kui ta enne minupoolset käsklust lahkub. See tähendab meile loomulikult automaatset diskvalifitseerimist aga me ei saa nagunii vajalikku tulemust endisel viisil jätkates, seega pole ju erilist vahet. Plaanin sama teha ka kontaktpindadega. Ilmselt tuleb enne muidugi kohtunikku teavitada, raiskame ju natuke aega sel juhul.
Otsustavust Täis Perenaine
... ah jah, Mingi Esmaspäev... Oli üks esmaspäev peale nädalavahetust, nagu seda ikka peale pühapäeva ette tuleb ;) ja tegelikult on selle esmaspäeva tulemused alates eilsest juba kõigile näha. Täitsa tore kukkus välja lõppkokkuvõttes. Vähemalt Evita särab slaalomis ;)
Päikest,
Perenaine
4/30/2006
4/21/2006
väike vahepala
Kolmapäeval käisime Nike ja Triksy trenni ajal trenni tegemas. Tegelikult ma peaksingi teistega kah vahepeal käima, sest Evita muutub viimasel ajal liiga närviliseks, kui näeb teisi jooksmas. Nii ka seekord. Ükskõik kas jooksis Triksy või Nike, Evita aina huilgas mul rihma otsas - ei oska seda häälitsust kuidagi teisiti nimetada. Ja kui Nike vaatas Evitat lähemalt, kui Evita Triksy jooksmise ajal huilgast, heitis Evita Nike poole pisut vihase pilgu, mis ütles väga selgelt "...ja üleüldse, mis sa siin vahid" ja laksatas hammastega Nike nina poole. Tegelikult on see omamoodi naljakas ja ega ta hambaid kellelegi sisse ei löö, lihtsalt väljendab oma seisukohta. Üldiselt teeb ta nii võõrastele koertele, kes talle liiga aktiivselt ligi tikuvad, Nike suhtes ta nii ei käitu enam. Igatahes tõmbas Nike koonu täitsa solvunud ilmega tagasi.
Loodetavasti lubavad Piret ja Veronika meil veel kaasa tulla ja ma luban, et olen täitsa tasa ja ei seleta nii palju ;)
Loodetavasti lubavad Piret ja Veronika meil veel kaasa tulla ja ma luban, et olen täitsa tasa ja ei seleta nii palju ;)
4/19/2006
Üks nädalavahetus ja mingi esmaspäev vol 1
Nädalavahetus oli küll aktiivne seekord. Sõitsime juba reedel Tartusse ja kui juba Tartus, siis tuli külastada ka Koertekoja Liivimaa munadepüha üritust. Triksy ja Piret julgustuseks kaasas, asusime Pangodi järve äärest kahe autoga teele. Saime seal kokku, kuna Piret polnud väga kindel kuhu suunduda. Nagu alati, olin visanud kotta üles pandud kaardile lihtsalt pilgu peale - no mis probleem see Vapramäele minek ühele endisele Tartu elanikule ikka on. Tuli välja, et probleem tõesti pole, küll oli väike probleem õige parkal üles leidmine. Aga see oli kah tõesti pisitilluke probleem ja hiljem kojast kaardi üle vaatamisel tundus, et olime ikkagi algselt kaardil näidatud parklas. Aga eks praegused Tartu ja Tartu ümbruse elanikud teavad paremini, kus metsavahel on mõnus parkida.
Igatahes oli too parkla, kuhu algselt suundusime tühi, mis tühi. Nägin eemal tee ääres paari autot seismas ja otsustasin, et need ilmselt ongi need õiged koerainimeste autod ja suundusime sinnapoole, kuna Piret just vastu vaidlema ei hakanud. Ent siis selgus tõsiasi, et need autod olid siiski mingi maja juures parkinud ja kui need ka olid koerainimeste autod, siis mitte nende koerainimeste, keda mina silmas pidasin.
Selle peale üritasime teha kiired kõned kõigepealt Veronikale, kes ei võtnud vastu, ja siis Triinule, kes samuti ei võtnud vastu, et saada teada, kuhu täpselt minema peaks (eeldusel, et nad on interneti läheduses) ja võib-olla ka mõne kasuliku telefoninumbri. Aga paraku tuli meil oma jõududega hakkama saada.
Piretile nagu meenus, et kaardil oli kirjas mingi Peedu mnt või midagi sellist, seega suundusime Peedu poole tagasi. Pidasi silmas iga metsa vahele pööravat teed, kuni ühel hetkel märkasin puude vahel autosid. Neid oli 3-4. Piilusime autodesse, et teha kindlaks nende võimalik kuuluvus koeraomanikele. Olemas - ühes autos oli koerakarvane tekk ja mänguasi ning teises koeratoidu kott.
Siinkohal jätan jutu pooleli, et asuda mõne olulisema tegevuse kallale....aga homme jälle ;)
Perenaine
Igatahes oli too parkla, kuhu algselt suundusime tühi, mis tühi. Nägin eemal tee ääres paari autot seismas ja otsustasin, et need ilmselt ongi need õiged koerainimeste autod ja suundusime sinnapoole, kuna Piret just vastu vaidlema ei hakanud. Ent siis selgus tõsiasi, et need autod olid siiski mingi maja juures parkinud ja kui need ka olid koerainimeste autod, siis mitte nende koerainimeste, keda mina silmas pidasin.
Selle peale üritasime teha kiired kõned kõigepealt Veronikale, kes ei võtnud vastu, ja siis Triinule, kes samuti ei võtnud vastu, et saada teada, kuhu täpselt minema peaks (eeldusel, et nad on interneti läheduses) ja võib-olla ka mõne kasuliku telefoninumbri. Aga paraku tuli meil oma jõududega hakkama saada.
Piretile nagu meenus, et kaardil oli kirjas mingi Peedu mnt või midagi sellist, seega suundusime Peedu poole tagasi. Pidasi silmas iga metsa vahele pööravat teed, kuni ühel hetkel märkasin puude vahel autosid. Neid oli 3-4. Piilusime autodesse, et teha kindlaks nende võimalik kuuluvus koeraomanikele. Olemas - ühes autos oli koerakarvane tekk ja mänguasi ning teises koeratoidu kott.
Siinkohal jätan jutu pooleli, et asuda mõne olulisema tegevuse kallale....aga homme jälle ;)
Perenaine
4/14/2006
jäljekoer
Evita hoiab mind enamasti kenasti silma all, õigmini kindlustab endale teadmise, kus parajasti asun, kuigi liigub ise ringi. Eile maal vedasin oksi hunnikusse. Evita ajas omi asju, väsis lõpuks ja lamas oksahunniku kõrvale, ilmselt teades, et tulen sinna tagasi. Mina aga siirdusin uue laari järele. Vaatasin siis, et üks põõsas ja puu varjavad minu Evita silma eest ja minus tõstis pead õelus - jooksen metsa. Olgu, olgu, ma päris ei jooksnud aga hiilisin küll, ise heameelest käsi hõõrudes. Läksin siis vaiksel ja ise mõtlesin, et kuna ta küll avastab, et ma tagasi ei tule. Tegelikult ei läinudki palju aega mööda, kui nägin Evitat tulemas, nina maas, täpselt mööda minu trajektoori. Nina võtab ja mõistus kah ;)
Hommikul kohtusin maal kaevutegijatega. Üks neist vaatas Evitat ja küsis, et kas ta ära ei jookse või. Ma ei saanud probleemist hästi aru, kuid ütlesin, et ma panen ju aia ümber. Ei, ei, ütles mees, kas ta praegu ei jookse ära. Nüüd olin küll hämmeldunud ja polnudki väga kindel mida öelda. Miks ometi peaks mu koer minu juurest ära jooksma? Kobisesin siis midagi sellist, et mina olen karjajuht, nagu üks mu tuttav, kellele kõik probleemid saavad alguse/lahenduse karjasuhetest ;) Aga mees vaatas mind hetkeks mõistmatult ja sinna meie jutt soiguski.
Hommikul kohtusin maal kaevutegijatega. Üks neist vaatas Evitat ja küsis, et kas ta ära ei jookse või. Ma ei saanud probleemist hästi aru, kuid ütlesin, et ma panen ju aia ümber. Ei, ei, ütles mees, kas ta praegu ei jookse ära. Nüüd olin küll hämmeldunud ja polnudki väga kindel mida öelda. Miks ometi peaks mu koer minu juurest ära jooksma? Kobisesin siis midagi sellist, et mina olen karjajuht, nagu üks mu tuttav, kellele kõik probleemid saavad alguse/lahenduse karjasuhetest ;) Aga mees vaatas mind hetkeks mõistmatult ja sinna meie jutt soiguski.
4/09/2006
Tants ja tagaajamine
Juhan on tüütu mutukas. Energiapomm. Duracell-kass. Käib ja provotseerib koera. Jalutab Evita juurde ja siis kihutab käppade kraapides minema või jookseb Evita juurde, pidurdab, kuid libiseb põrandal veel edasi, pöörab siis otsa ringi ja paneb ajama. Evita loomulikult kappab järgi. Ennist hüppas Evita jooksu pealt kassile voodi peale järele. Õudne kolakas käis. Läksin vaatama, mis juhtus ja voodil seisi kolmel jalal hädise näoga Evita. Esimene mõte, mis peast läbi käis oli "õnneks on kindlustus", siis mõtlesin kohe agilityle... Õnneks oli Evita jala lihtsalt ära löönud ja minuti pärast tuiskas juba mööda korterit ringi, nagu poleks midagi juhtunud.
Juhan jahib Evita lehvivat saba ja mööduvaid jalgu - rabab neid küüntega. Minu jalgu kah. Lesib maas ja küünitab küüntega järele. Möödume Evitaga mõlemad Juhanist ringiga, no kes tahaks teravaid kassiküüsi jalga kinni. Mina küll mitte, Evita vist kah.
Juhan jahib Evita lehvivat saba ja mööduvaid jalgu - rabab neid küüntega. Minu jalgu kah. Lesib maas ja küünitab küüntega järele. Möödume Evitaga mõlemad Juhanist ringiga, no kes tahaks teravaid kassiküüsi jalga kinni. Mina küll mitte, Evita vist kah.
4/07/2006
koerainimesed
Mõnikord on tore elada linnas. Astud reipalt kargesse talvisesse kevadhommikusse, kõik on nii kena ja puhas, kuna õhuke lumekiht on igasugu sodi kinni katnud. Päike piilub häbelikult pilve tagant. Eemal tõstab tuttav koeraomanik tervituseks käe. Hommik missugune. Iseküsimus on, kas ma selle koeraomaniku ka ilma koerata ära tundnud oleks. Karta on, et mitte. Või ehk selle siiski? Vähemalt enamikku tuttavates koeraomanikest mitte. Ükskord kui tulime Evitaga linnast, ilmselt kohvikuringilt, tervitas valgusfoori all üks naine Evitat: "Oiiiiiii, Eviiiiita!!!!" Evita oli loomulikult suurt õnne täis, et keegi talle tähelepanu pöörab. Mina aga naeratasin kohmetult ja ütlesin igaks juhuks tere, kuna ma millegi pärast kahtlustan, et olen temaga varem kohtunud. Aga mul polnud halli aimugi, kes ta on. Või milline võiks tema koer olla - kahtlustan ka seda, et ta on koeraomanik.
Ilmselt on sama koertega - ma lihtsalt ei tunne neid ära, kui omanikku kõrval pole. Samas kui mitme ühetõulise tuttava koera vahel ma suudan vahet teha. Näiteks jalutusaias käivatel kollastel labradoridel on igaühel on oma nägu, nagu ka perenaistel/meestel. Ja ma suudan nad kokku viia ja neil vahet teha. Ausõna. Koerainimene ja koer moodustavad lahutamatu koosluse, kahtlemata.
Need olid minu tänahommikused mõtted. Aga kui midagi algab hommikul, puutud sellega kokku ka pärastlõunal. Lihtsalt piinlik lugu. Hakkasin parajast lastepolikliiniku uksest mööduma (ilma koerata), kui äsja autost väljunud naine, väike laps kandetoolis, mulle tere ütles. Vaatasin talle hetkeks otsa suutmata uskuda, et ta mulle tere ütles ja vastasin ebalevalt. Ilmselt mõistis ta mu kimbatust, sest mainis midagi koerte ja omanike kohta, just nagu minu tänahommikusi mõtteid. Muidugi!!!!! See oli Rodeesia ridgebacki omanik, kes meie kodulähedasel jalutusplatsil käib. Kuidas ma küll teda ära ei tundnud. Oma viletsaks vabanduseks võin öelda, et laps tema käes ei olnud mitte harjumuspärane vaatepilt ;) kuna see nõnda värske lugu. Aga loll, kes vabandust ei leia, eksole. Nüüd vajaksin ma hädasti punastavat emotiokoni.
Rõõsa Perenaine
Ilmselt on sama koertega - ma lihtsalt ei tunne neid ära, kui omanikku kõrval pole. Samas kui mitme ühetõulise tuttava koera vahel ma suudan vahet teha. Näiteks jalutusaias käivatel kollastel labradoridel on igaühel on oma nägu, nagu ka perenaistel/meestel. Ja ma suudan nad kokku viia ja neil vahet teha. Ausõna. Koerainimene ja koer moodustavad lahutamatu koosluse, kahtlemata.
Need olid minu tänahommikused mõtted. Aga kui midagi algab hommikul, puutud sellega kokku ka pärastlõunal. Lihtsalt piinlik lugu. Hakkasin parajast lastepolikliiniku uksest mööduma (ilma koerata), kui äsja autost väljunud naine, väike laps kandetoolis, mulle tere ütles. Vaatasin talle hetkeks otsa suutmata uskuda, et ta mulle tere ütles ja vastasin ebalevalt. Ilmselt mõistis ta mu kimbatust, sest mainis midagi koerte ja omanike kohta, just nagu minu tänahommikusi mõtteid. Muidugi!!!!! See oli Rodeesia ridgebacki omanik, kes meie kodulähedasel jalutusplatsil käib. Kuidas ma küll teda ära ei tundnud. Oma viletsaks vabanduseks võin öelda, et laps tema käes ei olnud mitte harjumuspärane vaatepilt ;) kuna see nõnda värske lugu. Aga loll, kes vabandust ei leia, eksole. Nüüd vajaksin ma hädasti punastavat emotiokoni.
Rõõsa Perenaine
Subscribe to:
Posts (Atom)