R.I.P.

Juhan

30. aprill 2004 - 1. august 2011

Hei teie seal, teil on selg valge!

See tuleneb sellest, et Miile meeldib hirmsal kombel püherdada. Ei, see pole see püherdan-sest-see-haiseb-rõvedalt püherdamine, vaid selline suurest heameelest mõnupüherdamine. Jookseb ja viskab ühel heal hetkel selili. Või siis sõidab selja peal lumehangedest alla, ja oi hanged on me õuel kõrged. Niisiis näeb Mii pidevalt välja nagu sajaks parajast lund - selg puha lumine.

Püherdan-sest-see-haiseb-rõvedalt püherdamine on Mii puhul kah täiesti asjakohane - hetkel ilmastikuolud seda varianti ei soosi. Perenaise suureks rahuloluks muidugimõista.

Sügise saabumisega naases ka Mii suurepärane isu. Jällekord oleme me olukorras, kus kausitäis toitu koera ila jooksma paneb. Aga mida tegi Perenaine ajal, mil koeral isu polnud? Seesama Perenaine, kes kõigile viletsa isuga koerte omanikele seletab, et ega koer toidukausi kõrvale nälga sure ja kui koer ikka hea välja näeb, pole põhjust muretseda ... Perenaine istus oma rõõmsa heatujulise heas vormis koera ees maas ja seletas: Kiisukene, no palun võta veel üks ... ja oli siis lapsikult õnnelik, kui koer päeva jooksul 2 krõbinat nõustus sööma.

Lambapää ... Traditsioone jätkates pani perenaine ka sel aastal looma sünnipäevakuupäevaga mööda. Seekord ei olnud põhjus mitte valesti meeles kuupäevas, vaid selles, et perenaine elas kuupäevaliselt ühe päeva võrra tagapool kui ülejäänud maailm.

sünnipäevalaps...

Niisiis on aasta jälle mööda läinud ja Mii sai täna 3 aastat vanaks. Tundub justkui juba üsna väärikas iga ühele koerale, aga Mii pole sellest asjast põrmugi aru saanud ja kepsutab endiselt nagu kutsikas ringi. Vahel on ikka on tore meenutada, kuidas kõik varem oli, seepärast panin siia kaks pilti - ühel on Mii umbes 3 kuud vana (Natalia teab täpsemalt, tema selle pildi tegi) ja pole tegelikult isegi mitte Mii veel, ning teisel on Mii käesoleva aasta augustis.

Nagu kaks tilka vett või kuidas?

mida Mii külas teeb ...

Mii, telekas ja diivan ...

Täna sööme saia...

... või siis mitte. Igatahes läks minu plaan Pärnu rannas pimeduse varjus kusagil põõsas väljaheiteid söönud koera hingeõhku saia söötmisega autokõlbulikuks muuta, vett vedama. Neiule nimelt ei sobi sai. Kui nüüd asja positiivset külge vaatada ... hea, et sees ei püherdanud.

Aga sitasöömisele eelnes kena jalutuskäik Pärnu kesklinnas ja kohvikukülastus. Nimelt on Pärnus üks ütlemata armas kohvik nimega Supelsaksad, mis ootuspäraselt (no sellised ütlemata armsad kohvikud on reeglina koerasõbralikud) oli nõus koerakesega külastaja vastu võtma. Mii käitus nagu ühele ütlemata väärikale koerale kohane - lesis suurema osa ajast lihtsalt laua all. Vahepeal tahtis ta küll väheke ringi vaadata ja kõrvallauda saabunud külastajaid uurida, aga reageeris Perenaise vastavasisulisele keelule kohaselt. Üldiselt kipub ikka olema nii, et vaatamata Mii suurele kasvule, ei märka enamik külastajaid, et sekka on ka üks koer sattunud.

Mii aga oli jätkuvalt väärikas ka siis, kui meiega ühinesid Triin ja koer Murra ning viimane üritas Miiga mängu alustada. Väärikas kohvikukülastaja Mii lihtsalt andis kerge urinaga teada, et selliste labasustega me kohvikus ei tegele ja lesis vaikselt edasi. Perenaisel tekkis hetkeks petlik mulje, et äkki on Mii vahepeal ootamatult üleöö väga täiskasvanuks saanud ja enam üldse mängida ei taha, kuid selle pettekujutelma purustas Mii kohe, kui me kohviku uksest välja saime. Nimelt üritas ta Murrat kohe mängule kutsuda ja liikus kogu tee autoni väga miilikult kepsutades.

P.