1/31/2006

Koerteta on kurb maailm...

Kedagi pole kodus. Evita on ühe oma lemmikinimese juures ja Juhan tõestab ühele koeraomanikule, et kassi on lahe omada. Tegelikult see koeraomanik aimab seda isegi aga Juhan kinnitab ;) Juhan arvas, et Jolanda on liiga entusiastlik ja virutas talle käpaga. Huvitav kuidas neil seal läheb. See pole tegelikult üldse aus, et mõnel on mitu looma ja minul pole täna õhtul ühtegi. Terve eelolev kuu pole mul ühtegi looma. Kui mitu korda olen õhtul maapõhja neednud hilisöise jalutuskäigu ja nüüd, kui ma ei pea seda tegema, istun arvuti taga, valan krokodillipisaraid ja tahan oma koeraga õue. Ja oma kassi sülle.

Huvitav kui segane on segane koeraomanik? Ma ei pea ennast just pühendunud koeraomanikuks, kogu minu koeraomamine on üks üdini isekas ettevõtmine. Ma isegi kasutan looma ära selleks, et lahkuda igavalt/tüütult/mõttetult ürituselt - homme on võistlus, koer tahab välja... jne jne. Seevastu kui mulle üritus meeldib, võib mu koer vabalt kannatada. Aga kui ma olen terve päeva näljane, vaatamata sellele, et pidevalt söön ja esimene antud nähtusega seotud mõiste, mis mulle pähe tuleb, on ebatiinus...kas peaks muret tundma? Või kui ütlen lihaleti müüjale "hästi", kui ta mulle kauba ulatab...

Märtsini...

Evita ja Juhani natuke kurb Perenaine

Kohvikukoer

Eile käis minu ema Tallinnas. Rongiga tuli ja rongiga läks, käis tütart enne pikka reisi vaatamas. Kuna ma hommikul süüa ei jõudnud ja üldse läks kuidagi kahtlaset kiireks, nagu tänu veeuputusele kõigil mu viimatistel hommikutel, ning et pidime kokku saama Meistrite Hoovis asuvas Chocolateries ja et koer oli ikka veel välja viimata, otsustasin kõik vajaliku ja meeldiva ühendada ning astusin kodunt välja Evita käekõrval, sihtkohaks Meistrite Hoov.

Ega ma nüüd väga juhuse peale kah välja ei läinud - teadsin ette, et Chocolaterie on üks mõnus koerasõbralik koht. Aga olin meeldivalt üllatunud nähes seal ühte labradori, tegu oli ilmselgelt "kohaliku" koeraga ja äärmiselt meeldiva ja tasakaalukaga. Evita krimpsus koonu tõttu hoidis ta meist pisut eemale aga käis aegajal vaatama, et kas Evita vahepeal ka sõbralikumaks muutunud on. Vaatasin seal seda labradori (pean piinlikkusega tunnistama, et ei mäleta tema nime, kuigi seda korduvalt kuulsin) ja mõtlesin, et "oh imet", ei jooksegi keegi sisenejatest tagurpidi välja tagasi, kuna kohvikus lahtine koer ringi tatsub. Pigem oli iga külastaja, kelle juurde labrador läks, valmis teda silitama ning mõni andis ka laua pealt head-paremat (mis pole küll väga õige tegu, aga hea eesmärgi nimel pigistame silma kinni).

Meistrite hoovis on veel 2 poodi, kuhu sisse kiigata tahtsin - ühe nimi on Puu- ja putukapood või midagi sellist, teise nime paraku ei tea, aga käsitöö pood toogi. Suudusin kõigepealt teise. Et seal oli treppikotta klaasuks, jätsin Evita trepikotta, et oleks mugav läbi ukse tal silma peal hoida, aga müüja ütles, et oh last ta tuleb sisse, meil käib siin teisigi koeri ja koer tohtis poes suisa rihmata ringi kõndida, kuni meie asju uurisime - suurest heameelest ostsin kohe sealt paar kena asja. No tõesti meeldiv oli. Puu- ja putukapoodi minnes küsisin juba kohe, et kas võime sisse tulla ja loomulikult võisime. Puu- ja putukapoest on mul nüüd kodus patsidega lepatriinu ;)

Sellise võimsa alguse peale otsustasime proovida õnne ka Vene tänaval asuvas Kübarakojas ja edukalt. Kübarakojas kiideti veel Evita rahulikku meelt ja öeldi, et sellise koeraga saab tõesti igal pool käia.

Perenaine :))

1/29/2006

koera-aasta paraad

Täna algas punase koera aasta ja selle tähistamiseks korraldasid koeraomanikud Tartus, Tallinnas ja Rakveres paraadi. Meie käisime kah. Tegelikult ma alguses kahtlesin, kas minna või mitte, suured rahvaüritused tekitavad minus väikest tõrget. Aga et meie koersõbrad sinna läksid, ei saanud ka meie viletsamad olla. Mul on tõsiselt hea meel, et siiski minna otsustasin, kui koerainimesed kokku kogunevad, tuleb sellest alati midagi vahvat. Koeri oli tõeliselt palju ja inimesi veelgi rohkem - nii mõnigi koer võttis kohe mitu inimest kaasa ja pealtvaatajaidki oli hulgi. Eesti 12 pealine kiharakarvaliste retriiverite populatsioon oli suisa kahe koeraga esindatud. Peale Evita oli kohal ka Evita väike vend Gypsy's Soul Heart Breaker - see nimi sobib talle suurepäraselt, see kutsikas on juba praegu tõeline südamete murdja. Isegi killuke minu südant käib temaga kaasas alates meie esimeset kohtumisest Veteranide ja kutsikate jõulushowl. Huvitaval kombel tunneb Evita teise kiharakarvalise retriiveri suhtes hoopis suuremat poolehoidu kui ükskõik millise teise koera suhtes - veri on selgelt paksem kui vesi.

Lisaks meie igapäevastele tõelistele koersõpradele, nägime palju teisi tuttavaid koeri, nii kutsikakooli aegadest kui ka jalutusplatsilt, samuti mitmeid kodalisi Koertekojast. Näiteks dobermannid Mia ja Devvu, taks Aron, saksa lambakoer Mishel ja mõnus suur karvane krants Barry, rääkimata muidugi Nike'st ja Triksyst. Kogu üritus kulges mõnusalt ja rahulikult - kõik koerad olid mõnusalt sõbralikud, kõik perenaised/mehed olid hoolsad oma koera järelt koristamisega. Pealtvaatajaid olid igal pool, nii Schnelli tiigi äärses kohtumispaigas, kus oma praaadi ka lõpetasime, kui ka raekoja platsil, kuhu inimesed olid vist suisa ootama kogunenud ja loomulikult kogunesid inimesed meid tee äärde vaatama, kui kõndisime.

Pärast paraadi tegime väikese jalutuskäigu - Evita, Nike, Triksy ja Nike õde Marta, samuti liitusid meiega mõneks ajaks Devvu ja Mia, valge krantsu Boss, üks bokser ja üks saksa lambakoer. Seejärel sõitis Triksy koju puhkama ja meie - 2 koera ning 3 inimest, läksime Hella Hunti
koera-aasta algust tähistama. Nike ja Evita on juba kogenud kohvikukoerad, mina näiteks käin Evitaga väljas võimalikult palju - see on hea viis koera sotsialiseerida ja tõesti mõnus on, kui saab koeraga jalutamise ühendada sõpradega kohvitamisega ja see meeldib ka Evitale, kuna ka tema tahab omi inimsõpru näha, inimesed on ju Evita absoluutsed lemmikud. Igatahes on Hell Hunt üks koerasõbralikumaid kohti, sellega on nad meie näol endale kindlad kliendid võitnud ja kindlasti pole nad midagi kaotanud.

Aga Evita on popp tüdruk ;)- kui meie polnud veel paraadi-eelsele kogunemisele jõudnud, olla Evita väikese venna kohta küsitud, et kas see on Evita :)

Parimat koera aastat kõigile :)))

Evita Perenaine

HEAD PUNASE KOERA AASTA ALGUST

Täna algab punase koera aasta, hea uut aastat kõigile!!!!

Tallinnas ja Tartus tähistatakse koera-aasta algust suure jalutuskäiguga kesklinnas - kui me sinna läheme, kirjutan äkki rohkem, kui ei lähe, ei kirjuta ;)

Juhan on nüüd identifitseeritav

Juhan sai üleeile mikrokiibi, kaelarihma ja kena sinise ripatsi, mis teavitab kiibi olemasolust ning loomaaarst kiitis, kui uhke kass Juhan on. Mina kui Perenaine olin loomulikult kõrvust tõstetud sellise fraasi peale. Aga Juhan on tõesti uhke kass.

Lisaks käitus Juhan loomaarsti juures väga kenasti, nagu talle ikka kombeks - tõeline härrasmees. Ei urise ega mässa, oli küll natuke häritud, et teda niimooodi alandavalt laual pikali hoiti ja mingi asjaga torgiti, ning kobis natuke arusaamatult oma puuri, kui lahti lasti.

Lisaks lamas Juhan täitsa rahulikult oma puuris ja uuris lihtsalt, kui võõrad koerad fuajees Juhani maas asuva puuri ümber sebisid ja nuuskisid.


Juhani uhke Perenaine

Neli koera pildile...

Eile käisime Tabasalus jalutamas. Tegelikult polnud see esimene kord, kui sama seltskonnaga käime - Evita, Nike, Triksy ja labrador Mäks ning perenaised vastavalt siis Perenaine ehk mina, Veronika ja Piret. Mäks on meil nö pealekauba kaasas, kuna käime alati enne läbi Mäksi kodust, võtame ka tema jalutama kaasa - seltsis segasem.

Hästi lahe on vaadata, kuidas koerad sellist kambakesi jalutamist naudivad. Mitte, et nad meeletult omavahel mängiksid, kuigi juhtub loomulikult ka seda, eriti Triksy ja Nike vahel, aga nii tore on niisama ringi joosta, kui teised koerad kõrval sama teevad. Isegi Evita, kes tõesti eriline teiste koertega müraja ei ole, on silmnähtavalt üliheas tujust sellistel jalutuskäikudel.

Veronikal ja Piretil olid ka fotokad kaasas aga kuna koera on nii kiired, jäid piltidele peaasjalikult tagumikud või sabaotsad :))) Jalutuskäigu lõpupoole üritasime mitte eriti õnnestunult kõiki koeri korraga pildile saada. Pärast Mäksi kodus üritasime uuesti, no peaaegu tuli välja. Paraku ei arvanud koerad, kes muidu päris kenasti kohal püsivad, sugugi, et peaksid seal reas istuma - kui üks paika sai, lasi teine jalga. Nike tegi vahepeal sellise näo pähe, nagu istuks ta kusagil piinapingis ja kobis üldse laua alla magama.

NB täna õhtul avastasin veel ühe mõnusa toidukoha, kuhu saab koera kaasa võtta :)


Perenaine

1/27/2006

Mõikab või mitte?

Meil kodus uputab. Põhimõtteliselt on pööningul kuumaveetoru katki ja kuum vesi kinni keeratud, aga keegi keerab seda jälle lahti. Minu jaoks algas see eile hommikul, kui kell 6 vee tilkumise peale ärkasin. Igatahes helistasin siis avariitelefonile (kas pole meeldiv, et hooldufirmal on 24 h vastav avariitelefon ja tõestatud värk, et isegi kohale tulevad) aga vahepeal hakkas vähem tilkuma ja selleks ajaks, kui töömees kohale jõudis, oli keegi vee jälle kinni keeranud. Siis hakkas pisut kõrvalt tilkuma kolme paiku. Helistasin küll kohe uuesti aga ilmselt jäi see tähelepanuta ja kui enne seitset tagasi jõudsin, jooksis juba pool elutoa lage läbi ja põrand oli läbimärg. Lihtsalt keegi oli jälle vaatamata vastavatele keelusiltidele vee lahti keeranud. Ja siis võeti kraanid küljest ära ja ühendati veel midagi lahti - see oli eile õhtul. Aga noh, aktiivsed elanikud soovivad saada sooja vett ilmselgelt, öösel keeras keegi jälle kraanid lahti. Täna hommikul vahetati vastava ruumi lukk ära...

Kui eile õhtul seitsme paiku koju jõudsin, magas Evita vannitoas vaibal. Miks seal? Tegelikult sulgesin ju lahkudes vannitoa ukse ja üldiselt Evita uksi ei ava. Mitte et ta ei oskaks, aga viisaka koerana ta ju teab, et kui on kinni, järelikult ei tohi minna (mida ei saa öelda Juhani kohta muidugi, aga tema on kass, kes teeb seda, mida Evita ei tee).

Koertele ei pidavat mõjuma, kui neid tagantjärele karistada. Teisisõnu, koeri võib karistada siis ja ainult siis, kui nad teolt tabatakse. Vähemalt väidetakse nii. Loomulikult, mõtleva ja lugeva inimesena ma tean seda, aga lihtsalt inimesena ja närvide rahustamiseks, ma ikka lõugan natuke, kui mingi jama on olnud. Näiteks siis, kui Evita oli kolmekuune ja näkitses natuke treppi, noomisin teda kergelt. Rohkem ei näkitsenud, aga see oli kindlasti kokkusattumus. Või siis, kui Evita käis kassi liivakastis maiustamas. Siinkohal ma keeldun uskumast kokkusattumust ja ka seda, et koer ei saa aru, kui teda tagantjärele karistatakse. Mõistusega võttes ilmselt usun, loomad ei mõtle ju abstraktselt, aga kogemusele tuginedes ja üritades endale seletada mõnd aspekti, mitte.

Teades Evita himu kassijunnide järele, on pealt kinnine luugiga liivakast paigutatud luugiga seina poole, just nii, et üks külg ja sissepääs on vastu seina ning tagaosa ja teine külg avatud. Luugiga ava on nii lähedal seinale, et luuk vaevalt lahti käiks ja Juhan sisse mahuks, enam lähemale seinale paigutada ei saa. Aga kas siis sihuke asi koera takistab, selge see, et liivakast on suhteliselt kerge ning seda nihutada, nii, et koon luugist sisse mahuks, ei ole ju mingi probleem. Seda Evita loomulikult tegigi. Niisiis leidsin koju tulles eest nihutatud liivakasti, laiali liivatükid ja savise ninaga koera. Aga ma olin kuri ja kärkisin. Mingil hetkel ma avastasin, et Evita nina on savine ja kassiliiva tükid maas aga kast paigalt nihkunud ei ole. No tõsiselt. Evita on suur koer ja ma ei kujuta ette mismoodi ta oma pea sinna siis mahutas, aga ilmselgelt pidi ta meeletult vaeva nägema, et midagigi kätte saada. Aga kast ei olnud liikunud mitte üks millimeeter. Ma ei suuda leida sellele muud põhjendust, kui et Evita sai aru, mille eest ma kärkisin. Sveta ütleb, et ei saanud ju - ta arvas, et kärgid liivakasti liigutamise pärast :))) No ma kah ei tea.

Evita ase on muidu magamistoas voodi juures, lisaks kasutab ta magamiseks-lamamiseks lambanahku ja diivanit, mis asuvad elutoas. Kui kodunt ära lähen, sulgen magamistoa ukse, kuna Evita kipub voodisse ja see mulle jällegi karvade tõttu ei meeldi. Aga magamistoas asub peale seda, kui Evita avastas "ammendamatu toiduallika", kassi toidukauss, sihuke dosaatoriga nõu, kust toit kunagi otsa ei saa (tingimusel, et ma seda ikka õigeaegselt täidan loomulikult). Ja juhtub, et mõnikord lükkab kass magamistuppa viiva lükandukse lahti ja sel juhul järgneb talle ka Evita. Perenaise voodisse. Ja siis tuleb Perenaine ja teeb kurja häält.

Kui lagi laustilkuma hakkas, ulatusid pritsmed ka lambanahkade ja diivanini, muutes need Evita jaoks ilmselt ebameelidvaks. Ja kuna perenaine on kuri, kui magamistuppa sisenetakse, valiti vannituba, kuna ka seal on kena ja kuiv vaip külje all. Ma ei oska leida muud põhjendust sellele, miks Evita oli vannitoas, kui eile õhtul koju jõudsin.

Aga tegelikult ei tohi karistada koeri tagantjärele, nad lihtsalt ei saa aru mille eest. Ja tõenäoliselt on kogu eelnev jutt kokkusattumus.

Aga praegu hakkas mul toas paduvihma sadama.


Evita ja Juhani Perenaine