Ole ikka virk ja kraps...

lemmikloom Evita sai täna aasta võrra vanemaks - koer oma parimas eas ;)

Põhjustest, miks koer ei või olla lahti....

• seadus - kõikse olulisem, seaduse järgi peab koer olema avalikes kohtades rihmastatult, nõus ja kahe käega poolt, kuna seadus on seadus, aga ... me kõik rikume seadusi, ühtlasi pole olemas seadusi mille rikkumine on lubatum, kui teiste oma. Võimalik sanktsioon - tuleb üks relvaloa omanik, leiab, et see lahtine koer ohustab teda ja laseb koera maha - kuid omakohus ei ole ju lubatud...
• mis saab siis kui see relvaloa omanik lööb jalaga vastu maad? Tahtisme kah teada, aga ta keeldus...
• koer võib muutuda lihtsalt niisama mingil hetkel agressiivseks kõige elava ja mitteelava vastu... võimalik, aga kas lihtsalt niisama??
• ega see relvaloa omanik ju ei tea, mis tujus on antud koer täna, äkki tal on kõht tühi ja tuleb ja hammustab... ehk inimene kui lihaloom, kellest nälja korral tubli tükk haugata...
• kõnnib laps jäätis käes ja üks tubli või mitte nii tubli kutsa läheb ja hammusta lapsel näpu otsast... kaldun arvama, et pigem haukab tubli kutsa jäätisest suurema või väiksema tüki, mis pole küll teab mis kena tegu, aga vähemalt jääb sõrm alles ;)

Adalbert ja Aadu

Adalberti nägin varakevadel, kui õuelt kulu koristasin. Ma pole kindel, kui suur ta tegelikult on, kuna nägin ainult saba. Adalbert pages heinahunniku alt, mille olin just kokku riibunud ja minema toimetamiseks üles tõstsin. Teine küsimus on muidugi see, et kust algab rästiku saba? Kas kohe peale pead? Või on pea ja saba vahel ka keha? Ühesõnaga, keeruline lugu, aga ma arvestan, et tegu oli siiski sabaga. Üks on selge - Adalbert on täiskasvanud rästik...

Mõne päeva eest märkasin Aadut. Peesitas teine maja vundamendil ja mind nähes hakkas kohe sisisema ja ära vingerdama. Kui täiskasvanud rästikud pagevad inimese eest ilma igasuguse tseremooniata, siis noored on nagu noored ikka - täis võimu, tundes ennast maailma kuningatena - demonstreerivad oma jõudu pelgalt seetõttu, et see neil olemas on. Nii ka Aadu. Vana rästik oleks minema roomanud vaikselt ja kiirelt, aga mitte Aadu. Aadu pööras vahepeal ringi ja sisises, siis liikus edasi ja pööras hetkeks taas ringi...kuni pages kiviprakku.

Võimas, mul on rästikud :) Ma ise olen kohutavalt rahul, aga inimesed kipuvad rästikuid kartma. Tegelikult tahab rästik ennast vaid kaitsta ja ei ole õel per se, ta ei ründa kunagi niisama - ärge lihtsalt teda näppige. Aadu on ilmselt möödunud sügisene poeg, selleaastased sünnivad alles augustis-septembris aga aastase mao kohta on Aadu veel liiga pisike ja rumal. No jah, ega ma ei tea, kas tegu oli tegelikult Aadu või Aadaga, ega ka seda, kas järgmine täiskasvanud rästik, keda näen on Adalbert või mõni muu kohalik elanik. Niisiis, kokkuleppeliselt on nüüdsest kõik täiskasvanud rästikud minu õuel ja õue lähiümbruses Adalbertid ning noored Aadud.

Aga üks on kindel - igast Aadust saab ükskord Adalbert.

Perenaine

Mis siin rääkida

käisime vahepeal Soomes võistlemas - ei midagi erilist - üks teine koht hüpperajal, aga kahjuks ühe veaga, üks suurepäraselt alanud ja lõppenud jooks, isegi kontaktpinnad said kõik võetud, kiirus oli meeletu .... ja siis.... tunneli valesse auku. Ühesõnaga keskpaik läks nässu. No jah, juhtub ka kõige paremates peredes. Aga kontaktpinnad said täiuslikult sooritatud...

lendava kuratkoera Perenaine ;)

Kus käiakse öösel?

Mõtlen, et kuidas seda nüüd nimetada - kohvikus käiakse päeval, vähemalt tundub nii. Seega vist ei saa eileõhtust/öist käiku "koertega kohvikus" ürituseks nimetada. Kõrtsus? Pubis? Noh misiganes. Algas asi igatahes kohvikuga, sest kellaaeg oli veel sobilik kohvikuks - näiteks 19.00. - aga venis mingiks muuks ürituseks, sest välja tulime me sealt kell 2 öösel. Nimepoolest oli kah nagu kohvik - Café Angel nimelt. Mulle kohe meeldib see koht. Esiteks, alati hästi meeldiv teenindus, teiseks, maitsev toit, ja kolmandaks - so veel kõikse olulisem asi - koerad on lubatud. Ma ei usu, et ükski koht kaotab kliente sellega, et lubab koeri sisse. Võib öelda, et praeguseks oleme juba päris kogenud koertega kohvikus käijad aga pole kunagi näinud, et keegi ukselt tagasi pööraks või avalikult oma vastumeelsust kuulutaks, kui meid näeb. Õigemini - enamik ei pane koeri isegi tähele ja need, kes panevad tähele, jagunevad laias laastus kolmeks: 1) külmalt möödujad; 2) soojalt naeratajad; 3) pai teha soovijad. Samas kohad, mis ei luba koeri sisse kaotavad igal juhul koeraomanikud, sest vähemalt mina ei käi enamasti kohtades, kuhu mind lubatud ei ole. Üldse mitte paha pärast, ma ei teagi miks. Nii mõnigi päris meeldiv koht on nende hulgas. No ja tegelikult pean tunnistama, et olen käinud kohas, kuhu mind koeraga ei lastud, kuna kõik muud kohad olid kinni või pungil rahvast täis.

Mingil hetkel tüdinesid koerad põrandal pikutamisest ära ja hakkasid nihelema, kuni Nike otsustas aknalauale patjade vahele imbuda ja sinna ülirahulikult magama jäi, üsna varsti järgnes talle ka Evita ning meie võisime rahumeeli edasi istuda.

Mis siis edasi? ... ööklubid, siit me tuleme!!! ;)

Lauldes vihmas...

Kui nüüd päris aus olla, siis ei laulnud, aga vihm oli. Ja veel milline. Kui Tabasalu suunas sõitsime, paistis ees tumesinine taevas, ja mõtlesime, et ju siis sadama hakkab. Tagasiminekumõtted matsime kiirelt maha, sest ega siis õige koeraomanik vihma ei karda ja oleks meil siis mingid ninnunännu diivanikoerad, meil ikka tõsised jahikoerad. Kui nüüd jälle päris aus olla, siis elavad need tõsised ja karmid (ninnunännu) jahikoerad siiski diivanil.

Kui olime autost mõnesaja meetri kaugusel, hakkas tibutama. Seejärel lõi välku ja müristas ja mitte vähe. Aga see jäi ka ainukeseks korraks. Kui meil ka tekkis hetkeks mõte tagasi minna, siis ei teostanud me seda ja marssisime entusiastlikult edasi. Ega me nüüd just väga kaugele ei jõudnud, läbimärjad püksid ja lirtsuvad jalad andsid mingi hetk endast juba tüütult märku ja asusime tagasiteele. Muuseas, raheterad võivad mõnikord hirmus valusad olla, ma ei mäletanudki enam seda.

Aga huvitaval kombel tundusid Evita ja Nike kogu seda situatsiooni isegi nautivat. Evita on tavaliselt vihma osas mitte just positiivselt meelestatud. Olen küll viimasel ajal pannud tähele, et ta ei ürita enam nii meeleheitlikult varju saada, nagu varem aga nii mõnusalt pole ta ennast vihmas enne tundnud.

Ah jaa, linnas polnud tilkagi sadanud. Ma mõtlen, et sellel noormehel, kes mu maja ees seisis, võis üsna naljakas olla, kui paljajalu läbimärjana autost välja astusin ja oma läbimärja koera võtsin ning trepikoja uksest sisse marssisin, nagu kuiva ilmaga tilkuvate juustega autost tulemine oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja veel paljajalu.

Kui keegi oleks meist seal vihmas pilti teinud... Äkki tegigi ;)

Kolemust

Musta värvi koerad on teadupärast hirmsad ja kohutavalt kurjad. Palju kurjemad, kui valged koerad. See on ju teada värk. Täpselt sama moodi, nagu mustad koerad on isased ja valged emased, kusjuures puudlid on alati emased, isegi kui nad on mustad ja saksa lambakoerad on alati isased. Ükskord, kui käisme mingil laadal raekoja platsil, imestas üks müüja, et Evital on sihuke naiselik nimi, et polegi isane???? - ta on ju must!!!! ;)

Jah, mina olengi see vastutustundetu perenaine, kes jätab oma koera toidupoe ukse taha ootama. Pidevalt. Nii mõnus on ühendada jalutuskäik ja kiire toidupoe külastus. Igatahes tegin seda ka täna hommikul. Poes sain ühe sõbraga kokku ja mainisin talle, et olen koeraga hommikusel jalutuskäigul. Mispeale ta küsis, et kas see hirmuäratav must koer, kes seal väljas seisab ongi minu oma, tema olla just mõelnud, et kes on need kohutavad omanikud, kes jätavad oma koera nii välja. Mina, mina....

Ärge nüüd väga tõsiselt võtke, see ütleja on lõbus inimene ;)

Päikest järgnevatesse päevadesse,
Perenaine

Kurjuse Kehastus & Kolemust