Näidake talle teed....

KOLLASED KINGAD

Mu tibu on kadunud. Nagu see oleks praeguseks enam mingi uudis. Paar nädalat hiljem juhtusin rääkima ühe sõbraga, kellega polnud nädalaid rääkinud. Ta küsis, et kuidas mu läheb ja vastasin, et mu tibu on kadunud. Mispeale ta küsis, et kas ei võta telefoni vastu või… Iseasi, kas sellistel tingimustel kedagi tibuks nimetaksin… Olgu, nali naljaks, aga kui see vaid nii oleks, et ta lihtsalt ei võta telefoni… Aga ma ei tea sedagi, kas ta on või ei olegi enam. Üks teine sõber, nähes, et mu läpakas jooksis nn slideshow suvalistest piltides, küsis, et miks ma ei pane Evita pilte mõneks ajaks kõrvale. Võib-olla oli selles küsimuses iva, ilmselt oligi. Aga mulle tundub, et pildid ei tähenda mulle palju. Mis tähendavad, on mu elu igapäevased pisiasjad:

KOLLASED KINGAD, mis ma pühapäeval jalga panin – paari aasta eest ühel kevadisel varahommikul seisin Sakala keskuse ees kahe autotee vahelisel muruplatsil värskel helerohelisel murul ja vaatasin oma kinganinasid, mõeldes samal ajal, et mu kingad sobivad nii kenasti kokku rohelise muruga. Olin just tulnud kusagilt väljast ja tegin enne magamaminekut Evitaga kiiret pissiringi. See tuli mulle meelde, kui pühapäeval linna sõitsin, jalas needsamad kollased kingad. Neis kingades on killuke Evitat.

ÕUNAPUU, mis kannab tillukesi imemagusaid õunu – möödunud suvel oli see õunapuu pilgeni täis ja õunapuu alune seega tihedalt pisikeste õuntega kaetud. Evita avastas õige kiiresti nende õunte magusa maitse. Ja nii kaua, kui sealt puu otsast õunu alla langes, oli Evita igal võimalikul hetkel puu all ja vitsutas õunu süüa. Elasin siis veel linnas, aga kuna mu vend käis ehitamisel abiks, oli ka Evita iga päev maal. Kuniks õunu jätkus, jõudis mu koer õhtul koju kõht õuntest punnis. Ütleme nii, et koristamise seisukohalt oli kogus kolmekordne, koostis peaasjalikult õunatükid ja lõhn pigem õunakoogi oma. Selles õunapuus on killuke Evitat.

NIKE tegi rõõmsaid tagasipöörde hüppeid iga Veronika poolse tagasikutsumise peale ja pööras siis otsa jälle minekusuunda. Ja keegi ei üritanud teda hammaste laksutamisega „korrale kutsuda”. See laksutamine oli sama naljakas kui piinlik. Aga pühapäeval tundsin selles puudust. Evita lihtsalt arvab, et ta peab kontrollima olukorda. Nii ma tunnengi, et Nike kõrvalt Angeli laua alt või diivanilt või tänaval Nike kõrval jooksmas on puudu miski must ja lokkis. Evita. Veronika, palun ära ütle Nikele, et tal ei ole enam sõbrannat, kellele kaevata selle üle, et perenaised jälle veavad kohvikusse kaasa. Mitte veel. See on lihtsalt liiga lõplik.

Ja JUHAN võib segamatult teha mida iganes ta soovib. Pole kedagi, kes takistaks teda minu juurde tulemast või voodile hüppamast või õuel kiiremaid tiire tegemast. Aga alati, kui Juhan hüppab voodile, näen ma kuidas Evita teda takistada üritab.

Ja muidugi JOLANDA, kes arvab, et Evita on Suur Juht. Seesama Jolanda, keda Evita peab samal ajal kõige tüütumaks olevuseks maailmas ja kelle perenaine on Evita jaoks lihtsalt maailma kõige parem sõber. Kui Evita nägi üle madala põõsasheki Katit tulemas, tormas ta tema suunas ja jäi nagu naelutatult seisma hetkel, mil nägi Kati kõrval Jolandat. Oh seda pettumust Evita silmis – tuli ja võttis minu Kati ära!

…

KEVAD ja SUVI ja Helge Tulevik ja meri ja üleskääritud püksisääred ja kaldal jooksvad koerad ja äikesevihm, mis meid esimese 10 meetri peale aluspesuni märjaks kastab ja vanalinn ja Angel ja Chocolaterie…

…

Ühe pisikese bensiinijaama müüja rääkis, et üks mees, olles lugenud selles bensiinijaamas üleval olevat Evita kadumise kuulutust, rääkis, et tema juurde tuli paari aasta eest üks väga tark ja õpetatud saksa lambakoer. Kui talt küsiti, et mis sellest koerast sai, vastas ta, et noh… elame juba 3 aastat koos. Kas see inimene pole kunagi tulnud selle peale, et äkki on kusagil keegi, kes ootab seda koera väga koju tagasi? Ma saan mõnevõrra sellest aru, et sellise asja peale ei tulda. Tundub, et teeäärsete majapidamiste ellu kuuluvad päris tihti autodest maha visatud koerad. Kurb. Mu ema kodule lähimas kolmes talus on selline koer. Aga võib ju juhtuda, et tulnud koer ei ole maha jäetud vaid hoopis eksinud…

Aeg läheb ja ma ikkagi mõtlen, et ta tuleb ju koju tagasi. Lihtsalt... see venib veel natuke.

Ole ikka virk ja kraps...

lemmikloom Evita sai täna aasta võrra vanemaks - koer oma parimas eas ;)

Põhjustest, miks koer ei või olla lahti....

• seadus - kõikse olulisem, seaduse järgi peab koer olema avalikes kohtades rihmastatult, nõus ja kahe käega poolt, kuna seadus on seadus, aga ... me kõik rikume seadusi, ühtlasi pole olemas seadusi mille rikkumine on lubatum, kui teiste oma. Võimalik sanktsioon - tuleb üks relvaloa omanik, leiab, et see lahtine koer ohustab teda ja laseb koera maha - kuid omakohus ei ole ju lubatud...
• mis saab siis kui see relvaloa omanik lööb jalaga vastu maad? Tahtisme kah teada, aga ta keeldus...
• koer võib muutuda lihtsalt niisama mingil hetkel agressiivseks kõige elava ja mitteelava vastu... võimalik, aga kas lihtsalt niisama??
• ega see relvaloa omanik ju ei tea, mis tujus on antud koer täna, äkki tal on kõht tühi ja tuleb ja hammustab... ehk inimene kui lihaloom, kellest nälja korral tubli tükk haugata...
• kõnnib laps jäätis käes ja üks tubli või mitte nii tubli kutsa läheb ja hammusta lapsel näpu otsast... kaldun arvama, et pigem haukab tubli kutsa jäätisest suurema või väiksema tüki, mis pole küll teab mis kena tegu, aga vähemalt jääb sõrm alles ;)

Adalbert ja Aadu

Adalberti nägin varakevadel, kui õuelt kulu koristasin. Ma pole kindel, kui suur ta tegelikult on, kuna nägin ainult saba. Adalbert pages heinahunniku alt, mille olin just kokku riibunud ja minema toimetamiseks üles tõstsin. Teine küsimus on muidugi see, et kust algab rästiku saba? Kas kohe peale pead? Või on pea ja saba vahel ka keha? Ühesõnaga, keeruline lugu, aga ma arvestan, et tegu oli siiski sabaga. Üks on selge - Adalbert on täiskasvanud rästik...

Mõne päeva eest märkasin Aadut. Peesitas teine maja vundamendil ja mind nähes hakkas kohe sisisema ja ära vingerdama. Kui täiskasvanud rästikud pagevad inimese eest ilma igasuguse tseremooniata, siis noored on nagu noored ikka - täis võimu, tundes ennast maailma kuningatena - demonstreerivad oma jõudu pelgalt seetõttu, et see neil olemas on. Nii ka Aadu. Vana rästik oleks minema roomanud vaikselt ja kiirelt, aga mitte Aadu. Aadu pööras vahepeal ringi ja sisises, siis liikus edasi ja pööras hetkeks taas ringi...kuni pages kiviprakku.

Võimas, mul on rästikud :) Ma ise olen kohutavalt rahul, aga inimesed kipuvad rästikuid kartma. Tegelikult tahab rästik ennast vaid kaitsta ja ei ole õel per se, ta ei ründa kunagi niisama - ärge lihtsalt teda näppige. Aadu on ilmselt möödunud sügisene poeg, selleaastased sünnivad alles augustis-septembris aga aastase mao kohta on Aadu veel liiga pisike ja rumal. No jah, ega ma ei tea, kas tegu oli tegelikult Aadu või Aadaga, ega ka seda, kas järgmine täiskasvanud rästik, keda näen on Adalbert või mõni muu kohalik elanik. Niisiis, kokkuleppeliselt on nüüdsest kõik täiskasvanud rästikud minu õuel ja õue lähiümbruses Adalbertid ning noored Aadud.

Aga üks on kindel - igast Aadust saab ükskord Adalbert.

Perenaine

Mis siin rääkida

käisime vahepeal Soomes võistlemas - ei midagi erilist - üks teine koht hüpperajal, aga kahjuks ühe veaga, üks suurepäraselt alanud ja lõppenud jooks, isegi kontaktpinnad said kõik võetud, kiirus oli meeletu .... ja siis.... tunneli valesse auku. Ühesõnaga keskpaik läks nässu. No jah, juhtub ka kõige paremates peredes. Aga kontaktpinnad said täiuslikult sooritatud...

lendava kuratkoera Perenaine ;)

Kus käiakse öösel?

Mõtlen, et kuidas seda nüüd nimetada - kohvikus käiakse päeval, vähemalt tundub nii. Seega vist ei saa eileõhtust/öist käiku "koertega kohvikus" ürituseks nimetada. Kõrtsus? Pubis? Noh misiganes. Algas asi igatahes kohvikuga, sest kellaaeg oli veel sobilik kohvikuks - näiteks 19.00. - aga venis mingiks muuks ürituseks, sest välja tulime me sealt kell 2 öösel. Nimepoolest oli kah nagu kohvik - Café Angel nimelt. Mulle kohe meeldib see koht. Esiteks, alati hästi meeldiv teenindus, teiseks, maitsev toit, ja kolmandaks - so veel kõikse olulisem asi - koerad on lubatud. Ma ei usu, et ükski koht kaotab kliente sellega, et lubab koeri sisse. Võib öelda, et praeguseks oleme juba päris kogenud koertega kohvikus käijad aga pole kunagi näinud, et keegi ukselt tagasi pööraks või avalikult oma vastumeelsust kuulutaks, kui meid näeb. Õigemini - enamik ei pane koeri isegi tähele ja need, kes panevad tähele, jagunevad laias laastus kolmeks: 1) külmalt möödujad; 2) soojalt naeratajad; 3) pai teha soovijad. Samas kohad, mis ei luba koeri sisse kaotavad igal juhul koeraomanikud, sest vähemalt mina ei käi enamasti kohtades, kuhu mind lubatud ei ole. Üldse mitte paha pärast, ma ei teagi miks. Nii mõnigi päris meeldiv koht on nende hulgas. No ja tegelikult pean tunnistama, et olen käinud kohas, kuhu mind koeraga ei lastud, kuna kõik muud kohad olid kinni või pungil rahvast täis.

Mingil hetkel tüdinesid koerad põrandal pikutamisest ära ja hakkasid nihelema, kuni Nike otsustas aknalauale patjade vahele imbuda ja sinna ülirahulikult magama jäi, üsna varsti järgnes talle ka Evita ning meie võisime rahumeeli edasi istuda.

Mis siis edasi? ... ööklubid, siit me tuleme!!! ;)