See piiga...

hingab lisaks õhule ka toitu sisse;
on täiesti kindel, et pääseb Juhani tüütamisest karistuseta;
usub naiivselt, et ükskord koidab päev, mil ta siiski võib voodisse ronida;
arvab, et joomise juurde käib kohustus põrandat kasta;
närib täiesti ennastunustavalt tikripõõsa oksi;
on vaatamata näilisele jalgade liikumise ja keha asendi täielikule kooskõlastamatusele, üllatavalt hea koordinatsiooniga...

ja on muidu igavesti vahva koeralaps.

Mida teha, kui igatsus muutub liiga suureks?

Mina tõesti ei tea. Kui teaks, oleks nii imelihne olla.

Pean ühte oma varasematest positustest parandama - pildid loevad. Ma ei suuda neid vaadata, ma eitan kataloogi, kus on Evita pildid. Ma vaatan sellest üle. Nüüd loeb kõik, absoluutselt kõik. Ka see, kui keegi räägib kui vahva on see, et inimesed, keda ta ei tunne, tunnevad tema koera. Ja ongi vahva - ja see koer on vahva. Aga minu jaoks jookseb kohe paralleel Evitaga ... näiteks see koera-aasta paraad, kus inimesed, kes ilmselgelt mind ei tundud, läksid Evita noorema venna ja tema omaniku juurde ja uurisid, et kas see ongi Evita. Ja ma tunnen, kuidas kõik mus kokku tõmbub. See oli vaid üks loogilisemat laadi näide.

Mäletan, kuidas Ally surm mu meeled täiesti segi lõi - ta oli minu jaoks lihtsalt nii seotud E-ga. Tookord, kui Allyga õnnetus juhtus - ja vaid loetud päeva pärast E kadumist, oli mul Lootus, aga Tiial ei olnud... Veel kuid hiljemgi. Kõik tundus nagu halb unenägu, mis kohe-kohe läbi saab - iga uus sündmus oli järgmine tähtaeg E koju jõudmiseks. Näiteks õhtusöök Tabasalus - mitu head nädalat enne teadsin täiesti kindlalt, et võtan E kaasa. See oli lihtsalt nii loomulik. Teisiti ei olnud võimalik.

Praeguseks on kõik muutunud. Minu eelisseisust on saanud puudus. Surm on nii lõplik, isegi kui see tuleb liiga vara, liiga järsku, liiga ebaõiglaselt, liiga valusalt. Ja kõik on teada. Aga mina ei tea, mitte midagi ei tea. Ja minu hinges on kahtlus ja ikkagi lootus ja suur-suur-suur soov, äng... See kõlab kummaliselt, aga ma tahaks teada, et teda ei ole enam. See oleks nii imelihtne ... ja lõplik...

mälestades Allyt...

Selle blogi nimi on juba ammu eksitav, aga las ta olla. Ma ei suuda sellest loobuda. Kusagil minus, ja üldse mitte sügaval, istub suur-suur lootus - ehk siiski... ma ju niiväga ootan.

Kunagi ammu ammu jäi mulle kusagilt meelde, et kui kellelegi mõtled ja tema pärast muretsed, on see nagu kaitseingel, mis hoiab halva eest. Ehk siis minu pidev suur mure kaitseb teda... kui enam on keda kaitsta.

Mulle ei meeldi kui mul palutakse neid kahte võrrelda. Esiteks pole see aus ega võimalik - väga erinevad tõud, lisaks on Mii alles 5 kuune. Teiseks on see mulle kole valus. Võib-olla ehk tulevikus, kui Mii on täiskasvanu ja mina paranenud... või kui ehk E...

Mii

Mii on üks ilmelik loom. Esiteks on tal oi kui palju varbaid. Teiseks on ta laiguline - millegi pärast olen alati arvanud, et minu koerad on ühevärvilised. Kolmandaks on ta väga pikad ja täiesti kontrollimatud jalad. Lisaks on tal pilla-pallakõrvad, mis annavad talle väga omamoodi ilme. Sihuke veider omamoodi kutsikas pärisnimega Momento Dolce.

Miks Mii, aga mitte näiteks Gabbana? Sest mulle meeldivad lühikesed kontkreetsed lihtsad nimed ja Mii tundus kuidagi väga sobilik. Esimesed poolteist nädalat oli tibin täitsa ilma nimeta, sest nimi, millele olin valmis mõelnud enne koera koju jõudmist, tundus täiesti ebasobiv konkreetsele kutsikale. Kui nüüd rääkida väitest, et kutsikale otsa vaadatates tead kohe mis ta nimi on, siis seda õnne mul polnud. Küll aga teatas kutsika nägu mulle pidevalt, et vot see sulle pähe tulnud nimi see küll pole.

Minu ilus kiisu Juhan sai 30. aprillil 3-aastaseks

Näidake talle teed....

KOLLASED KINGAD

Mu tibu on kadunud. Nagu see oleks praeguseks enam mingi uudis. Paar nädalat hiljem juhtusin rääkima ühe sõbraga, kellega polnud nädalaid rääkinud. Ta küsis, et kuidas mu läheb ja vastasin, et mu tibu on kadunud. Mispeale ta küsis, et kas ei võta telefoni vastu või… Iseasi, kas sellistel tingimustel kedagi tibuks nimetaksin… Olgu, nali naljaks, aga kui see vaid nii oleks, et ta lihtsalt ei võta telefoni… Aga ma ei tea sedagi, kas ta on või ei olegi enam. Üks teine sõber, nähes, et mu läpakas jooksis nn slideshow suvalistest piltides, küsis, et miks ma ei pane Evita pilte mõneks ajaks kõrvale. Võib-olla oli selles küsimuses iva, ilmselt oligi. Aga mulle tundub, et pildid ei tähenda mulle palju. Mis tähendavad, on mu elu igapäevased pisiasjad:

KOLLASED KINGAD, mis ma pühapäeval jalga panin – paari aasta eest ühel kevadisel varahommikul seisin Sakala keskuse ees kahe autotee vahelisel muruplatsil värskel helerohelisel murul ja vaatasin oma kinganinasid, mõeldes samal ajal, et mu kingad sobivad nii kenasti kokku rohelise muruga. Olin just tulnud kusagilt väljast ja tegin enne magamaminekut Evitaga kiiret pissiringi. See tuli mulle meelde, kui pühapäeval linna sõitsin, jalas needsamad kollased kingad. Neis kingades on killuke Evitat.

ÕUNAPUU, mis kannab tillukesi imemagusaid õunu – möödunud suvel oli see õunapuu pilgeni täis ja õunapuu alune seega tihedalt pisikeste õuntega kaetud. Evita avastas õige kiiresti nende õunte magusa maitse. Ja nii kaua, kui sealt puu otsast õunu alla langes, oli Evita igal võimalikul hetkel puu all ja vitsutas õunu süüa. Elasin siis veel linnas, aga kuna mu vend käis ehitamisel abiks, oli ka Evita iga päev maal. Kuniks õunu jätkus, jõudis mu koer õhtul koju kõht õuntest punnis. Ütleme nii, et koristamise seisukohalt oli kogus kolmekordne, koostis peaasjalikult õunatükid ja lõhn pigem õunakoogi oma. Selles õunapuus on killuke Evitat.

NIKE tegi rõõmsaid tagasipöörde hüppeid iga Veronika poolse tagasikutsumise peale ja pööras siis otsa jälle minekusuunda. Ja keegi ei üritanud teda hammaste laksutamisega „korrale kutsuda”. See laksutamine oli sama naljakas kui piinlik. Aga pühapäeval tundsin selles puudust. Evita lihtsalt arvab, et ta peab kontrollima olukorda. Nii ma tunnengi, et Nike kõrvalt Angeli laua alt või diivanilt või tänaval Nike kõrval jooksmas on puudu miski must ja lokkis. Evita. Veronika, palun ära ütle Nikele, et tal ei ole enam sõbrannat, kellele kaevata selle üle, et perenaised jälle veavad kohvikusse kaasa. Mitte veel. See on lihtsalt liiga lõplik.

Ja JUHAN võib segamatult teha mida iganes ta soovib. Pole kedagi, kes takistaks teda minu juurde tulemast või voodile hüppamast või õuel kiiremaid tiire tegemast. Aga alati, kui Juhan hüppab voodile, näen ma kuidas Evita teda takistada üritab.

Ja muidugi JOLANDA, kes arvab, et Evita on Suur Juht. Seesama Jolanda, keda Evita peab samal ajal kõige tüütumaks olevuseks maailmas ja kelle perenaine on Evita jaoks lihtsalt maailma kõige parem sõber. Kui Evita nägi üle madala põõsasheki Katit tulemas, tormas ta tema suunas ja jäi nagu naelutatult seisma hetkel, mil nägi Kati kõrval Jolandat. Oh seda pettumust Evita silmis – tuli ja võttis minu Kati ära!

…

KEVAD ja SUVI ja Helge Tulevik ja meri ja üleskääritud püksisääred ja kaldal jooksvad koerad ja äikesevihm, mis meid esimese 10 meetri peale aluspesuni märjaks kastab ja vanalinn ja Angel ja Chocolaterie…

…

Ühe pisikese bensiinijaama müüja rääkis, et üks mees, olles lugenud selles bensiinijaamas üleval olevat Evita kadumise kuulutust, rääkis, et tema juurde tuli paari aasta eest üks väga tark ja õpetatud saksa lambakoer. Kui talt küsiti, et mis sellest koerast sai, vastas ta, et noh… elame juba 3 aastat koos. Kas see inimene pole kunagi tulnud selle peale, et äkki on kusagil keegi, kes ootab seda koera väga koju tagasi? Ma saan mõnevõrra sellest aru, et sellise asja peale ei tulda. Tundub, et teeäärsete majapidamiste ellu kuuluvad päris tihti autodest maha visatud koerad. Kurb. Mu ema kodule lähimas kolmes talus on selline koer. Aga võib ju juhtuda, et tulnud koer ei ole maha jäetud vaid hoopis eksinud…

Aeg läheb ja ma ikkagi mõtlen, et ta tuleb ju koju tagasi. Lihtsalt... see venib veel natuke.