Kui koer on totakas

... ja sõnad on liigsed ;)

SALONG

Koerad käivad koerte salongides - teada-tuntud lugu ju. Aga ilusad koerad käivad ilusalongis. Ilusad nagu Mii. Kuna Gerly kunagi nii pooleldi mainis, et tema juurde võib isegi laste ja koertega tulla, võtsin ma kenasti ideest kinni ja ilmusin lihtsalt kohale, koer kaasas. Imekena.

... ja tikripõõsastel on okkad, väga teravad kusjuures....

See piiga...

hingab lisaks õhule ka toitu sisse;
on täiesti kindel, et pääseb Juhani tüütamisest karistuseta;
usub naiivselt, et ükskord koidab päev, mil ta siiski võib voodisse ronida;
arvab, et joomise juurde käib kohustus põrandat kasta;
närib täiesti ennastunustavalt tikripõõsa oksi;
on vaatamata näilisele jalgade liikumise ja keha asendi täielikule kooskõlastamatusele, üllatavalt hea koordinatsiooniga...

ja on muidu igavesti vahva koeralaps.

Mida teha, kui igatsus muutub liiga suureks?

Mina tõesti ei tea. Kui teaks, oleks nii imelihne olla.

Pean ühte oma varasematest positustest parandama - pildid loevad. Ma ei suuda neid vaadata, ma eitan kataloogi, kus on Evita pildid. Ma vaatan sellest üle. Nüüd loeb kõik, absoluutselt kõik. Ka see, kui keegi räägib kui vahva on see, et inimesed, keda ta ei tunne, tunnevad tema koera. Ja ongi vahva - ja see koer on vahva. Aga minu jaoks jookseb kohe paralleel Evitaga ... näiteks see koera-aasta paraad, kus inimesed, kes ilmselgelt mind ei tundud, läksid Evita noorema venna ja tema omaniku juurde ja uurisid, et kas see ongi Evita. Ja ma tunnen, kuidas kõik mus kokku tõmbub. See oli vaid üks loogilisemat laadi näide.

Mäletan, kuidas Ally surm mu meeled täiesti segi lõi - ta oli minu jaoks lihtsalt nii seotud E-ga. Tookord, kui Allyga õnnetus juhtus - ja vaid loetud päeva pärast E kadumist, oli mul Lootus, aga Tiial ei olnud... Veel kuid hiljemgi. Kõik tundus nagu halb unenägu, mis kohe-kohe läbi saab - iga uus sündmus oli järgmine tähtaeg E koju jõudmiseks. Näiteks õhtusöök Tabasalus - mitu head nädalat enne teadsin täiesti kindlalt, et võtan E kaasa. See oli lihtsalt nii loomulik. Teisiti ei olnud võimalik.

Praeguseks on kõik muutunud. Minu eelisseisust on saanud puudus. Surm on nii lõplik, isegi kui see tuleb liiga vara, liiga järsku, liiga ebaõiglaselt, liiga valusalt. Ja kõik on teada. Aga mina ei tea, mitte midagi ei tea. Ja minu hinges on kahtlus ja ikkagi lootus ja suur-suur-suur soov, äng... See kõlab kummaliselt, aga ma tahaks teada, et teda ei ole enam. See oleks nii imelihtne ... ja lõplik...

mälestades Allyt...

Selle blogi nimi on juba ammu eksitav, aga las ta olla. Ma ei suuda sellest loobuda. Kusagil minus, ja üldse mitte sügaval, istub suur-suur lootus - ehk siiski... ma ju niiväga ootan.

Kunagi ammu ammu jäi mulle kusagilt meelde, et kui kellelegi mõtled ja tema pärast muretsed, on see nagu kaitseingel, mis hoiab halva eest. Ehk siis minu pidev suur mure kaitseb teda... kui enam on keda kaitsta.

Mulle ei meeldi kui mul palutakse neid kahte võrrelda. Esiteks pole see aus ega võimalik - väga erinevad tõud, lisaks on Mii alles 5 kuune. Teiseks on see mulle kole valus. Võib-olla ehk tulevikus, kui Mii on täiskasvanu ja mina paranenud... või kui ehk E...

Mii

Mii on üks ilmelik loom. Esiteks on tal oi kui palju varbaid. Teiseks on ta laiguline - millegi pärast olen alati arvanud, et minu koerad on ühevärvilised. Kolmandaks on ta väga pikad ja täiesti kontrollimatud jalad. Lisaks on tal pilla-pallakõrvad, mis annavad talle väga omamoodi ilme. Sihuke veider omamoodi kutsikas pärisnimega Momento Dolce.

Miks Mii, aga mitte näiteks Gabbana? Sest mulle meeldivad lühikesed kontkreetsed lihtsad nimed ja Mii tundus kuidagi väga sobilik. Esimesed poolteist nädalat oli tibin täitsa ilma nimeta, sest nimi, millele olin valmis mõelnud enne koera koju jõudmist, tundus täiesti ebasobiv konkreetsele kutsikale. Kui nüüd rääkida väitest, et kutsikale otsa vaadatates tead kohe mis ta nimi on, siis seda õnne mul polnud. Küll aga teatas kutsika nägu mulle pidevalt, et vot see sulle pähe tulnud nimi see küll pole.