dalmaatsia koer!!!???

Eile kõndisime parajasti Tartu kesklinnas, kui meist möödus üks pisike poiss oma emaga: "Emme, vaata, dalmaatsia koer... nii kihvt!!!"

kuus kilo puhast ilu

Eile varahommikul istusin läpakaga tugitooli. Miil oli vist ninnunännutuju, igatahes pani ta oma pea mulle sülle ja jäi niiviisi seisma. Siis ühel hetkel kukkus Mii taguots pikali. Minul oli nalja nabani, Mii oli natuke ehmunud. Tundub, et ta jäi lihtsalt magama. Juuresoleval pildil on Mii viis kuud vana.

ilmselgelt ülekasvanud

Tegelikult on Mii pisike sülekoer. Kõik, kes te arvate, et Mii on suur koer... te eksite! Mii on pisike sülekoer, kes mahub oma pisikese Perenaise pisikestele põlvedele täiesti vabalt ära. Mii muudkui sätib ja sätib ja otsib mugavamat asendit süles olemiseks. Mõnikord võtab palli kah sülle kaasa ja piiksutab seda siis. Kui pall maha kukub vaatab Mii pallile järgi, aga järgi minna ei raatsi. Vahepeal topib Mii pea Perenaise kaenlasse ja jääb hästi, hästi tasa. Mõnikord tüdib Mii ise ära, mõnikord saadab Perenaine Mii minema - ja oi kui palju jõudu on vaja, et Miid lükata, kui Mii parajasti kuulata ei taha. Mõnikord on Mii oma sülle ronimisega nii tobetüütu, ta kohe mitte ei taha aru saada, et Perenaisel on parajati kiire kirja- või lugemistöö käsil. Mii lihtsalt üritab oma sülekoerakere Perenaisele sülle trügida. Kui see siis mõnikord õnnestub, on Mii kole rahul.

Mii on ikkagi pisike sülekoer, mis sest, et suurem osa koerast jääb sülest lihtsalt üle.

need vastupandamatud asjad

Küttepuud. Kui ma kodus olen, pole probleemi. Õigemini - vahepeal üritatakse pika hambaga natuke näksida aga keelamise peale lõpetatakse see tegevus ära. Aga kui mind kodus pole - siis on põrand puupinde täis. Kuna mul on kodus puuküte, on ikka korvitäis pliidipuid pliidi ees, et oleks hea vajadusel kuivad puud ahju pista. Ahjupuud on suures puukorvis, neid Mii ei puutu. Ju on piisavalt eraldatud. Aga pliidipuid küll. Kui meelde jääb, tõstan puud puukorviga pliidile, seal on puud siiani puutumata jäänud. Mitte, et puute närimisest märkimisväärset kahju tekiks, aga pärast on koristamine tüütu. Evital oli küttepuudega sama asi, lisaks oli tal mingi värk nõudepesunuustikuga. Alati, absoluutselt iga kord, kui unustasin nuustiku kappi panna, oli põrand pisikesi nuustikutükke täis. Ja ei olnud mingit vahet, kas nuustik oli kasutatud või tuliuus.

õnnetuse jäävuse seadus

Kui õnnetu toakoer saata välja õnnelikku õuekoera õueelu nautima, käib ta akna juurest akna juure, vastavalt sellele, millises toas Perenaine parajasti viibib.

Laske koeral ometi õnnetu olla!!!

kassilugu

Kui ma siia kolisin, külastasid minu õue järjekindlalt 3 võõrast kassi, praegu ma neid suurt enam ei näe. Ma ei tea, kuidas teistel läheb, aga üks neis on praeguseks lahkunud - ja ta otsustas teha seda keset minu isiklikku õue. See lugu tuli mulle meelde, kui sellenädalaseks fotojahiks pilte otsisin... jah, ma pean mõningase piinlikkusega tõdema, et ma olen olnud natuke liiga hõivatud või laisk, et teha seda nii nagu peab - käies päevajagu ringi fotokas kaelas.

Ma ei tea, kas nad oma kodus üldse käisid tol esimesel talvel, sest minu arust olid nad pidevalt kohal. Õigemini - tol hetkel tundus mulle, et vaid üks Kass. Ta istus andnult väljas akna all ka 25 külmakraadiga, Tegelikult oli neid 3, kaks kirjut ja üks süsimust ja kirjud olid nii sarnased, et ma tõesti ei teinud esiti vahet. Must oli selline omaette loom - ma nägin teda ainult kusagilt metsa äärest heinatuti või põõsa varjust vargsi jälgimas. Ja seda alles siis, kui taipasin vaadata. Hiljem selgus, et nad on pärit ühest talust, mis on ligikaudu 700 m kaugusel. Omanik olla ikka mõelnud, et kuhu tema kassid kadunud on. Siis oskasin ma juba teha vahet kahel kirjul kassil - üks oli pisut suurem ja tokerjam, teine peenema kondi ja siidisema karvaga. Ma küll fotojahil märkisin, et ta oli poisinimega tüdruk, aga kui ma nüüd järgi mõtlen, oli vist vastupidi - tüdrukunimega poiss. See kolmas, must, olla ka omas kodus nö heidik - teised kassid temaga ei seltsi ja üleüldse hoidvat ta omaette. Nii rääkis mulle üks teine naaber.

Esimesel talvel ja suvel olid nad pidevalt kohal, eriti hästi oli see näha suvel.. kui ise aias ringi askeldasin lamas võõras Kass mu lähedal ja Juhan käis ja urises vahelduva eduga ta peale. Ligi nad küll ei lasnud ja ega ma proovinudki, lihtsalt kui liiga lähedalt möödusin, kõndis Kass eest.

Nüüd tahaks jõuda selleni, miks ma seda üldse kirjutan - kuidas ma avastasin, et neid on 2. See oli ühel hiliskevadisel päeval aias. Nägin kuidas Kass metsast välja tuli ja aeda jalutas, vaatasin talle hetke järgi ja astusin edasi...järgmisel hetkel nägin, kuida Kass metsast välja jalutas.... Mu esimene reaktsioon oli mõte, et kas ma tõesti ajasin oma kalli siiamisegase Juhani selle Kassiga segamini ja pöörasin pea esimese Kassi suunas... ja seal ta istuski... Kass. Pöörasin pilgu kähku tagasi... ja seal ta istuski... Kass. Järgmisel hetkel tundus idee sellest, et nüüd tuleb metsas järjest ühesuguseid kasse, kes kõik istuvad teatud korrapärase vahega mu õuel, täiesti arukas ja mõistlik - meeletus koguses ühenäolisi istuvaid kasse.

Suvel teisel poolel oleksin aias peaaegu surnud kassile peale astuma - see tokerjam oli surnud, nähtavaid vigastusi tal küll polnud.

Praegu juhtub vahel harva, et Kass siia satub ja siis ajab Juhan teda mööd õue suure sõjaga taga.

Vot selline kassilugu.