2/17/2006
Prantslase saar
Pandan Island. Sinna suundusime otse Manilast esimese asjana. Hilisohtuks joudsime Sablayani, kust istusime hommikul paati ja paarikumne minuti parast astusime ilmselt esimeste eestlastena sellele saarele. Tegemist on pisikese saarega, millel on hulk bungaloid ja mida juhib uks prantslane. Prantslane ise korraldab kogu rahalist asja, nt
2/15/2006
Laulev rahvas ja piiramatu aeg
Filipiinlased laulavad igas olukorras ja igal pool. Jarjekorras. Baaridaam leti taga. Laevatooline oodates laeva randumist. Muuja teenindades. Baari tootaja jaad lohkudes. Misiganes koht voi aeg pahe tuleb - raudselt laulavad. Peamiselt inglisekeelseid popplaule. See laulmine hakkab nii kulge, et jalutasin isegi mooda pood ringi ja umisesin laulda :)) Kui esimeses linnas, kus peale Manilat oobisime, Sablayanis oosel rodul lugesin, soitis uks noormees vorriga, kova haalega meloodilist laulu lauldes neiu taga istumas, mooda. Tol hetkel tundus see kuidagi nii ebatavaline. Tegelikult nii asi kaibki.
Aeg. Selle sonal on hoopis teine sisu kui ma siian harjunud olen. Igasugune asjaajamine toimub aegluubis. Kui uritad resisburoos korraldada 2 x 8 lennupiletit ja 8 oobimist, peab seal istuma 2 tundi. Sellele ajale tuleb lisada aeg, mis kulub piletite valjakirjutamiseks, kuna see too tehakse kasitsi ja siinse tempo juures... Uldiselt saavad nad ka ise sellest aru ja meil paluti hiljem tagasi tulla. Poes on muujatel aega kullaga, jarjekord taga ootab kannatlikult, kui leti taga 6 muujat omavahel juttu vadistavad ja vaid uks neis moodaminnes ka teenindab. Ei usu, et kusagil Euroopas inimesed nii rahulikult ootaksid. Aga siin on aega piiramatult. Ilmselt hakkab see kulge ka siia elama tulnud eurooplastele voi ameeriklastele. Kui prantslase saarel oli mul vaja sheifist rahakotti, ja juurde paases sheifile ainult Prantslane ise, aga Prantslane mangis parajasti sealsamas baari leti aares uhes saare kulastajaga mingit lauamangu, utles baarineiu mulle lihtsalt naeratades, et peab ootama, ta mangib... Noh jah, kui aus olla, siis loppude lopuks polnud mul seda rahakotti toesti nii vaga vaja, massaazi sai kenasti arvele panna, nagu koik selle saarel ja lahkudes maksta. Ma lihtsalt ei tulnud kohe selle peale. Ja rahakott jaigi sel korral votmata.
Siinses kaubanduses on raudselt koige rohkem T-sarke ja koige koledamad kingad maailmas. Pohilise osa kogu riidekaubast moodustavadki T-sargid.
Perenaine
Aeg. Selle sonal on hoopis teine sisu kui ma siian harjunud olen. Igasugune asjaajamine toimub aegluubis. Kui uritad resisburoos korraldada 2 x 8 lennupiletit ja 8 oobimist, peab seal istuma 2 tundi. Sellele ajale tuleb lisada aeg, mis kulub piletite valjakirjutamiseks, kuna see too tehakse kasitsi ja siinse tempo juures... Uldiselt saavad nad ka ise sellest aru ja meil paluti hiljem tagasi tulla. Poes on muujatel aega kullaga, jarjekord taga ootab kannatlikult, kui leti taga 6 muujat omavahel juttu vadistavad ja vaid uks neis moodaminnes ka teenindab. Ei usu, et kusagil Euroopas inimesed nii rahulikult ootaksid. Aga siin on aega piiramatult. Ilmselt hakkab see kulge ka siia elama tulnud eurooplastele voi ameeriklastele. Kui prantslase saarel oli mul vaja sheifist rahakotti, ja juurde paases sheifile ainult Prantslane ise, aga Prantslane mangis parajasti sealsamas baari leti aares uhes saare kulastajaga mingit lauamangu, utles baarineiu mulle lihtsalt naeratades, et peab ootama, ta mangib... Noh jah, kui aus olla, siis loppude lopuks polnud mul seda rahakotti toesti nii vaga vaja, massaazi sai kenasti arvele panna, nagu koik selle saarel ja lahkudes maksta. Ma lihtsalt ei tulnud kohe selle peale. Ja rahakott jaigi sel korral votmata.
Siinses kaubanduses on raudselt koige rohkem T-sarke ja koige koledamad kingad maailmas. Pohilise osa kogu riidekaubast moodustavadki T-sargid.
Perenaine
Kuked
Tanane hommik. Hommikusook. Noormees tuleb ja tutvustab mulle hommikusooki ja kusib, mida juua tahan. Tea and only toast, please. Loen parajasti ja mulle tuuakse tee ning hakatase panema lauale vaikest kandikut soola, pipra, sojakastme jms-ga. Only toast, nothing else, please. Aa, only toast? Ok. Viib vaikese kandiku minema. Ja minut hiljem tuuakse mulle taldrikutais mingit munamoksi ja hakklihamoksi. Tuupiline.
Enamvahem igas aias on madal kolmnurkne katus ja selle juures jalgupidi keti otsas kukk. Mones suisa mitu. Monikord ei suuda koiki neid kukki korraga silmadega haaratagi ja igaluhel neist on oma katusealune, kenasti korraparaselt uksteise korval mitmes reas. Sageli paistab monest korvist kukesaba voi soidavad inimesed tuk-tukkidega (pole aimugi kuidas seda soidukit nimetada, meie nimetame tuk-tuk, pohimotteliselt on see vorr, millele on katusega ja toolidega karu umber ehitatud, vaga rohkearvuline soiduvahend siinkandis) kuked sules. Kukevoitlused on aarmiselt populaarsed. Ma kull ei tea suur midagi kukevoitlustest, kuid tean koertevoitlustest ning tommates sellega paralleeli, on mu seisukoht negatiivne. Seda negatiivsust toetab ka see, et voitlus kestab enamasti surmani ning kannuste kulge on seotud midagi noataolist. Vaatamas kainute jutust sain aru, et kui ka kukk ei soovi voidelda, sunnitakse teda selleks ja paris algul aetakse kuked uksteise peale vihale. Kogu tegevusega kaasnevad loomulikult kihlveod. Inimeste poolt korraldatud ja argitatud loomavoitlused lihtsalt ei ole paris normaalsed asjad, olgugi, et moni vaidab, et see on osa kultuurist. Noh olgu siis sellega nagu on.
Enamik reisiseltskonnast kais kukevoitlust vaatamas ja osalesid selles paris aktiivselt, panid panuseid ja puha. Lopuks jaid vist 100 peesoga plussi isegi. Mina ootasin kogu selle aja autos. Mitte pohimotte parast aga ma lihtsalt ei usu, et verised voitlused mulle mingit meelelahutust pakuksid.
Aga loppkokkuvottes arvan, et kui inimene nahvab mulle, et jaa vait ja hakkab mind avalikult iseloomustama, kui mu arvamus tema omaga ei uhti, naitab see selle inimese kuundimatust. Voi seletage mulle palun, miks mone seisukoht on vahem avaldamisoiguslik, kui kellegi teise...
Boholi saar kolmapaeva varahommik
Perenaine, kes peale pisut unetut ood, on joudnud ikkagi seisukohale, et ka mul on oigus avaldada oma arvamust, isegi kui moni leiab, et arvan, et so ainuoige. Aga see on juba tema probleem, kuidas ta tolgendab...
Enamvahem igas aias on madal kolmnurkne katus ja selle juures jalgupidi keti otsas kukk. Mones suisa mitu. Monikord ei suuda koiki neid kukki korraga silmadega haaratagi ja igaluhel neist on oma katusealune, kenasti korraparaselt uksteise korval mitmes reas. Sageli paistab monest korvist kukesaba voi soidavad inimesed tuk-tukkidega (pole aimugi kuidas seda soidukit nimetada, meie nimetame tuk-tuk, pohimotteliselt on see vorr, millele on katusega ja toolidega karu umber ehitatud, vaga rohkearvuline soiduvahend siinkandis) kuked sules. Kukevoitlused on aarmiselt populaarsed. Ma kull ei tea suur midagi kukevoitlustest, kuid tean koertevoitlustest ning tommates sellega paralleeli, on mu seisukoht negatiivne. Seda negatiivsust toetab ka see, et voitlus kestab enamasti surmani ning kannuste kulge on seotud midagi noataolist. Vaatamas kainute jutust sain aru, et kui ka kukk ei soovi voidelda, sunnitakse teda selleks ja paris algul aetakse kuked uksteise peale vihale. Kogu tegevusega kaasnevad loomulikult kihlveod. Inimeste poolt korraldatud ja argitatud loomavoitlused lihtsalt ei ole paris normaalsed asjad, olgugi, et moni vaidab, et see on osa kultuurist. Noh olgu siis sellega nagu on.
Enamik reisiseltskonnast kais kukevoitlust vaatamas ja osalesid selles paris aktiivselt, panid panuseid ja puha. Lopuks jaid vist 100 peesoga plussi isegi. Mina ootasin kogu selle aja autos. Mitte pohimotte parast aga ma lihtsalt ei usu, et verised voitlused mulle mingit meelelahutust pakuksid.
Aga loppkokkuvottes arvan, et kui inimene nahvab mulle, et jaa vait ja hakkab mind avalikult iseloomustama, kui mu arvamus tema omaga ei uhti, naitab see selle inimese kuundimatust. Voi seletage mulle palun, miks mone seisukoht on vahem avaldamisoiguslik, kui kellegi teise...
Boholi saar kolmapaeva varahommik
Perenaine, kes peale pisut unetut ood, on joudnud ikkagi seisukohale, et ka mul on oigus avaldada oma arvamust, isegi kui moni leiab, et arvan, et so ainuoige. Aga see on juba tema probleem, kuidas ta tolgendab...
2/14/2006
Linn
Nuudseks oleme olnud kolmes suuremas linnas - Manila, mis on uks tosiselt kole ja haisev koht, Bacolod, mis ilmselgelt saab koige jubedama linna aunimetuse ja Dumaguete. Dumaguete oli kena, vahemalt vorreldes kahe eelneva linnaga, peatusime, ometi oli meie soov kohe esimesel voimalusel sealt edasi saada. Arvata voib, et kui oleksime esimesena joudnud Dumaguete'i, oleks see linn tundunud larmakas ja rapane, aga onneks joudsime me enne Manilasse. Dumaguete meelidvuse voti peitub ilmselt selles, et mida louna poole, seda parem on inimeste elujarg. Pikal autosoidul louna suunas on hea autoaknast jalgida, kuidas inimesed muutuvad aina roosamaks, priskemaks ja puhtamaks, samuti nende elamised. Aiad ei olegi nii rapased, kui pohja pool. Isegi koerad pole nii karnased.
Prugikaste pole. Mitte kusagil. Usun, et voin kahe nadala jooksul nahtud prugikastid vabalt kahe kae nappudel ules lugeda, arvestamata muidugi hotellitubade prugikaste. Ei olnud prugikaste ka Dumaguete's, voibolla seal lihtsalt koristatakse rohkem.
Kogu linnade liiklus on ules ehitatud auto signaalile. See on uskumatu kui palju lastakse signaali, absoluutselt igas olukorras. Ja see koik tootab nii uskumatult hasti. Pohimotteliselt antakse signaaliga teistele liiklejatele teada, kus parajasti ollakse. Kogu selle liiklustiheduse juures pole me nainud uhtegi avariid, ometi mooduvad soidukid uksteisest millimeetrise tapsusega ning inimesi ja koeri liigub pidevalt kogu selles soidukite virrvarris.
Paikest pole. On kull soe aga pilves ja vahepeal sajab natuke. Kohalike sonul on see haruldane, pole sel perioodil aastaid nii olnud. Ma ei teagi, kas olene selle ule onnelik voi mitte. Uhest kuljes on kahtlemata kergem olla, samas tahaks saada nagu paikes kah. Prantslase saarel tegelikult saimegi, nii, et monel tuleb suisa nahka. Paari paeva parast liiguma paikeselisemasse piirkonda - Palawanile.
Head sobrapaeva!!!
Perenaine, kes laheb nuud Marko sunnipaeva tahistama.
Prugikaste pole. Mitte kusagil. Usun, et voin kahe nadala jooksul nahtud prugikastid vabalt kahe kae nappudel ules lugeda, arvestamata muidugi hotellitubade prugikaste. Ei olnud prugikaste ka Dumaguete's, voibolla seal lihtsalt koristatakse rohkem.
Kogu linnade liiklus on ules ehitatud auto signaalile. See on uskumatu kui palju lastakse signaali, absoluutselt igas olukorras. Ja see koik tootab nii uskumatult hasti. Pohimotteliselt antakse signaaliga teistele liiklejatele teada, kus parajasti ollakse. Kogu selle liiklustiheduse juures pole me nainud uhtegi avariid, ometi mooduvad soidukid uksteisest millimeetrise tapsusega ning inimesi ja koeri liigub pidevalt kogu selles soidukite virrvarris.
Paikest pole. On kull soe aga pilves ja vahepeal sajab natuke. Kohalike sonul on see haruldane, pole sel perioodil aastaid nii olnud. Ma ei teagi, kas olene selle ule onnelik voi mitte. Uhest kuljes on kahtlemata kergem olla, samas tahaks saada nagu paikes kah. Prantslase saarel tegelikult saimegi, nii, et monel tuleb suisa nahka. Paari paeva parast liiguma paikeselisemasse piirkonda - Palawanile.
Head sobrapaeva!!!
Perenaine, kes laheb nuud Marko sunnipaeva tahistama.
2/11/2006
Rahavahetamise burokraatia
Mul on uus lemmikloom - geko. Eriti meeldib mulle tema haalitsus, tosiselt. Kohe on aru saada, kust see loom nime saanud on. Arge saage valesti aru, ma ei kavatse endale gekot muretseda, karta on, et sel juhul arvaksid mu kodused elukad, et neile on tore jahielukas toodud ja seda ma ju ometi ei tahaks. Igatahes on neid siin igal pool ja palju.
Kasse ja koeri on kah. Manilas oli meeletult kasse. Koeri nagu eriti silma ei hakanud va uks roosas vammuses kaabuskoer. Mulle jai kull arusaamatuks miks koerale on vaja vammust, kui valjas on 30 kraadi sooja ja moningane paikesepaiste. Aga no olgu, voib-olla sobis roosa vammus perenaise riietusega ja ega ma ei peagi koigest aru saama. Kassid on kohnad ja lombakad ja karnased, eranditult koik. Nad on nii lombakad, et monikord on raske aru saada, millist jalga ta uldse lonkab.
Seevastu vaiksemates kohtades on palju koeri, vaga palju ja nad koik on vabapidamisel ning sarnaselt kassidele karnased, samas mitte nii lombakad ja kohnad. Kulades ja vaikelinnades, mis on otsesest turismipiirkonnast eemal, on koera usna uhenaolised - saledad luhikarvalised polvekorgused pigem kikk-korvalised sabad seljal. Moneti meenutavad nad basenjisid, kuid on natuke suuremad. Samas mu praeguses asukohas on valimus rohkem varieeruv, ilmselt on oma osa andnud moni turistil kaasas olnud koer. Naiteks on siin ka luhijalgseid ja lontkorvalisi. Ka moningaid toukoeri - siiani nahtud uks slk, uks dalma, 2 labradori. Koerad on siin vahemkarnased ja moningad isegi kaelarihmadega varustatud.
Kasse ja koeri on kah. Manilas oli meeletult kasse. Koeri nagu eriti silma ei hakanud va uks roosas vammuses kaabuskoer. Mulle jai kull arusaamatuks miks koerale on vaja vammust, kui valjas on 30 kraadi sooja ja moningane paikesepaiste. Aga no olgu, voib-olla sobis roosa vammus perenaise riietusega ja ega ma ei peagi koigest aru saama. Kassid on kohnad ja lombakad ja karnased, eranditult koik. Nad on nii lombakad, et monikord on raske aru saada, millist jalga ta uldse lonkab.
Seevastu vaiksemates kohtades on palju koeri, vaga palju ja nad koik on vabapidamisel ning sarnaselt kassidele karnased, samas mitte nii lombakad ja kohnad. Kulades ja vaikelinnades, mis on otsesest turismipiirkonnast eemal, on koera usna uhenaolised - saledad luhikarvalised polvekorgused pigem kikk-korvalised sabad seljal. Moneti meenutavad nad basenjisid, kuid on natuke suuremad. Samas mu praeguses asukohas on valimus rohkem varieeruv, ilmselt on oma osa andnud moni turistil kaasas olnud koer. Naiteks on siin ka luhijalgseid ja lontkorvalisi. Ka moningaid toukoeri - siiani nahtud uks slk, uks dalma, 2 labradori. Koerad on siin vahemkarnased ja moningad isegi kaelarihmadega varustatud.
Rahavahetamine on siin vahva. Meil oli kaasa voetud ameerika dollareid, ning need tuli vaheteada kohalikuks rahaks. Votsime selle ette Manilas esimesel paeval. Ja see oli omaette elamus. Nimelt koigepealt, panka sisenedes, tuleb labida kotikontroll. Seejarel tuli minna uhe naise juurde ja panna kirja koigi 20st suuremate rahatahtede seerianumbrid, seejarel luges see naine raha ule ja kirjutas summa planketile. Samale planketile tuli kirjutada ka nimi ja kodune aadress. Seejarel tuli minna jargmise leti taha, kus loeti ule raha ja taidetud plankett ning loodi planketile tempel. Mispeale tuli minna kassajarjekorda. Jarjekord oli toeline jarjekord - pohimotteliselt oli see paar rida toole, inimesed istusid jarjest, uus jarjekorda tulja istus vabale kohale viimase inimese korval. Kui nuud keegi eest ara laks, istusid koik nagu uks mees uhe koha vorra edasi. Lopuks joudsime viimase lulini rahavahetamise ketis - noormees teisel pool letti luges summa kasitsi 3 korda ule ja kaes see oligi.
Uleuldse tundub vahepeal, et neil on lihtsalt liiga palju inimesi ja ei jaa muud ule, kui panna uhte tood tegema voimalikult palju inimesi. Ulipisikeses kangapoes oli naiteks 5 muujat, nad ei mahu isegi koik korraga teenindama, ausalt. Uhes kaubamajas, kuhu toaletti otsima laksin, oli 3 korda rohkem muujaid, kui kliente tol hetkel ning selle 20 meetri peal, mis mul oli vaja labida valisukses eskalaatorini, pakuti mulle 3 erinevat lohnaoli. Nad lihtsalt jooksid mu peale tormi.
Mida peab veel mainima, on ulim viisakus - yes ma'm, no ma'm, excuse me ma'm. Igal sobival ja sobimatul hetkel pakutakse istet, tanatakse, kui oled kasvoi uhe jalaga poodi sisse astunud ja votad selle jala nuud sealt ara jne jne See on uskumatult ebamugav ja harjumatu algul. Tundsin ennast nagu mingi orjapidaja, aga see on siinne teeninduskultuur. See on siiras viisakus, ilma soovita midagi maha parseldada, kuigi ka seda tuleb ette.
Siinnses turismipiirkonnas on palju eurooplasi ja ameeriklasi, seega keegi eriti meid ei vaata aga isegi Manilas, mis on ju ometi suurlinn, raakimata vaiksematest asulatest, kaisime ringi nagu mingi vaatamisvaarsus, kari kohalike kannul. Kui naiteks Manilas mere aarde maha istusime, et jalgu puhata, kogunes meie umber vaiksel paris suur hulk inimesi, kes koik meid uksisilmi jalgisid. Neile meeldib kui neid pildistatakse, nad koik on ses osas nagu vaikesed lapsed - poseerivad taiesti siiralt ja nahes sul kaes fotoaparaati, paluvad sageli end pildistada.
ootamatult pikakasvuline Perenaine
2/10/2006
Et teil oleks mida pikkadel igavatel toopaevadel teha...
Utlen kohe ara, et tapitahti mul pole, seega edukat desifreerimist.
Kui mone paeva eest laevaga snorgeldamast (ausona mul pole aimugi, kuidas seda kirjutatakse, ei viitsi praegu uurima kah hakata) tagas soitsime, istusin laeva eesosas ja motlesin oma kodule - oigemini loomadele, sest nemad ongi ju minu kodu. Kass ja koer. Tundub, et nad molemad on praegu rahul. Pisut nagu arevakstegev mote. Minu loomad ja ilma minuta rahul. Huvitav, kas nad minust puudust kah tunnevad. Akki neil on parem ilma minuta??? Ei voi olla ju... mina olen Perenaine. Isekas mote. Kati kirjutas, et Juhan on nurruv ja sobralik kass. Ma olen nii uhke. Oleksin siis kah uhke, kui ta oleks ulbe ja hammustav. Minu kass ju. Voib-olla, kui ta oleks arg voi arg-agressiivne, oleksin natuke mures, aga uhke ikka. Evitaga on kah koik hasti, ta kais Tartus ja nagi inimesi, kes talle vaga meelidvad, aga kellest monda ta vaga tihedalt enam ei nae. Olud sellised. Aga Evtia armastab inimesi, nagu ka Juhan. Seega koik nagu tootab ja voin rahulikult reisida. Tegelikult ma olengi rahul. Ja rahulik.
Vahepeal tibutas vihma, aga ma istusin edasi - mulle toepoolest meeldib vihm, eriti kui on soe ilm. Pole midagi monusamat, kui tunda vihmapiiskade langemist soojale kehale. Siin pole mingit kusimust turvalisusega. Paadisoidul ei noua mingeid paasteveste voi muid ettevaatusabinousid. Jalutad mooda paati ringi nagu ise soovid. Sama moodi on ka bussisoidul naiteks. Naiteks uks on taiesti olemas, aga seda ei sulgeta kunagi ja kui tahad void vabalt uksel kooluda palju soovid, kasvoi ainult uks jalg bussis. Pole probleemi. Voi soidu pealt katusele ronida - kah pole probleemi.
See maa on tais kontraste nagu ka Reis. Alles paari paeva eest olime paradiisis, ent jargmisel paeval karutasime mooda jarsku magiteed bussis, mille laadungiks oli sool, kummekond kohalikku ja meie - 8 eestlast, oma jargmise sihtpunkti poole, samas kui praegu elan paar paeva nagu keskmine turist. Ja siis jalle edasi... Mulle meeldis see soit. See oli nagu safari, millesarnast keegi ei korralda. Ausaltoeldes jaab mulle arusaamatuks, mis mustilise jouga see buss neist magiteedest ules laks. Arvestades seda, millises seisukorras buss oli, kui palju soola seal peal oli, millist haalt buss tegi soites, millises seisus olid teed ja kui jarsud need teed olid, on see, et kohale joudsime, moistusevastane. Selle paeva musteerium.
Boracay saar 10. veebruar 2006 kell 9.30 hommikul
Perenaine
Kui mone paeva eest laevaga snorgeldamast (ausona mul pole aimugi, kuidas seda kirjutatakse, ei viitsi praegu uurima kah hakata) tagas soitsime, istusin laeva eesosas ja motlesin oma kodule - oigemini loomadele, sest nemad ongi ju minu kodu. Kass ja koer. Tundub, et nad molemad on praegu rahul. Pisut nagu arevakstegev mote. Minu loomad ja ilma minuta rahul. Huvitav, kas nad minust puudust kah tunnevad. Akki neil on parem ilma minuta??? Ei voi olla ju... mina olen Perenaine. Isekas mote. Kati kirjutas, et Juhan on nurruv ja sobralik kass. Ma olen nii uhke. Oleksin siis kah uhke, kui ta oleks ulbe ja hammustav. Minu kass ju. Voib-olla, kui ta oleks arg voi arg-agressiivne, oleksin natuke mures, aga uhke ikka. Evitaga on kah koik hasti, ta kais Tartus ja nagi inimesi, kes talle vaga meelidvad, aga kellest monda ta vaga tihedalt enam ei nae. Olud sellised. Aga Evtia armastab inimesi, nagu ka Juhan. Seega koik nagu tootab ja voin rahulikult reisida. Tegelikult ma olengi rahul. Ja rahulik.
Vahepeal tibutas vihma, aga ma istusin edasi - mulle toepoolest meeldib vihm, eriti kui on soe ilm. Pole midagi monusamat, kui tunda vihmapiiskade langemist soojale kehale. Siin pole mingit kusimust turvalisusega. Paadisoidul ei noua mingeid paasteveste voi muid ettevaatusabinousid. Jalutad mooda paati ringi nagu ise soovid. Sama moodi on ka bussisoidul naiteks. Naiteks uks on taiesti olemas, aga seda ei sulgeta kunagi ja kui tahad void vabalt uksel kooluda palju soovid, kasvoi ainult uks jalg bussis. Pole probleemi. Voi soidu pealt katusele ronida - kah pole probleemi.
See maa on tais kontraste nagu ka Reis. Alles paari paeva eest olime paradiisis, ent jargmisel paeval karutasime mooda jarsku magiteed bussis, mille laadungiks oli sool, kummekond kohalikku ja meie - 8 eestlast, oma jargmise sihtpunkti poole, samas kui praegu elan paar paeva nagu keskmine turist. Ja siis jalle edasi... Mulle meeldis see soit. See oli nagu safari, millesarnast keegi ei korralda. Ausaltoeldes jaab mulle arusaamatuks, mis mustilise jouga see buss neist magiteedest ules laks. Arvestades seda, millises seisukorras buss oli, kui palju soola seal peal oli, millist haalt buss tegi soites, millises seisus olid teed ja kui jarsud need teed olid, on see, et kohale joudsime, moistusevastane. Selle paeva musteerium.
Boracay saar 10. veebruar 2006 kell 9.30 hommikul
Perenaine
Subscribe to:
Posts (Atom)