Taal

Hommikul algas koik kenasti. Tais otsustavust asusin teele terminali poole, kust pidi valjuma uhistransport Tagaytay'sse. Eelmisel ohtul kui kusisin hotelli administraatorilt kuidas vulkaani juurde saada, utles ta, et tuleb minna terminali ja seal istuda jeepney peale, mis viibki otse Tagaytay'sse. Nii lihtne? Jah muidugi... sellest terminalist ei lainudki bussi soovitud suunas ja mind juhatati uhte teise kohta, kust pidi minema buss kuhugi kust pidi minema buss Tagaytay'sse. Seal teises kohas ei toimunud uldse midagi. Lopuks leidsin end uhe suure uhke hotelli fuajeest teed kusimas ning neil oli pakkuda mulle rendiauto koos juhiga. No mis mul ule jai. Olin ju saabunud paev plaanitust varem Manilasse ainult selle parast, et naha siiski seda vulkaani. Loppude lopuks on see ju minu jargi nime saanud ;) Aga jah, viisakas autojuht ja vaga korralik auto ei olnud just mu tanane plaan. Tagaytay on fantastiliselt ilus paik. Kohapeal selgus, et on vaja ka paat rentida. No tegelikult ma ju teadsin seda aga ei olnud sellele moelnud. 1800 kohalikku. Hulluks olete lainud voi??? Selge see, et neile pole vahet, kas paadis on 1 voi 7 inimest, hind on ikka sama. Lopuks sain hinna 1000 peale kaubelda. Ega see kah odav pole, arvestades, et konealune+ soit kestab 20 minutit sinna ja 20 tagasi, samas kui oleme maksnud naiteks 3 tunnise soidu eest 800. Aga kui ma juba kohal olen siis tuleb ka vulkaani peal ara kaia.

Kui olin ule joudnud tabas mind uus ullatus - hobused. Makke ules soitmiseks oli voimalik kasutada hobuseid. Paraku moistsin ma 'voimalikkust' alles siis, kui istusin juba hobuse seljas ja soitsin ules poole. Voimalik oli ka jala minna ja see oleks mulle paremini sobinud tegelikult. Uks asi oli muidugi see, et need hobused nagid valja nagu hakkaksid kohe kokku kukkuma, teine kusimus on jallegi maksumus, no ja no giidile kah houbne ju. Kohe olid mul umber ka igasugu nannimuujad - kes pakkus maske nao ette, kes vett, kes muud narimist. Votsin siis vee. Giidile kah? No ok. Palju? 60. Hulluks olete lainud voi!!!! Makstud sai igatahes.

Millegi parast pidi mu hobusel olema juht. Uritasin kull neile selgeks teha, et ma ei vaja juhti aga see ei onnestunud eriti ja et poiss oli sihuke noor ja pisike, olime kahekesi selle vaese hobuse seljas. Ules joudnud, vottis mind esimesena vastu mingi shemale, kes uuris et kas akki "soft drink for the driver?" No olgu. Poisist nagu kahju kah. Aga ennae imet, soft drink randas tagasi kasti, kus ta voetud oli. Mina muidugi arritusin nii vaga, et karjusin shemale'le jargi, et kui poiss juua ei taha, tahan mina oma raha tagasi :)))))) 50 kohalikku ikkagi, enne kuulmatu hind selle eest siinkandis, olgugi, et Eestis poes on coca ilmselt kallimgi.

Giidi olemasolu oli tegelikult tore, ma poleks osanud margata kasvoi naiteks seda, et vesi kraatris kees. Tegemist on aktiivse vukaaniga siiski, aga valja naeb nagu vaike lauge kungas, samas kui korval olev Tagaytay vulkaan naeb rohkem vulkaani moodi valja aga on hoopis surnud. Vahepeal oli jarveliiklus Tagaytay ja Taali vulkaani vahel paris aktiivseks muutunud, paate vooris paris palju, samuti oli hobustega rahvast nuud juba murdu. Kui tulin motlesin veel, et naed, nii vahe rahvast on siin, unustades taiesti, et olin hotellist juba 6.45 hommikul valjunud.

Maailma vaikseim, surmavaim ja taiesti ohutu valjanagemisega vulkaan Taal. Raharoovel koht igatahes. Asi loppes sellega, et kui poiss pani paadi juurde mingi pingitaolise asjanduse ja sekundi murdosa enne, kui sellele astusin, teatas, et 20, nahvasin ma talle, et mul pole 20 ja ronisin ilma pingile astumata paati...

Ma olen viimase kuu jooksul istunud seismes lennukis ning tousnud ohku ja maandunud 8 korda. Tana lisandub viimane - koju. Seega siis kokku 8. Koige transpordirohkem paev oli see, kui soitsime Cebust Palawanile. 12 tundi uhtejarge - lahkusime Cebus hotellist kell 7 hommikul ja 7 ohtul joudsime Cacnipa saarele. Mikrobuss-lennuk-tuktuk-jeepney-paat.

Ja juba 3,5 tunni parast valjub lennuk Tallinna.


Perenaine Amsterdamist 1. martsil kell 6.08 hommiku - no pole und, kui Filipiinidel on kell 1 paeval ;)

Banwa Pension

Tana hommikul lahkusin El Nidost. Lennusoit algas vaikese apardusega, nimelt poordus ohku tousnud lennuk kohe tagasi. Ma ei saa oelda, et oleksin ennast vaga kindlalt tundnud. Tuli valja, et pagasiruumi luuk oli lahti tulnud. Teine katse laks onneks ja joudsime kenasti Puerto Princessasse. Hommikul olime Jerome'ga kokku saanud, et koos lennujaama minna, seltsis segasem. Siis laksime juba koos edasi oomaja otsima. Minul vaja ju siin 2 ood veeta, temal uks. Talle oli soovitatud kahte kohta, esimeses polnud kahte vaba tuba, seega suundusime tuk-tukiga teise kohta. Uskumatult lahe koht on. Monus, nagu pisike kommuun voi midgai sellist. Onneks oli 2 vaba tuba olemas. Mul on hiiglasuur voodi ;) ja ma olen esimene eestlane siin. Tegemist on sihkese monusa oomaja pakkuva kunstipoe taolise kohaga. Kui tahad midagi juua votta, pead selle lihtsalt kirja panema. Ja inimesed on uskumatult monusad, nagu igal pool Filipiinidel. Peale meie, eestalse ja prantsalse, on veel moned saksalsed ja ukraina tudruk, kes vist siiski elab saksamaal.

Kaisime linna uurimas kah. Leidsime 2 vaga monusat toidukohta - vaga erinevad kull ja ilmselt kui need 2 kokku panna - oigemini esimese sisustus ja teise asukoht, saaks midagi kirjeldamatut.

Kaisin koige uskumatumas linnaosas, mida kunagi nainud olen. Ilmselt on see mingi kalurikula voi linnaosa. Sisuliselt on maja ehitatud vee peale ja nende vahel on jalgeteed puust restide naol. Kaisime seal ringi ja ma tegin kovasti pilte. Nad pidasid isegi sigu vee kohale ehitatud aedikutes. Lihtne ju - koik valjaheited kukuvad labi resti vette. Ja te ei kujuta ette kuidas sealsetele inimestele meeldib pildi peale saada, eriti lastele.

Kui Manilasse jouan kavatsen kindlasti kulastada vulkaani nimega Taal, see olevat "smallest and deadliest in the world" ;)


Ulimalt rahulolev Perenaine, kes juba varsti koju jouab

Lihtsalt kenad inimesed

Filipiinlased on uskumatult kenad ja siirad. Ma ei saa sellest mitte kuidagi ule ega umber. Tulin just soomast uhest vaga kenast ja lahedast kohast, kus olid veel kenamad inimesed. Natuke kohmakad on nad, eriti kui kusivad, et kas olen lopetanud voi votavad tellimust vastu. Siiralt kohmakad. Poiss toi mulle ukse tagant tahvli, et olla kindel, mida ma tahtsin. Ja et ma ei soovinud riisi, panid nad mulle "lisa friikartulid". Mul polnud sudant oelda, et ma neid friikartuleid tahan veel vahem kui riisi. Soin aga vapralt koik ara.

Moned inimesed on jallegi vaga vaga kenad ja viisakad, nii kenad ja viisakad, et ma lihtsalt vaatan ja ei saa asjale pihta ... ainult et nad ei motle seda ... Ma ei ole uldse nii kena inimene, aga ma alati motlen. Ei oskagi midagi peale hakata. Lihtsalt vaatan ja kuulan nende kenasid ja viisakaid sonu ja ei saa midagi aru. Kohtasin just uhte sellist. Oigemini mitte just vaid mitmeid paevi tagasi ja satume aegaajalt kokku. Kena ja viisaka inimesena raagime juttu kah. Ma ei saa tast kuidagi sotti. Ukskoik kust otsast ma harutada uritan.


raskustes Perenaine

Agility ind

Trenni tahaks. Pariselt kah. Meil on martsi kuu jooksul 2 voistlust/eksamit tulemas - Parnus ja Riias. Ma ei suuda ara oodata kulma Eestit ja agilty trenni. Ah et miks mul nuud akki isu peale tuli? Veronika, sinu suu. Pole vaja kirjutada agility innukast koerast. Mone teise agiliytiinnuka omanikul tuleb koduigatus peale niimoodi ;) Kain ikka aegajalt lugemas, mida te seal kaugel kodus ette votnud olete. Oma teise koera soovist palun kah mitte nii avalikult raakida, moni voib kramplikult hoitud kaine moistuse ara kaotada :))))

Ma ikka motlen, et mida arvavad mehed, kui nad kommenteerivad tanaval kondivaid naisi voi tulevad voorale naisele "tere musi", "hello bussycat" voi muid sihukesi nomedusi. Sellega seoses tuleb mulle meelde, kuidas ammu-ammu tulid sobrad mulle kulla ja nendega oli kaasas keegi, keda ma ei tundud. Vahemalt ma ei maletanud, et oleksin teda nainud varem aga tema vaitis, et olla mul kunagi kulas kainud ja ta polevat mulle meeldinud. Tundus vahe imelik, mulle tavaliselt toesti meelidvad inimesed ja esmapilgul polnud tal miskit markimisvaarset viga. Kuni.... seisime mitmekesi rodul ja see tore noormees poordus minu poole: "kuule musi, mine too mulle uks olu". Ah et miks ta mulle ei meelidnud??????

Rahvas on siin kohutavalt lahke, ule kogu Filipiinide, mitte ainult El Nidos. Teretavad ja tanavad ette ja taha. Ma saan aru, et so mingi tore komme ja seda teevad koik - noored, vanad, naised, mehed. Eriti innukad on lapsed ... ja noored mehed. Igatahes kain ohtuti ringi pikkade pukstega. Mitte et oleks mingi oht voi keegi oleks pealtukkiv voi midagi sellist. Ei. Mitte mingil juhul. Aga mulle tundub, et on mingi korgendatud tahelepanu. Ma olen tudinud, oigemini tunnen uskumatut ebamugavust. Selge see, et mulle meeldib olla tahele pandud, edev nagu ma olen. Ometi, tahelepanul ja tahelepanul on vahe. Ma saan aru, et nad ei motle ju tegelikult midagi halba. Jutt pole siinkohal ainult Filipiinidest loomulikult. Aga mida tapselt nad motlevad?


Perenaine, kellel on ikka veel korvad natuke lukus

Kaugel ara...

Kaugel olles tundub iga kodulahedane asi nagu taitsa kodu. Nagu tana, kui kohtasin uhte soomlannat. Uskumatu!!! Soomest!!! Eestist!!! Nii tore kedagi kodukandist naha! Pole kunagi varem tundunud, et Soome on peaaegu Eesti. Noh tegelikult, kui nadala eest rootslannat kohatsime, oli mul sama tunne.

Kaisin tana sukeldumas. Uskumatult monus asi. Aga korvad on ikka lukus. Ikka veel tundub, et siia tulek oli uks oige tegu. Jaaksin isegi kauemaks, aga paraku ei saanud lennupiletit puhapaevaks vahetada ja jargmised lennud enam ei sobi, kuna kodu kutsub ju. Muidu teeks veel sukeldumise kursused labi isegi ;)

Perenaine, kaugel kodust kell 20.42

natuke veel

Iseenesest on mu oomaja tore koht. Kena ja puhas. Kuulda on, et olla natuke larmakas. Korval ehitatakse uut hotelli, selge see, et hakkavad hommikul toole. Mind see ei hairi, olen ise sama vara uleval. Toredal kohal on naljakas puudus. Nimelt on kahes seinas luukidega aknad, kui luugid on kinni on tuba pime, kui luugid lahti on valge. Paeval siin teatavasti elektrit ei ole, seega tuld nagu polema panna ei saa. Vannituba on kah aknata. Aga et paeval nt dussi alla minna pean aknad lahti tegema, et oleks valge, samas on aknad vaga suured. Elan nagu peo peal.

Gekod on ikka lahedad loomad kull. Uks just vudib mul ees seina mooda ules ja alla. Lahe. Aga vaga paljudel koertel on tagajalgadega mingi jama. Monel ilmselgelt trauma, aga monel nagu ei saa arugi. Et nad ni ni kohnad oin, siis akki on ka kutsikana olnud alatoidetud ja liigesed ei ole korralikult valja arenenud. Eile nagin koera, kes kondis, nagu kukitaks kogu aeg. Tagajalad olid taiesti uskumatu kujuga.

Igatahes ei toota selle arvuti klahvid korralikult, seega lopetan nuud.

Head ood.

Perenaine, El Nido kohalik aeg 9.26.

El Nido

Tulin siia, kuna Cacnipa saar muutus lihtsalt igavaks. No ei suuda mina olla rannal kogu paeva. 2 paeva olid kull, rohkem kui kull. Paev muukui kestis ja kestis ja kestis ja .... no kaua voib. Muidu oli see uks tore ja armas saar, Prantslase Saar oli kull koigi arvates monusam - rohkem liikumisvoimalust, kuidagi kodusem ja hubasem kah. Cacnipa on kuidagi "korralikum". Liiga korralik. Samas on ta rohkem eraldatud, ei netti ega telefonilevi ja vaade oli ilusam. Tegelikult levi isegi natuke oli - ahvide juures.

El Nido on lihtsalt ilus. Mitte ses mottes, et ilus linn. Linn on nagu siinsed vaikelinnad ikka, natuke rapane, natuke hubane. See linn on umbritsetud kaljudest, kaljud ulatuvad valja ka veest kui suunad pilgu linnast ranna suunas. Lihtsalt ilus. El Nido peaks olema uks turistide lemmikpaiku. Ometi on siin turistide ja kohalike tasakaal minu jaoks sobilik. Linnal on oma kohalik elu. Jah, paris palju on moeldud turistidele, aga turistid ei ole linnapildis valitsevad ning selle 24 tunniga, mis ma siin veetnud olen, hakkavad naod vaikestviisi korduma.

Cacnipast sai siia 5 tunnise laevasoiduga. Selle pump-paadi toalett oli omaette nalja number - ei ust ega katus. Uks laevatooline hoidis mingit papi juppi ukse koha ees, ise kombekalt korvale vaadates ja mina kihistasin lihtsalt naerda. Aga hakkama sain. Onneks suundus Cacnipalt siiapoole veel natuke rahvast, seega oli soit paris lobus.

Esimese asjana tormasin Art Cafe'sse, mis taidab siin ka reisiburoo aset. Hasti monus ja meeldiv koht. Uleuldse on kogu olemine siin kuidagi monus ja lahe. Niisiis, esimese asjana organiseerisin endale tagasilennu piletid Puerto Princessasse, kus teistega jalle kokku saan. Hinna vahe tuleb vorreldes laevaga ulivaike ning laevaga peaksin soitma 8 tundi ja siis veel 3 tundi mingi uhistrantspordiga, seega valisin lennuki. Olles siis onnelikult ja marjalt (laevasoit oli usna vettpritsiv ja maha tulles olin mauhti ule polve vees) ja paikesepunaselt katte saanud oma lennukipiletid, otsustasin kott seljas hakata kondima oomaja otsima. Sellega kiskus kiireks, kuna valget aega oli alles ainult tund. Ausaltoeldes on mul kohalikest nagu natuke kahju, neil on enamvahem tapselt pool oopaevast pime, taiesti kottpime. Olgu, saan aru, meil on pimedad talveood, kui on veel kauem pime, aga meil on ka jaanioo. Elu algabki tegelikult valgeks minekuga, hommikul kell 6 ja lopeb ohtul kell 6, siis kui laheb pimedaks. Tooelu. Edasi tuleb ooelu. Aga elektirt antakse peaasjalikult kuuest ohtul keskooni.

Uhesonaga, astun siis mina vapralt mooda randa teadmata suunas veel avastamata hotelli suunas, kui uks Cacnipal kohatud prantslane mulle jargi jooksis ja utles, et ara sinnapoole kull mine, me just sealt otsisime, 8 kohta kaisime labi ja saime 2 tuba labi vaeva. Ning soovitas minna teisele poole. See oli just see pool kust ma tulnud olin. Astusin siis vapralt mooda tanavat ja motlesin, et taitsa p...s. Ihuuksi mingis paraporgus ja ilma oomajata, no ok, Jerome oli lahkelt lubanud, et kui ma toesti midagi ei leia, siis tema sopradel pidavat olema lisavoodi ja nad voivad mu siis sinna votta. Noh, et paris lageda taeva alla ma vast ei jaa. Igatahes ei nainud ma uhtegi hotelli. Vahe kurb hakkas ja kirusin enda maapohja, et olin alustandu lennupiletist, mis oleks voinud vabalt jargmise peaevani oodata, mitte oomajast. Ja siis otsustasin, et votan tuk-tuki ja lasen ennast kuhugi viia. Moeldud-tehtud, ja ennanae imet, kolmandas kohas, kuhu tuk-tuki juht mind soidutas, oligi uks kallim tuba vaba ja lahkelt lubati, et homseks saab tavatoa. Ei hakanud pikemalt vaeva nagema, hotell asub paris monusas kohas taitsa rannal (ja seal pool, kuhu Jerome ei soovitanud mul minna ;) aga selle anname talle andeks, sest ta on muidu tore inimene ;)) ja see kallim hind on 45o eesti krooni, elan vast ule ;) Praeguseks on mul uus tuba kaes.

Tana tegelesin alates lounast paikese valtimisega. Kui mingit korraldatud uritust tahta, nt Island Hoppingut voi sukeldumist voi muid matku, tuleb eelmisel paeval ara registreerida. Paraku olin eile vasinud ja otsutasin, et tanase paeva veedan mooda jalutades. Tegelikult oli see hea otsus. Ei taha ettegi kujutada, mis moodi end kusagil paadis paikese kaes tundund oleksin. Otsustasin votta ette jalgsimatka uhe kalurikula suunas ja siis edasi uhte resorti. Igatahes tegid paikesekiired mu otsaesisele ja huultele nii haiget, et otsustasin, et kui moni tuk-tuk tuleb, istun peale ja soidan tagasi. Niikaua astun edasi. No ei tulnud uhtegi tuk-tukki. Paraku laks mu olemine usna jamaks ja otsustasin tagasi kondida. Onneks sain tee peal ka tuk-tuki peale. Igati asjalik noormees oli - uuris, et kauaks ma siia jaan ja kas mul abikaasa kah on. Siinkohal ma natuke valetasin, oigemini niivord-kuivord. Fakti ja teooria vahel vahet tegemise kusimus ;) Huvitaval kombel kusis just abikaasa jarele, mitte elukaaslase voi poiss-sobra. Ei tea, kas oleks eitava vastuse puhul ettepaneku teinud ;) voi lihtsalt omi teeneid pakkunud :))))) Igatahes on mul nuud reede hommikuks transport lennujaama olemas.

Jargnevad 4 tundi istusin panthenoli valge vahu all ja lugesin. Tundsin ennast nagu tuupiline pohjamaalane soojal maal pidavat olema - koigepealt kaitseta paikese katte, soovitavalt terveks paevaks, et ikka piisavalt saaks ja siis 2 paeva rohkelt valu ja panthenoli ja siis otsast peale.... ;)

Kuidas tunda ara jaapani turiste - neil koigil on nimesildid rinnas ja kui nad lahevad ukskoik millisesse paati, on neil koigil seljas paastevestid. Oige ja turvaline muidugi, aga nii lobus vaadata, mitte keegi teine ei kanna paasteveste niimoodi, aga neil on isiklikud kaasas, koigil uhesugused. Lisaks on nad kohaltult korraliku valjanagemisega.

Keegi undab taiset korist ja hasti jubedalt karaoket laulda. Ilmselt on karaoke kohalik lemmik spordiala voi midagi sellist, uskumatult palju karaokebaare on Filipiinidel.

Tervitades Perenaine, kes laheb teeb homme tutvust sukeldumisega ja voib-olla kirjutab kunagi ka Prantslase saarest.